Uus vana aed: taluaia lilled

Iseenesest pole selles midagi halba, kui rohenäpud Hollandi ja Saksamaa kiirlilletööstuse ahvatlevalt lopsaka õieiluga katsetavad, eriti mis puudutab üheaastasi suvelilli. Aga kiirlillendusega on nagu kiirmoega: poputa, kui palju tahad, vastupidavamaks seda ei tee ja uue moevooluga tuleb juba järgmisele suurtootjate lemmikule teed anda.

Aedniku sõnaseades tähendab see, et kõik uus ja huvitav ei pruugi eluga põhjamaistes oludes toime tulla, pealegi on lõunapoolsema lilletööstuse sordiaretajad tihti pannud rõhku üksnes õieilule ja jätnud taime muud omadused tagaplaanile.

Meie põlised talulilled on vähenõudlikud, ilmastikule ja sageli ka haigustele vastupidavamad kui kiirlilletööstuse lopsakas õieilu.

«Meie põlised talulilled on seevastu vähenõudlikud, ilmastikule ja sageli ka haigustele vastupidavamad. Võib-olla ei tundu need nii dekoratiivsed, kuid neid on lihtne kasvatada ja nad ei vaja erilist hellitamist,» sõnab Eesti vabaõhumuuseumi aianduskuraator-teadur Anneli Banner, kelle üks töö on ümbritseda sealsed talud võimalikult ajastutruude lillesortide, marjapõõsaste, viljapuude ja köögiviljapeenardega. Talusid on vabaõhumuuseumis 18. sajandi lõpust kuni sõjaeelse Eesti mustermajapidamise Härjapea talu ja nõukogudeaegse setu taluni välja. Sestap annab suvine jalutustiir sealses roheluses meie vanadest traditsioonilistest talulilledest huvilisele esmapildi kätte.

Nii mõndagi vabaõhumuuseumi õueilust võib pidada pärandtaimedeks ehk vanadeks traditsioonilisteks taimedeks, mida meie aedades on tuntud ja kasvatatud põlvest põlve. Banner lisab, et kokkuleppel arvatakse pärandtaimedeks need, mida on kasvatatud juba enne 1950. aastat. Samuti peavad pärandsordid olema seemnest paljundatavad – sel reeglil on teaduri sõnul siiski erandeid, sest ka paljusid ilutaimi ei saa sel moel paljundada.

Kiirlilletööstuse vastu

Pärandtaimede kogumine, säilitamine ja paljundamine hoogustub üle maailma, vanade sortide geneetilise mitmekesisuse uurimise ja hoidmiseni välja. See on paljude riikide proffide ja hobiaednike-seltside vastuhakk globaalse aiandusäri intensiivsortide pealetungile ja aiamaailma üheülbastumisele. «Samas on pärandtaimed osa meie kultuuri- ja ajaloost. Põlistel sortidel on emotsionaalne väärtus, nendega seonduvad mälestused, teadmised ja oskused,» lausub Banner.

Tema arvates võiks Eesti pärandkultuuride hulka vabalt arvata juba ka ilu- ja tarbetaimed, mis levisid aedadesse nõukogude ajal, olgu see ebaküdoonia, aroonia või hoopis suure- ja punaseõielised darvinhübriidtulbid.

Üht-teist varasematest ja hilisematest kultuuridest ongi hävinud või muutunud haruldaseks. Mõni on läinud haiguste nahka, kuid ka 1990. aastate uuendamistuhinas kiputi aedadest vanu sorte välja viskama. Seda juhtub nüüdki, kui vana aed läheb uute ja tegusate omanike kätte.

Näiteks ei hakka enam silma nahkjate lehtedega aed-kõrvikpriimulat, mis oli 1970. aastatel laialt levinud. Samuti vanad ühe- ja kaheaastaste lillede sordid: kui ise enam seemet ei võeta, vaid ostetakse igal kevadel poest uued seemnepakid, kaovadki vanad lihtsalt ära. Isegi gladioolisibulad ostetakse igal hooajal uuesti, sest nii on mugavam. Kuid traditsiooniliste sortide alleshoidmiseks on oluline just ise seemneid korjata ja naabritega jagada. «Jätke põlised sordid alles, kui teil need on. Pole mingit mõtet Eesti oludes end juba tõestanud vanaemade lemmikutest mõne moetuule pärast loobuda,» paneb Banner südamele.

Esimesed tagasihoidlikud lillepeenrad ja viljapuud hakkasid talude ümber ilmuma 19. sajandi keskpaiku koos ärkamisajaga, kui algas mõisatelt ulatuslikum talude päriseks ostmine. Eriti Mulgi-, Tartu-, Võru- ja Pärnumaal, kus majapidamised olid paremal järjel. Lilleiluks võeti eeskuju mõisaaedadest ja -parkidest, taimed olid samuti pärit sealt. Mõni mõisnik müüs või jagas viljapuid ja ilutaimi niisama, mõnikord liikusid need mõisaaednike kaudu aiast aeda. Mõistagi polnud lilleaed talumajapidamises esmatähtis, sellega tegeldi nii palju, kui esmatähtsa talutöö kõrval aega jäi.

Taluaiast võis tollal leida väikeste siniste õitega käokingi. «Lollikindlad, tugevad, pikaajalised, kasvavad ise,» loetleb Banner nende superomadusi. Oli ka kuni kahemeetriseks kasvavaid kollaseid talijorjeneid ning seebilille ja kurekella, mis on sama elujõulised nagu umbrohi.

Sitketest püsikutest linlike suvelilledeni

Ülemöödunud sajandivahetusel hakati aedadesse tasapisi poetama ruuget päevaliiliat, murtudsüdant ja öölille. Samuti kuulus oluliste aiakaunistajate sekka vastupidav ja end ise külvav kukekannus.

Iseseisvumise esimestel aastakümnetel tulid jõukuse kasvades valged floksid, nn matsiroosad pojengid ja kitseenelad, aga ka praegu hästi tuntud sibullilled: tulbid, nartsissid ja liiliad. Uhkete õitega daaliatest oli 1920.–1930. aastateks saanud lausa taluaia kohustuslik lill. Tollal poppi asparaagust põimiti lillebukettidesse veel nõukogude ajalgi.

Sageli kasvatati keisrikroone – oranžide õitega krookus- ja tiigerliiliaid – ning väikeste lillakasroosade õitega Türgi ehk kirjusid liiliaid. Viimaseid võib Eestis ringi sõites veel praegugi mõnes vanas mahajäetud talukohas näha. Ka sõjaeelse vabariigi aegsete aedade kevadetäht, hurmavalt lõhnav poeedinartsiss, mida leidub aedades veel päris palju, saab mahajäetud taluõuel hakkama.

Ühe- ja kaheaastaste suvelillede mood jõudis maale rikkalikumatest linnaaedadest pigem 1930. aastatel, kui elujärg seda rohkem lubas. Suveõitsejatest armastati talinelki, saialille, kressi, levkoid, suveastreid, kosmost, õlelille, lillhernest, tokkroosi, hästi lõhnavat reseedat. «Minu mälestustesse toob just reseeda ja selle aroom ema ning tema aia,» ütleb Banner.

Milliseid lilli istutada rõdule? küsib näiteks 1937. aasta naiste ja kodude kuukiri Maret. Ja vastab: «Päikeselisemasse kohta mitmeaastasi pelargooniume, lillekasti tagumisse ritta püstikasvavaid, esimesse allarippuvaid pelargooniume. Varjulisema paigaga lepib begoonia, samuti kollane kingalill.» Üheaastalilledest soovitatakse ajakirjas suveastreid, tuulevarjulattidele pakutakse väänkasvuks metsikut viinapuud.

Ilupõõsastest armastati tollal kõige rohkem suvekuulutajat sirelit, mis kaunistas talusid juba 19. sajandil. Tüüpilised taluaia ehted olid ebajasmiinid, lopsakate valgete õiepallidega hortensiad, lõhnavad pargiroosid ja mitmed enelad, näiteks taraenelas. Sajandivahetusest kuni teise ilmasõjani istutati õuedele sageli ka elupuid.

1930. aastate teisest poolest, kui riigivanem Konstantin Pätsi eestvõttel algas ülemaaline kodukaunistamise hoogtöö, rajati tuhandeid aedu, parke ja puiesteid. Õide puhkesid ka taluaiad, kus igaüks talitas oma võimaluste järgi. Suuremad talud tellisid aiaplaane ja said vajadusel väljaõppinud riiklikelt aiakonsultantidelt abi, rajati ilu- ja viljapuuaedu, maja põhjakülge istutati nüüdseks kõrgeks sirgunud kuusehekke. «Oli pügatud iluhekke ja sirgeid lillepeenraid. 1930. aastate aiakujundus oli korrapärane, ei mingit hobuserauakujulist trikitamist. Lipuvarda koht oli üleriigilistes soovitustes iluaias aukohal,» kirjeldab Anneli Banner tollaseid meelisvõtteid.

Kust vanu talulilli aga praegu võtta? Hiigelaianditest ei pruugi põliseid sorte enam leida. Vabaõhumuuseumi aianduskuraator pakub välja väiksemaid lillekasvatajaid ja puukoole. Või vahetuskaupa hobiaednike vahel. Ka lillelaatadel ja turgudel võib mõne vanamemme või taluniku käest kõige ehedama taime leida.

Kust kuulata maad?

Infot pärandtaimede ja muu sellega seonduva kohta saab MTÜ Maadjas kodulehelt www.maadjas.ee. Uurida võib ka Facebooki lehekülge «Mis kasvas vanaema aias?». Eestis aretatud lillesortide ja muude ilutaimedega tegeldakse Tartu ülikooli botaanikaaias, köögiviljadega Eesti taimekasvatuse instituudi Jõgeva sordiaretuskeskuses ja kartuliga Sakus. Viljapuude ja marjapõõsaste sordivaramu on Polli aiandusuuringute keskuses. Põliste talukultuuridega tegelevad ka Eesti vabaõhumuuseum jt.