Vaata Eesti sõjaväe esimesi vorme (1)

Eesti Sõjamuuseumis käisid neil päevil viimased ettevalmistused, et ülehomme avatav sõjaväevorminäitus tipp-topp viimistluse saaks. Peale direktor Hellar Lille sättis väljapanekut meie pädevamaid sõjaväevormi tundjaid Margus Sinimets Saaremaa Sõjavara Seltsist. «Teadurid teavad kuupäevi ja kellaaegu, aga nad ei tea, mis on mis. See ongi minu põhikiiks – kui sihuke haigus on inimese külge tulnud, mis ma siis teha saan. Aga eks see huvi lapsepõlves algas,» tunnistab Sinimets. «Saaremaal oli sõjakola ümberringi nii palju. Vahepeal oli uurimises paus, tead ise, naised-lapsed, aga siis hakkas kollektsioneerimine taas jõudsalt edasi liikuma.»

Orissaare valla sõjavara muuseumi paarikümnest tuhandest esemest on pisike osa jõudnud ka Viimsisse. Tegelikult ülipisike, kõigest viis-kuus eset, mis jäi sõjamuuseumi enda kogus täiuslikkusest puudu.

Näitusega tähistatakse Eesti rahvusväeosade sajandat aastapäeva. Need said alguse 25. aprillil 1917 Peeter Suure merekindluse 2. kindluspolgu asutamisega. Seda päeva võiks pidada ka Eesti sõjaväe sünnipäevaks.

«Suurt sõjalist jõudu rahvusväeosadest ei tulnud, aga tähtis on see, et Eesti sõjaväelased, kes oleksid muidu jäänud Vene kodusõja rinnetele, koondati Eestisse, ja kui algas Vabadussõda, oli sõjaline jõud võtta,» räägib direktor Hellar Lill.

Näitus valmis nii muuseumikogude põhjal kui ka kollektsionääride abiga. Mõned Vabadussõja-aegsed Eesti vormid tuli lasta uuesti õmmelda ning sellele eelnes paariaastane uurimistöö. Käidi isegi Brüsselis Belgia sõjamuuseumis, kus oli väljas teadaolevalt ainus Eesti sõduri Vabadussõja vorm. «Lasime vitriini lahti teha ja võtsime mõõdud. Selgus, et tegemist oli siiski natuke hilisema vormiga,» nendib Lill.

Näitusel vaatab vastu neliteist vormi kandvat mannekeeni, mõni vorm ripub ka mannekeenita, ja ainult kaks neist on koopiad. Kuigi Eesti Vabadussõja aegseid vorme, mis vastaksid täpselt eeskirjades toodud nõuetele, pole ühtki säilinud, on välja pandud originaalid eeskirjadega ette nähtuga sarnased.

Mõnel inimkeha kunstlikul imitatsioonil on seljas veel mõne aasta eest muuseumis oma sajandat sünnipäeva tähistanud veterani Kristjan Petti vormiriided. Ta oli viimane elus olev Eesti sõjakooli lõpetanu.

Üks vorm lisandus kollektsiooni tänu sellele, et selle puudumine sai kunagi «Terevisioonis» maha hõigatud. Kehra kandist anti teada, et vanavanaisa vorm on täiesti alles – mis sest, et see oli Inglise oma. Mõned Esimese maailmasõja aegsed esemed on soetatud USA oksjonitelt.

Tähelepanuväärne on foto, mis katab ühes näitusesaalis terve seina. «See on 1918. aasta kevadel pildistatud Eesti sõjavägede staabi ohvitserkond,» räägib Lill. «Vormide seisukohast on see eriti huvitav, sest tsaariarmee vormidele on lisatud sinimustvalgeid eraldusmärke. Kuid näeme ka tulevasi Vabadussõja ja kaitseväe juhte, näiteks Nikolai Reeki, Aleksander Tõnissoni ja Andres Larkat. Enam-vähem oleme suutnud tuvastada, kes on pildil, aga teises-kolmandas reas on isikuid, kelle kindlakstegemisel saavad ehk näitusekülastajad ja lehelugejadki kaasa aidata.»

Näitus jääb avatuks mitmeks aastaks, Eesti Sõjamuuseumisse on sissepääs tasuta.

EESTI VORMI LUGU

Vormi lugu algas juba Vene armee eesti rahvusväeosade loomise ajal 1917. aasta kevadel, esimene eraldusmärkide kirjeldus valmis novembris. 1918. aasta varakevadel saatsid Saksa okupatsioonivõimud eesti rahvusväeosad laiali. Vahetult enne seda, 1918. aasta märtsis, oli kinnitatud esimeste päris oma eraldusmärkide kirjeldus.

Vabadussõja alguses polnud Eestil võimalik oma sõduritele ühtset vormi anda. Nii võideldi esialgu enamasti Vene armee vormis või erariietes. Ainsad Eesti eraldusmärgid olid viieharuline mütsimärk ja sinimustvalge lindike käisel. Eesti rahvaväe vormi ja eraldusmärkide kirjeldus kinnitati 1919. aasta märtsis. Suve hakul jõudis üksustesse ka liitlastelt saadud varustus.

Kohe pärast Vabadussõda hakati vormi muutma. 1920. aasta mais võeti senise pruunikashalli kanga asemel kasutusele khakivärvi riie. 1924. aasta jaanuaris kinnitati täielikult uuendatud vormi kirjeldus. Seda hakati sõjaministri nime järgi kutsuma Anderkopi vormiks.

Juba kahe aasta pärast, 1926. aastal, võeti kasutusele uus vorm, mida kanti kümme aastat. Ka selle aja jooksul tehti mitu muudatust. Uus ja ühtlasi viimane sõjaeelne vormikirjeldus kehtestati 1936. aastal.

Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal kandsid Punaarmeesse üle võetud eesti sõdurid ja ohvitserid esialgu oma Eesti vorme edasi, kuid neile kinnitati Punaarmee eraldusmärgid. 1942. aastal formeeritud Punaarmee eesti laskurdiviisid pandi juba Punaarmee mundrisse. Saksa relvajõudude koosseisus moodustatud eestlaste pataljonide ja Omakaitse ohvitserid ning mõned allohvitserid kandsid tihti oma vana Eesti vormi. Järk-järgult vahetati need siiski Wehrmachti, Saksa politsei või Relva-SSi mundri vastu.

Allikas: Eesti Sõjamuuseum

VORMIRIIETUSE KANDMISE NÄPUNÄITEID

Vormiriiete täpne kirjeldus on avaldatud kaitseministri käskkirjas. Alljärgnevalt anname mõne praktilise näpunäite, mida vormiesemete valmistamisel ja kandmisel tuleks silmas pidada.

Palitu peab küllalt pingul ümber keha olema, seejuures liigutusi mitte takistama. Kandmisel kulub ja määrdub kõige rohkem krae, mida peab õigel ajal puhastama või vahetama. Käte palitutaskuis hoidmine annab lohaka ilme, venitab taskud välja, kortsutab varrukad ja kulutab ruttu nende otsad. Kui kindad on korralikud ja aastaajale vastavad, ei ole kunagi vajadustki käsi taskuis hoida.

/…/

Kuub on riietusese, mis nõuab erilist hoolt, sest temas tuleb kõige sagedamini esineda. Ta olgu hästi õmmeldud, korralik ja puhas. Küljetaskuisse ei tohi panna kogukamaid asju, kuna rinnataskuist ei tohi välja paista pliiatsid, täitesulepead jne.

Püksid olgu pealtpoolt põlve parajalt laiad, kuna sääre kinnistamiseks on vormikirjelduses lubatud kasutada trippe, nööre ja nööpe. Praktilisemad on nöörid, mis käivad läbi püksisääres olevate silmaaukude ja värvilt ei erine pükstest.

/…/

Pikad püksid ulatugu katma kingi, kuid nad ei tohi olla niivõrd pikad, et nad lõõtsadena kortsu tõmbuksid. /…/ Kunagi ei tohi lasta minna selleni, et nad näiksid kahe kõvera toruna.

/…/

Kannuseid kannavad ainult need ohvitserid, kellele see vormikandmise seadluses ette nähtud. Kannused ei tarvitse olla eriti suured ning kärarikkad ega ka miniatüürsed. Nad peavad olema valgest metallist ja parajalt saapa ümber seisma, et nad järel ei lohiseks.

/…/

Ohvitseri pesu olgu eeskätt puhas ja korralik. Ei ole ühtegi vabandust sellele, kui varrukatest paistavad määrdunud või narmendavad kätised või kaelusest rüüstunud krae. On palju tõtt väljendis, et pesu puhtus näitab üldise kultuuri taset.

/…/

Allikas: J. Sepp, «Ohvitser», Joh. Palsi Kirjastus, Tallinn 1933