Riigisekretär Heiki Loot - mees peaministri selja taga

1944. aastal püüdis Otto Tiefi valitsus pealetungivate punaväelaste eest Rootsi pageda. Mitu päeva ootasid ministrid Lääne-Eesti rannas päästvat laeva, ent seda ei tulnud ega tulnud ning lõpuks otsustati laiali minna.

Üks, kes ootamisest ei loobunud, oli Siberisse viidud Karl Terrase ametijärglane, toonane riigisekretär Helmut Maandi. Kohalike juhatusel läks ta läbi rinnuni ulatuva mere laidudele, mütsi sees – võimalike kinnivõtjate pilkude eest peidus ja vee eest kuivas – ainus Riigi Teataja, mis sellest saatuslikust aastast vabasse maailma jõudis. Aga just see dokument tõestas, et Tiefi valitsus oli ka päriselt olemas ja sellele said järgneda Eesti valitsused eksiilis. Teisisõnu aitasid riigisekretär Maandi ja ühe paarileheküljelise vihikukese Rootsi jõudmine tagada Eesti riigi järjepidevust.

Kohtume riigisekretär Heiki Loodiga tema kabinetis Stenbocki majas. Täpselt korrus allpool asub peaministri kabinet, millest vaid mõne sammu kaugusel on valitsuse istungite saal ehk koht, kus langetatakse Eesti kõige raskemad otsused. Loodi juhitav riigikantselei kogub kokku info nende otsuste langetamiseks ja kirjeldab peaministrile, mis juhtub, kui valida variant A, ja mis saab, kui eelistada varianti B. «Enamasti on valik aga kahe halva variandi vahel,» ütleb Loot.

Ühes mõjukate inimeste edetabelis nimetati teid mõjutuks meheks mõjukas ametis.

Segu pealiskaudsusest ja pahatahtlikkusest annab ikka kummalisi tulemusi. Oletan, et selle väite eesmärk oli mind isiklikult solvata. Miks, ma ei tea. Autorid oma nime sellele igatahes alla panna ei julgenud.

Eks riigiametis peabki olema paks nahk, sest kiita selle töö eest enamasti ei saa. Tähele pannakse ikka seda, kui riigi ametnikud on midagi vussi keeranud. Pikaajalist ja järjepidevat tööd riigi heaks märgatakse harva.

Kuidas mõjutab meediapeks teie ülemust – peaministrit?

Peaministri ellujäämine poliitilisel areenil sõltub rahva meelsusest ja selle meelsuse kujundamisel on oluline roll meedial.

Kõik peaministrid peavad leidma tasakaalu publikule meeldivate ja lühiajalist kasu andvate tegevuste ning pikaajalises vaates riigile kasulike otsuste vahel. Kui peaministril ei ole rahva toetust, ei saa ta olla pikalt ametis ja teha riigile vajalikke otsuseid. Ja kui peaminister lohiseb ainult avaliku arvamuse järel, on tema koht ajaloos pehmelt öeldes tagasihoidlik.

Töötate riigisekretärina alates 2003. aastast, selle aja jooksul on peaministriks olnud Juhan Parts, Andrus Ansip, Taavi Rõivas ja Jüri Ratas. Kas teil endal pole kunagi tekkinud mõtet, et tuleks halli kardina tagant välja ja astuks ise välklampide sähvides Stenbocki maja kõige tähtsama laua taha?

Ei, mul ei ole sellist kutsumust ega ambitsiooni. Mul puudub soov tulla lavale ja hakata tööle selle nimel, et võita rahva poolehoidu ja saada avalikku tähelepanu. Olen teinud selge vahe poliitiku töö ja elu ning riigiametniku töö ja elu vahele.

Kas see on ka põhjus, miks te pole varem intervjuusid andnud?

Jah. Lähtun oma ameti pidamisel põhimõttest, et taustajõud ei roni lavale ega kipu esiplaanile. Minu ülesanne on toetada valitsust ja selle juhti. Nemad on laval. Riigikantselei ülesanne on nõustada peaministrit tema töös ja mitte esineda oma arvamuste või seisukohtadega meedias. Minu puhul võite juurde lisada ka isikliku tagasihoidlikkuse – mul pole tungi olla meedias.

Mis pilguga vaatate poliitikuid, kelle võimutung kipub kohati ületama ka kõiki muid tunge nende elus?

Ma hindan ja tunnustan väga seda, mida poliitikud teevad – see on ju rahvajuhi töö. Selleks et rahvajuhina tegutseda, peab olema rahva toetus. Demokraatia tingimustes on see vältimatu. Toetuse saamiseks tuleb teha ka asju, mis mõnele inimesele ei meeldi või ei sobi, näiteks valimiste eel kaubanduskeskustes õhupallide või muu valimisnänni jagamine – aga poliitikud teevad seda. Rääkimata enda väljapanemisest kõigile kritiseerimiseks ja ilkumiseks. Nii et müts maha.

Ameerika Ühendriikides on riigisekretär välisminister, aga mida teeb Eesti riigisekretär? Parafraseerides totrat metafoori abielu kohta: on kael, mille otsas peaminister?

Ei, see ei ole üldse nii. Minu töö on küll igati toetada peaministrit, kuid kaela pöörab ehk otsused teeb ikka peaminister ise.

Kui sa oled poliitikas ja juhid erakonda, siis sa pead olema valmis vastutuse võtmiseks. Muidu pole mõtet poliitikas olla.

Teisisõnu peate teie ära hoidma olukorra, kus peaminister ütleb oma kõnes midagi, millega ta võiks langeda terve riigi naerualuseks või – mis veel hullem – tekitaks rahvusvaheliste mõõtmetega diplomaatilise skandaali?

Selleks me siin olemegi, et peale tehnilise ja administratiivse abi tagada ka peaministri võimalikult hea informeeritus ja nõustamine valitsuse otsuste langetamisel.

Mis nõu te peaministrile andsite, kui Estonian Air hakkas minema pankrotti?

Tihti on nii, et valikud on halva ja väga halva vahel. Eks siis tuleb kaaluda ja võrrelda kahjusid, mis ühe või teise otsuse puhul võivad tekkida. Meie asi on hoolitseda, et peaminister ja valitsuse liikmed oleksid oma otsuse tagajärgedest maksimaalselt informeeritud. Kuid nagu riigikontroll on hiljem osutanud, võib mõnel juhul ka meil tekkida raskusi oma ülesannete täitmisel.

Samas jääb oluliste otsuste puhul alati midagi, mida on raske ette näha. Ka Estonian Airi puhul ei olnud pikka aega teada, mida Euroopa Komisjon lõpuks otsustab. See on koht, kus tuleb võtta risk. Seda riski saavad ja peavad võtma otsustajad. Otsustajad omakorda peavad arvestama sellega, mida see otsus nende tulevikule tähendab.

Mõnes mõttes on teil mugav olukord: teete eeltöö ära, panete kaks paberit lauale ja vaatate, kuidas valitsuse liikmed ja peaminister nende vahel valides vaikselt halliks lähevad ja kössi vajuvad?

Kössi pole nad vajunud. Peaministrid – ma ei taha öelda, et nad on rauast, aga nad on tugevad inimesed. Pigem olen märganud ilmeid ehk mõni asi on tekitanud neis hämmeldust ja pannud kulmu kergitama.

Kas te saate peaministrile öelda, et «kuule, Jüri, see Keskerakonna astmelise tulumaksu idee on ikka erakordselt nõder mõte, ärme seda küll tee!»?

Ei saa, sest ma olen riigiametnik ega tegele erakonnapoliitikaga.

Kõige olulisemad poliitilised küsimused lepitakse juba valitsuskoalitsiooni tehes kokku ja kui need on kokku lepitud, siis viiakse ka ellu.

Riigikantselei töö algab enamasti sellest, kui koalitsioonilepingust, mis pole ju midagi enamat kui kahe-kolme mittetulundusühingu poliitiline kokkulepe, tuleb teha valitsuse tegevusprogramm ehk riigi juhtimise instrument. Teisisõnu tuleb koalitsioonileping tõlkida seaduseelnõude, rahaeraldiste, uuringute või strateegiadokumentide keelde ning lisada, milline ministeerium mida teeb ja mis ajaks. Hiljem peame meie ka kontrollima, kas püstitatud eesmärgid on saavutatud ja ülesanded täidetud.

Mis puudutab maksustamist, siis suuremate otsuste, näiteks lastetoetuste tõstmise puhul, tuleb alati rääkida ka sellest, kust tuleb nende jaoks raha. See nõuab omakorda poliitilisi kokkuleppeid maksutõusude osas ja nii tehakse ka need kokkulepped põhijoontes koalitsioonilepingu läbirääkimiste ajal.

Koalitsioonikõneluste ajal kasutatakse just maksustamise ja eelarve küsimustes palju rahandusministeeriumi ametnike abi. Riigikantselei kohustus on tagada, et uue valitsuse moodustajatel oleks juurdepääs infole. Muide, uut peaministrikandidaati hakkab riigikantselei abistama ja nõustama juba enne ametisse saamist.

Aga kas seda saate öelda, et «kuule, Jüri, see Reinsalu on ikka täiesti piinlik justiitsminister ja need ülejäänud IRLikad pole paremad. Vahetaks nad õige välja ja tooks EKRE asemele?»?

Loomulikult mitte, sest ka see on erakonnapoliitiline küsimus. Ministriportfellide jaotus lepitakse kokku koalitsiooniläbirääkimistel ja ministri kandidaadid pakub peaministrile koalitsioonis osaleva erakonna esimees.

Poliitilist nõu annavad peaministrile poliitilised nõunikud, keda on kokku kümmekond. Nad töötavad peaministri büroos, mis kuulub samuti riigikantselei koosseisu.

Peaminister saab poliitilised nõunikud ise valida, näiteks peaministri büroo juhataja Tanel Kiik oli riigikogus neli aastat Jüri Ratase nõunik. On olemas ka pikaajaline traditsioon, et peaministri välisnõuniku kandidaadi pakub välja välisministeerium, ühe majandusnõuniku kandidaadi Eesti Pank ja kaitsenõuniku kandidaadi kaitseministeerium.

Kuidas riigikantselei valitsuse vahetumiseks valmistub?

Valitsuse vahetumiseks tuleb läbi teha terve hulk riigiõiguslikke protseduure, alates valitsuse tagasiastumisest ja lõpetades uue valitsuse esimese istungiga. Sellistel juhtudel võtame valitsuse vahetamise manuaalid sahtlist välja, puhume tolmu pealt ära ja käime kõik sammud uuesti üksipulgi läbi. Kui uus valitsus on juba ametis, tulevad valitsuse tegevusprogrammi koostamine, saja päeva plaan ja muu selline.

Valitsuse korraliseks vahetumiseks, mis järgneb parlamendi valimistele, valmistume pikemalt. Tellime uuringuid ja koostame raporteid, et neist oleks abi valimisteks valmistuvatele erakondadele, kes panevad kokku oma valimisprogramme.

Ja kui uus peaminister lõpuks Stenbocki majja jõuab, kas siis ootavad teda laual raamatud «Riigi valitsemine algajatele», «Koalitsiooni koos hoidmise ABC» ja «Kuidas seletada rahvale, miks pole koalitsioonilepingus meie põhilisi valimislubadusi»?

Otse loomulikult on meie ülesanne tutvustada uuele valitsusele, kuidas see masinavärk siin töötab. Palju sõltub muidugi sellest, kas uus peaminister on varem olnud valitsuse liige. Kui mitte, siis peame rohkem selgitama ja rääkima, kuidas valitsus töötab, kuidas valmistatakse ette ja langetatakse otsuseid, kuidas istungeid läbi viiakse jne.

Tõepoolest, me oleme ka ühe raamatu kokku pannud, aga see on mõeldud kõigile ministritele ja selle pealkiri on «Ministri abimees». Seal on kirjas kõik ministri tööd puudutav, alates valitsuse istungitel osalemisest, päevakorra kokkupanemisest, eelnõude ettevalmistamisest ja kooskõlastamisest kuni erimeelsuste lahendamiseni.

Kuna ministrid peavad osalema Euroopa Liidu nõukogu istungitel, siis on abimehes ka sellest juttu. Ja muidugi valitsuse iganädalane pressikonverents, mille jaoks tuleb aega leida. Sa pead ju oma poliitikat meedia vahendusel selgitama, see on vältimatu osa riigijuhi tööst.

Samuti on abimehes kirjas põhipunktid selle kohta, mida tuleb teha riigikogus, näiteks kuidas vastatakse arupärimistele ja osaletakse infotunnis.

Kui otsustamise oskus ja julgus pole enne ametisse saamist külge hakanud, siis ministriks või peaministriks saades areneb see kiiresti.

Kuidas ministrid sellesse kohustusse suhtuvad? Kas pelgavad ka?

Ma arvan, et see on pigem individuaalne ja sõltub ministri kogemusest. Eesti kui parlamentaarse riigi puhul on ministrid valdavalt parlamenditöö kogemusega ning tänu sellele on neil olemas oskused ja kindlustunne, kuidas parlamendiga suhelda ja toime tulla. Parlament on oluline, sest ministri amet sõltub ikkagi sellest, kui palju ja kui kaua tal on parlamendis toetust.

Peale selle peab minister harjuma turvalisuse nõuetega. Näiteks võib temast saada ebasõbralike luureteenistuste tähelepanu objekt. See toob kaasa asju, millega tuleb arvestada, eriti tundliku infoga ümberkäimisel.

Kaitsepolitsei uurib seniajani, kuidas 2014. aastal kuulas Venemaa eriteenistus pealt Eesti välisministri ja Euroopa Liidu välisteenistuse juhi Catherine Ashtoni vestlust.

See juhtum näitab, et meie ministrite tegevus võib olla piisavalt huvipakkuv.

Mis on lahendus? Kas krüpteeritud telefonid?

Jah, see on üks lahendus ja need on meil olemas.

Igapäevaelus neid ju ei kasutata. Ma olen ministritel ikkagi iPhone’isid pihus näinud.

Sõltub sellest, millist infot vahetatakse – olukord võib olla erinev. Teatud tüüpi info vahetamiseks tuleb kasutada isegi spetsiaalseid ruume ja sideliine.

Põhjust olla hoolikas on iseäranis peaministril ning kaitse- ja välisministril palju rohkem.

Kas toona välisministri ametit pidanud Urmas Paet oli siis hoolimatu?

Ma ei tee kellelegi etteheiteid, sest ma ei tea selle juhtumi kõiki asjaolusid.

Kui Catherine Ashton helistas ise Paedale, siis olnuks meie mehel ka veidi imelik öelda, et vabandust, ma ei saa rääkida, sest Venemaa eriteenistused kuulavad mind pealt, aga oldagu hea ja oodatagu hetk ning ma helistan turvalise liini pealt kohe tagasi.

Kui me muidu arvasime, et meie sidet võidakse pealt kuulata, siis tolle juhtumiga leidis see kinnitust. Mõneti uus oli ehk see, et pealtkuulatud kõne tehakse vajadusel avalikuks, et mõjutada poliitikat või avalikku arvamust.

Mida teha peaministriga, kes ei viitsi lugeda materjale, mis riigikantselei talle annab?

Me püüame hoolitseda selle eest, et memod oleksid loetavad-arusaadavad ja võimalikult lühikesed.

Mitu lehekülge?

Hea komme on see, et alguses tuuakse eraldi välja põhipunktid, millele lisatakse siis pikem taust, sõltuvalt teemast üks kuni kolm lehekülge. Sellise põhimõtte alusel koostavad memosid tegelikult kõik ministeeriumid.

Teine lausa hädavajalik asi on see, et peaministri kalendrit koostades tuleb jätta aega kohtumiste ettevalmistamiseks ja memode lugemiseks. Paraku on tõsi, et Eesti – ja ma arvan, et ka teiste riikide – peaministrite töögraafik on ääretult pingeline ja töökoormus väga suur.

Et hommikul kell 8 tuleb koolis paitada laste päid, kell 9 põllul viljapäid, kell 10 on valitsuse istung ja kell 12 pressikonverents, misjärel on lõunasöök Austria saadikuga…?

… ja siis kabinetinõupidamine, mis võib lõppeda hilisõhtul, ning kui see lõpeb varem, siis ainult seetõttu, et õhtuks on kokku lepitud veel mõni kohtumine või õhtusöök. Nii et jah, tööpäev kestab varahommikust hilisõhtuni, mis tähendab, et iga vaba hetke – lennukis, autos, söögilaua taga – tuleb kasutada selleks, et varustada end taustainfo ja jutupunktidega. Kurb, et seda kõike tehakse eraelu arvelt.

Mis juhtub, kui eraelu arvelt satub seda tööd tegema puhastverd populist, kes lubab lihtsaid lahendusi komplekssetele küsimustele, näiteks Pätsu ametiraha Venemaalt tagasi toomist, kolmekordset pensioni ja tara Läti piirile?

Nii sõnastatud küsimuse valguses võib vastus halb välja näha, aga riigikantselei ja riigisekretäri kohustus on teenida iga valitsust sõltumata tema koosseisust ja peaministrit sõltumata tema isikust. Mõistagi tingimusel, et tegu on Eesti Vabariigi legitiimse valitsuse ja peaministriga. Valitsusametnike ülesandeks on valitsuse seatud eesmärgid ellu viia. Selleks me siin olemegi, et rahva tahet täita.

Teiselt poolt on meie ülesanne anda valitsusele nõu, mis on mõistlik ja mis on teostatav, millised on otsuste võimalikud tagajärjed, ja aidata lahendusi läbi rääkida huvirühmadega. Demokraatlikus riigis langetavad olulised otsused lõpuks ikkagi demokraatlikul viisil ametisse saanud poliitikud.

Kui vaatate tagasi aastatele siin majas, siis milline on olnud kõige keerulisem moment? Ööd, kui kesklinnas peksti Aljoša liigutamise pärast aknaid sisse ja röögiti «Pazooooor!!!!»?

Eks see oli pingeline ja väsitav aeg. Teiselt poolt peame siin töötades olema kogu aeg valmis kriisideks. Kellast kellani tööaega meil ei ole.

Mida teie tol ööl tegite?

Peaminister kutsus mind südaöösel välja, osalesin valitsuse kriisikomisjoni koosolekul ja aitasin läbi viia valitsuse erakorralist istungit. Varahommikul sõitsin Stenbocki majja, et korraldada valitsuse hommikune istung.

Mis tunne kesklinnas ringi sõites oli?

Pingelisemad hetked olid juba seljataga ning mõtted seotud rohkem valitsuse istungi ettevalmistamise ja öösel langetud otsuste juriidilise vormistamisega. Hoolimata sellest, et aega oli vähe, tegin väikese tiiru mööda Pärnu maanteed. Linn oli vaikne ja rahulik. Vaatepilt oli muidugi enneolematu ja kurvastav.

Milline oli teie roll kriisikomisjoni liikmena?

Osalesin kriisikomisjoni ettepanekute tegemisel valitsusele.

Kas see variant, et jätame kuju sinna, paneme talle sinimustvalge salli kaela ja viime jalge ette punased nelgid, käis ka läbi?

Ei.

Selliste aegadega kaasneb tohutu stress – peaminister vastutab ju kõigi Eesti inimeste ja terve riigi eest.

Peaministri ametis vananeb inimene koormuse ja stressi tõttu kiiremini. Aga ega sellesse ametisse niisama saa, selleks peab olema eriline inimene, kel on suur töövõime ja kes suudab omandada tohutu kiirusega infot ning orienteeruda seinast seina teemades.

Oma ametile maksavad peaministrid lõivu oma tervise ja isikliku vabadusega. Näiteks ei ole neile lubatud ise autot juhtida. Kui selline soov siiski on, tuleb oma ihukaitsjatega palju vaeva näha, et nad seda üksikutel juhtudel lubaks.

Teiseks peavad kõik valitsusjuhi käigud olema ihukaitsjatele teada – ei saa ootamatult kaduda või ilmuda. Sellega tuleb kogu aeg arvestada ning see võib olla harjumatu ja ebamugav.

Kolmandaks kaasneb peaministri ametiga otsustamine, kusjuures aega on selleks vähe ja infot pole kunagi nii palju, kui tahaks. Tuleb harjuda, et küsitakse kogu aeg otsuseid. Kui otsustamise oskus ja julgus pole enne ametisse saamist külge hakanud, siis ministriks või peaministriks saades areneb see kiiresti.

Taavi Rõivase kohta on öeldud, et temal see väga ei arenenud.

Minu arvates ei ole tema aadressil kõlanud etteheited objektiivsed. Taavi Rõivas on suutnud kolmanda isikuna Eesti riigi ajaloos võita ametisoleva peaministrina valimised. Vähe on teadvustatud fakti, et kuigi ühel hetkel ammendub peaaegu kõigil võime valitsust koos hoida, oli Rõivase ametiaeg iseseisvuse taastamise järel pikkuselt kolmandal kohal. See näitab, et tal olid valitsuse juhtimiseks vajalikud oskused ja võimed.

Seda kõike arvestades: miks tahavad inimesed saada peaministriks? Kas neid kannustab hirm, et kui nemad seda ametit ei pea, rikub keegi teine riigi ära? Või on see pime võimuiha?

Ma arvan, et see on siiras soov teha Eesti elu paremaks. Kui sa oled poliitikas ja juhid erakonda, siis pead olema valmis vastutust võtma. Kui toetus ühiskonnas on piisav, siis tuleb hakata valitsust ja riiki juhtima. Muidu pole mõtet poliitikas olla.

Ja ühel hetkel see soov lõpeb. Andrus Ansip oli ametis peaaegu üheksa aastat.

Nagu ta väga kenasti selle sõnastas: igal asjal on oma algus ja oma lõpp. Pean temast väga lugu ja nii nagu teiste peaministrite puhul, hindan ka tema tohutut pühendumust ja töövõimet. Tema oli kindlasti peaminister, kes tegi endale asjad üksipulgi selgeks, luges läbi kõik memod, mis talle saadeti. Ja tema legendaarne argumenteerimisoskus... Ajuti oli mul kahju ajakirjanikest, kelle puhul ma ei näinud, et nemad oleks sama palju eeltööd teinud.

Mulle jäi meelde kohtumine OECD ekspertidega, kes ütlesid pärast Ansipi esinemist, et Eestil on superpeaminister. Nimelt räägivad OECD esindajad üle maailma, et riiki tuleb juhtida teadmistepõhiselt, ja Ansip kehastas just täpselt seda: andmed, faktid, selge argumentatsioon, loogika.

Lisaks muidugi Ansipi võime valitsust koos hoida – see on peaministri oluline ametioskus ning üheksa aastat kõneleb enda eest. Pealegi suutis ta võita valimised ametis olles. Esimesena tegi seda Jaan Teemant 1926. aastal, seejärel Ansip ja suisa kaks korda.

Kuidas on Jüri Ratasel ametisse sisseelamine kulgenud?

Väga hästi. Ta on väga pühendunud ja tohutult töökas. Enamiku eelkäijatega võrreldes on tal palju raskem, sest ta ei ole enne olnud valitsuse liige ja peab seetõttu veel rohkem pingutama.

Riigikantselei vastutab selle eest, et Eesti 100. sünnipäev saaks vääriliselt peetud.

Töö selle nimel algas juba viis aastat tagasi. Sünnipäeva tähistamise proloogina avasime Peterburi Jaani kirikus mälestuskivi ja üle Eesti toimusid rahvamatkad, millega meenutasime eestlaste asualade ühendamist ja Eestile autonoomia andmist 1917. aastal. Ärkamisajal kujunenud rahvas sai ju endale maa ja esinduskogu ehk Maanõukogu, kes sama aasta 28. novembril tunnistas end ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis. Maanõukogu vanematekogu kuulutas järgmisel aastal välja iseseisva Eesti vabariigi.

Juubeliürituste põhirõhk on muidugi 2018. aasta 24. veebruaril, kuid riigi sünniga seotud oluliste tähtpäevade tähistamine jätkub 2020. aasta veebruarini, mil täitub sada aastat Tartu rahu sõlmimisest

Eesti 100 ettevõtmiste hulgas on olulisel kohal filmiprogramm, mille raames tuleb näiteks «Tõe ja õiguse» ja Lotte film ning dokumentaalfilm Eesti loodusest. Samuti on plaanis linnasüdamete väljaehitamine, projekt «Igale lapsele oma pill», 100 tamme pargid... Muide, selleks, et parkidele jaguks tammeistikuid, käisin ka oma tütrega neli aastat tagasi Kadrioru pargis tõrusid korjamas.

Ja eks tamm, mis võib elada 1000aastaseks, kannab endas ka sõnumit selle kohta, kui tugeva ja pikaealisena me Eesti riiki näha tahame. Ehk teisisõnu – me vaatame nende kolme aasta jooksul tulevikku, aga täname ka neid põlvkondi, kes meie riikluse aadet okupatsiooni rasketel aegadel edasi hoidsid.

Kõige tähtsam on see, et kutsume kõiki riigi sünnipäeva tähistamisest osa võtma ja tegema sel puhul Eestile kingitusi. Näiteks üks mees kudus valmis suurima Eesti lipu. Teine lubas püsti panna kõige kõrgema lipumasti. Kõik Eestile pühendatud ettevõtmised on väärtuslikud ja EV100 juubelikavasse oodatud.

Mille poolest on eriline 2018. aasta 24. veebruar?

Oleme presidendi ja tema kantseleiga seda asja arutanud ja otsinud võimalusi, kuidas iga eestlane saaks sel päeval peost osa. Teisalt on kodus presidendi vastuvõtu vaatamine traditsioon ja me kindlasti ei püüa seda kuidagi lõhkuma hakata.

Üritame tol päeval ühendada tervet Eestit, nii et see pidu poleks ainult Tallinna-keskne. Kindel on see, et 23. veebruaril saab eraldi tähelepanu osaliseks Pärnu linn.

Kui mina kutsun endale kedagi külla, siis isegi kui nad jõuavad kohale pool tundi hiljem, pole ma nõude pesemisest kaugemale jõudnud. Kuidas saab Eesti hakkama sellega, et külalised tulevad 184 päeva varem ja neid pole mitte kaheksa, vaid tuhandeid?

Varem saabuvaid külalisi on umbes 30 000, kellest tuhat on ajakirjanikud. Eestis tuleb meil neile korraldada 265 üritust, Brüsselis 1700.

Suures plaanis oleme Euroopa Liidu eesistumiseks valmis, sest hakkasime sellega tegelema juba 2010. aastal ning esimene põhjalikum plaan valmis kolm aastat hiljem. 2015. aastal valmis selle plaani kolmas ja täiendatud versioon ning arvasime, et rohkem seda muutma ei pea…

Öeldakse, et eesistuja peab alati olema valmis ootamatusteks ja kriisideks eesistumise ajal. Aga ootamatuse saime juba enne kätte: Brexiti tõttu nihkus meie eesistumine pool aastat varasemaks. Selle tõttu tuli kõik plaanid ringi teha – leida kiiremini puuduolevad inimesed, nad koos peredega varem Brüsselisse saata, Kultuurikatlaga uued kokkulepped teha, hanked varasemaks tuua ja nii edasi. Kogu kultuuriprogramm, mis oli planeeritud koos EV100 tähistamisega, tuli teha kolmandiku võrra pikemaks  - 12 kuu asemel 18 kuud. Muutmist vajas ka eelarve.

Kui palju eesistumine meile maksma läheb?

Eelarve on 75 miljonit eurot.

Mida me selle eest saame?

Esiteks täidame oma liikmekohustuse: iga liikmesriik peab seda vankrit pool aastat vedama. Eesti pole seda veel teinud, Läti ja Leedu näiteks juba on. Teiseks, nagu räägivad eesistumise läbi teinud riigid, annab 28 liikmesriigi tegevuse juhtimine hindamatu kogemuse ja palju parema arusaamise, kuidas Euroopa Liidu köögipool toimib. Hiljem on sellest väga palju kasu.

Mis puudutab raha, siis ainuüksi sel eelarveperioodil ehk 2014–2020 saame Euroopa Liidult 59 korda rohkem toetusi, kui maksab eesistumine.

Nii et teie vastutate 500 miljoni eurooplase ees, et 2017. aasta teisel poolel oleks liit ilusti ohjes hoitud.

See oleks liialdus. Aga kuna eesistumist koordineerib riigikantselei ja minul on au juhtida riigikantseleid, siis pean vastutama. Aga peaministri ja valitsuse ees. Nemad omakorda Eesti parlamendi ja rahva ees ning Eesti Euroopa ees. Seda vastutust saan ma kanda ainult tänu oma tublidele kolleegidele, kes on oma ala tõelised profid.

Eestis on Suurbritannia sõdurid, kes kaitsevad meid Venemaa eest. Mis saab, kui Suurbritannia ütleb Brexiti läbirääkimiste ajal, et kui te ei tule vastu meie soovile, peame minema koju tanke remontima?

Selline seostamine oleks meelevaldne ja lihtsustav – meil on oma liitlastega väga hea koostöö.

Teie vastutada anti ka kogu Eesti kaitsmine: riigikantselei ühtlustab ja ühendab siseministeeriumi, kaitseministeeriumi ja kaitseväe tegevust.

Eesti juurutab laiapõhjalise riigikaitse käsit­lust, sest meid ähvardavad ohud ei ole ainult sõjalised. Nendega toime tulemi­seks on vaja paljude ministeeriumide, ametkondade ja erasektori ühist pingutust. Näiteks välisministeeriumilt on vaja diplomaatiat, politseilt ja kaitseliidult sisejulgeoleku taga­mist ning Eesti Energialt ja Te­lialt elutähtsate teenuste tagamist. Lisaks on tarvis strateegilist kommunikatsiooni ja küberkaitset.

Kuna keegi peab tagama, et see orkester ka kenasti kok­ku mängiks, võeti see siia peaministri juurde. Praegu arutab parlament uusi julgeolekupoliitika aluseid ja riigikaitse aren­gukava, mille ettevalmistamist me esmakordselt juhtisi­me.

Kriitilise tähtsusega on sisejulgeoleku tagamise võime, sest tänapäeva ohud pole ju ainult välised, vaid võivad tekkida ka seestpoolt. Ukraina kogemus on meile õpetanud, et valmis tuleb olla ka hübriidsõjaks. 

Te lasite riigikantseleist lahti peaaegu pool töötajatest?

Idee riigikantselei ümber korraldada oli tegelikult üsna vana. Sain selle Eesti riigiasutusi nõustanud OECD ja ELi ühise projekti SIGMA ekspertidelt, kes kirjutasid juba 1997. aastal riigikantselei kohta raporti. Ekspertide peamine soovitus oli vabastada riigikantselei mitmesugustest kõrvalülesannetest ning keskenduda valitsuse sisulisele toetamisele ja nõustamisele.

Suurepärase võimaluse muutused ellu viia andsid 2008. aastal alanud majanduskriis ja sellele järgnenud kärpeaeg. Nagu öeldakse: head kriisi ei maksa raisku lasta. Bürokraatiale ebatüüpiliselt loobusime kõigist kõrvaltegevustest, alates dokumendihalduse ja arhiivinduse korraldamisest ning lõpetades teenetemärkide komitee tööga. Muutsime ka allesjäänud tööprotsesse. Ühtekokku vähendasime riigikantselei töötajate arvu üle 40 protsendi. Kuna muuta tuli ka seadusi ja leida ministeeriumid, kes olid valmis meie senised funktsioonid üle võtma, siis võttis see kõik palju aega ja lõpetasime viimaste sammudega alles 2011. aastal.

Intervjuu lõpus teeb Loot Stenbocki majas väikese ekskursiooni. Esimene peatus on riigisekretäride piltidega palistatud koridor, mis viib valitsuse nõupidamistesaali.

Riigi järjepidevuse eest oli vaja hoolt kanda ka enne taasiseseisvumist, kuidas oli see lahendatud vabariigi algusaastail?

Esimene, kes Eesti ajaloos riigisekretäri ametinimetust kandis, oli Karl Terras. Tema oli ametis 1920–1940. 1920ndatest kuni 1933. aastani oli valitsuste keskmine eluiga natukene üle kaheksa kuu. Seega oli tema roll valitsuse töö järjepidevuse hoidmisel väga oluline.

Loot läheb nõupidamistesaali raamaturiiuli juurde ja tõmbab sealt välja 1944. aastast pärit Riigi Teataja koopia. Selles paari leheküljega vihikukeses on kirjas, et peaminister presidendi ülesannetes (Päts oli venelaste käes vangis) Jüri Uluots moodustas Otto Tiefi valitsuse ja määras ametisse ministrid. Rohkem pole seal suurt midagi – aeg lihtsalt ei soosinud oma riigi tegemist…

1944. aastal  lahkus Otto Tiefi valitsus koos toonase riigisekretäri Helmut Maandiga  Läänemaale Puise randa paati ootama, et Eestist lahkuda, ent seda ei tulnud ega tulnud. Lõpuks otsustas seltskond laiali minna. Kaasas olnud Riigi Teatajad, mis olid ainsaks dokumentaalseks tõendiks selle valitsuse eksistentsist, peideti ühe talu heinaküüni ning ühe eksemplari võtsid endale ka Tief ja Maandi.

Maandi oli ainus, kes ei kaotanud lootust, kahlas läbi mere lähedalolevatele laidudele ja jäi paati ootama. Oma Riigi Teataja peitis ta mütsi sisse – kinnivõtmisel oleks see olnud peidetud ja teiseks ei saanud see rinnuni ulatunud vees märjaks. Maandi eksemplarist tehti Rootsis koopia ja see on ainus, mis tänaseni on säilinud.

Tänu Maandile jõudis vabasse maailma tõend, et Tiefi valitsus oli moodustatud ja selle pinnalt jätkasid meie valitsused eksiilis. Maandi tegu on minule pühendumise ja oma riigi ees vastutuse kandmise mõttes eeskujuks.

Kas lööte riigisekretär Terrase 20 aasta pikkuse rekordi üle?

Seaduse järgi lõpeb minu ametiaeg vähem kui kahe aasta pärast ja Terrase rekordit ma ületada ei kavatse.

Enne riigisekretäriks saamist, aastatel 1998–2003, olite Sisekaitseakadeemia rektor. Kuidas te suhtute akadeemia osakese Narva viimisesse?

Riigiametnike koolitamise juurde viis mind Bismarcki tarkusetera, et «halbade seaduste ja heade ametnikega saab veel kuidagi valitseda, aga halbade ametnike puhul ei aita ka kõige paremad seadused mitte». Enne seda olin mitu head aastat töötanud justiitsministeeriumis, osalenud Eesti õigusreformide läbiviimisel ja kirjutanud uusi seadusi, millest mõni kehtib praeguseni.

Mul on hea meel, et akadeemia saab endale lõpuks uue õppehoone oma algses asukohas Tallinnas Kase teel. Akadeemia Narva kolledži kohta arvan, et tulevastel ametnikel ei jookse mööda külgi maha, kui osa õppest ja eriti praktikast toimub Ida-Virumaal ja Narvas. See on väärtuslik kogemus ning julgeoleku- ja regionaalpoliitilises mõttes hea ka Eestile laiemalt, et tulevased politseinikud, piirivalvurid ning maksu- ja tolliametnikud teevad oma praktika seal.

Te teete doktoritööd ja räägite mitmeid keeli, nii et ma ei eksi, kui ütlen, et teie lemmikspordiala on ajuvõimlemine?

Viimastel aastatel olen jälle hakanud tegelema õigusteadusega ja võtsin ette doktoriõppe Tartu ülikoolis. Uurimistöö teema on seotud riigiõigusega ja käsitleb täidesaatva riigivõimu korraldamise pädevust.

Keeli meeldis mulle kunagi õppida, aga enam ei jätku selleks aega. Olen õppinud viit-kuut võõrkeelt, keskendudes peamiselt siiski erialasele keelele, sest seda on olnud kõige rohkem vaja. Näiteks saksa keele oskuseta pole Eesti juristide kõrgliigas suurt midagi teha. Inglise keele omandasin Tallinna 21. keskkooli inglise keele eriklassis. Prantsuse keele põhja ladusin alla ülikoolis ja hiljem olen end töö juures täiendanud. Ka itaalia keele õppimisega alustasin kunagi erialastel põhjustel, sest justiitsministeeriumis seadusi kirjutades oli ühel hetkel tarvis aru saada Itaalia kriminaalprotsessi koodeksist. Pärast jätkasin niisama, oma lõbuks, aga ega ma selle keele vilunud kasutaja küll ei ole.

Peaministri kantseldamise kõrval kasvatate abikaasaga kolme last.

Minu abikaasa Agnes töötab justiitsministeeriumi registrite ja infosüsteemide keskuses, mis tegeleb muu hulgas Eestile palju kuulsust toonud elektroonilise kinnistusraamatu ja äriregistriga. Olen Agnesele väga tänulik, sest ainult tema toetus ja mõistmine lubab mul oma praegust ametit pidada. 

Meie vanem tütar Helen õpib 4. klassis. Ta on väga tubli ja olen tema üle väga uhke. Viimasel veerandil tõi ta koju kõik viied ja seda veel väga raskes – või nagu kooli direktor Lauri Leesi ütleb –, õppimiskallakuga koolis. Juba neljandas klassis õpitakse seal korraga kolme võõrkeelt: prantsuse, vene ja inglise. Poeg Joosep ja noorem tütar Heidi käivad veel lasteaias.