Vikerraadio peatoimetaja Riina Rõõmus unustab halva

Vaevalt leidub eestlast, kes ei tea Vikerraadiot – vastasel juhul peaks küsima, kus ta küll  viimased pool sajandit elanud on –, aga ilmselt tunnevad väga vähesed selle juhti Riina Rõõmust (57). Olgugi et ta on Eesti kuulatuimat raadiot peatoimetanud juba ligi kaks kümnendit. Aga hoidnud madalat profiili, ja seda teadlikult.

Abi ei ole ka entsüklopeediast ega Vikipeediast. Riina Rõõmuse kohta pole neis ridagi. Isegi guugeldamine ei aita. Ilmneb vaid killukesi. Näiteks teatab üks ingliskeelne veebileht tema kohta ühelainsal, ent see-eest kõnekal real: «Ühiskondlik mõjukus: erakordselt mõjukas.» Aga see on ka enam-vähem kõik.

Ma valetaks, kui ma ei ütleks, et algus oli ikka väga raske. Vigu sai kõvasti tehtud. Arvan, et teod olid õiged, aga tegin neid hästi valesti. See, et sa oskad mingi muudatuse puhul tagajärgi ette näha, tuleb ainult kogemustega.

Arvestades, milline valge leht on Eesti kuulatuima raadio juht, veetsin ligi päeva, et uurida Riina Rõõmuse kaheksalt kolleegilt ja tuttavalt, kellega on tegemist. Ja kuulsin, nagu selgus, ka üht-teist sellist, mis tegi Rõõmusel meele rõõmsaks.

Allpool saate usutlusest Riina Rõõmusega muu hulgas teada ka seda, miks ta pole tükkinud püünele.

Elate Tallinna kesklinnas raadiomaja külje all Kreutzwaldi tänaval. On see pluss või miinus, et töökoht on elukohale lähedal?

Pigem pluss, aga ideaalne ei ole nii lähedal. Mingi distants võiks olla. Kui saaks valida, elaksin veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel.

Olen aru saanud, et minu ööpäev on pikem kui teistel. Kui mu tööpäev lõpeb kell viis, olengi kell viis kodus. Mul on selle võrra rohkem aega. Kui paljud muudkui kurdavad, et aega üldse ei ole, siis mul küll sellist probleemi pole, et asjad jäävad ajapuudusel tegemata. Asjad jäävad tegemata siis, kui ei viitsi või ei oska.

Üks te alluv ütles mulle, et te pidavat õhtul lausa koduaknast nägema, kas toimetuses õhtul tuled ikka põlevad ja töö käib.

Seda ma küll ei jälgi, kas keegi töötab või mitte. Aga kui õhtul panen magamistoa ruloo kinni, on ikka tore vaadata, kuidas uudistemaja hilise õhtuni tuledes särab. Siinkandis käib nüüd elu ööpäev ringi, Hiltoni hotell on ju ka siin. (Naerab.)

Kui sageli tekitab tööposti lähedus kodule kiusatuse ka vabal ajal toimetusest läbi astuda?

Seda mitte. Aga kodu lähedus tööle on tekitanud selle, et kui pole just vaja kiiretele meilidele vastata, ei tegele ma absoluutselt kodus tööasjadega. Siis, kui midagi on vaja teha, tuleb minna üle tee. Muidu läheks töö ja kodu segi.

Olete Vikerraadiot juhtinud juba ligi kaks kümnendit. Ega midagi väga uut tõenäoliselt avastada enam ole. Mis teid hommikuti jätkuvalt ikka kodunt välja ajab?

(Naerab.) Ma ei tea, kas see oleks väga valelik vastus, kui ütleksin, et absoluutselt igal hommikul on tohutu tahtmine tööle minna. Päris nii see ei ole. Tean ühte inimest, keda ma imetlen, Anne Ermi, kes on öelnud, et kui ta hommikul üles tõuseb, mõtleb ta esimese asjana, mida saab täna Jazzkaare heaks teha. Minu arust on see fantastiline! Minuga on pigem nii, et pühapäeva õhtul tabab mõte, et ei tahaks eriti esmaspäeva hommikut. Aga nii kummaline kui see ka ei ole, kui raadiosse kohale jõuan, selgub, et siin on väga tore ja pole häda midagi.

Mis innustab?

Tore kooslus administratiivsest ja loomingulisest tööst. Ma ei ole kindlasti nii loominguline inimene, et saaksin puhtalt loominguga tegeleda. Samas on mul ideid ikka pisut rohkem kui raamatupidajal. (Muigab.)

Kuid mis jälg sellest kõigest lõpuks ikkagi maha jääb? Ajakirjanik teeb kas loo või saate, kasvatab tillukesest seemnest väikse taime, mida kõik teised saavad samuti imetleda. Aga teie?

Jah, mul ei ole oma väikest taime, aga mul on see-eest oma suur ja mitmeharuline taim. Õnnestunud on need päevad, kui päeva jooksul tekib hea idee.

Idee võib ju tekkida, aga küsimus on selles, kui kiiresti õnnestub see ellu viia. Vikerraadio on küllap nagu suur tanker, mille puhul läheb tükk aega, enne kui see pärast rooli keeramist lõpuks kurssi hakkab muutma.

Ei ole nii. Võrreldes televisiooniga on raadio tehniliselt lihtne. Jah, kui tegu on täiesti uue saatesarjaga, siis läheb tõesti aega. Tavaliselt on september ja jaanuar ning ka aeg vastu suve, juuni, mõistlik suuremate muudatuste tegemiseks.

Kujutan ette, et kõige keerulisem on see, kui mõni saatejuht teatab teile, et ei taha, ei jaksa või ei soovi enam saadet teha, sest ega te saa ju eetrit tühjaks jätta.

Igasuguste asjade lõpetamine on raske, ja eriti raske on lõpetada neid asju, mida oled ise alustanud. Siis tuleb ümber hinnata: see, mis kunagi tundus hea, ei pruugi seda enam olla, sest aeg on teine ja vaja on teistsuguseid asju.

Kui tihti on tulnud mõnda saatetegijat ümber veenda ja julgustada, et ta jätkaks?

Ma ei suuda meenutada ainsatki sellist juhtumit. Pigem on kusagilt saadud palju parem pakkumine ja sel juhul, kui jutt on minuni tulnud – need, kes on siit läinud, ei tule ju mulle rääkima uuest pakkumisest enne, vaid alles siis, kui nad on oma peas ära otsustanud –, siis pole midagi teha. Kui näiteks Lauri Hussar kutsuti Postimehesse (kus ta sai peagi peatoimetajaks – P .P.) – edu talle! Nägin ammu, et tal hakkas siin kitsaks jääma. Kujutasin ette, et tal on järgmine aste televisioon, aga ta läks Postimehesse, ja väga tore. Mul ei tulnud ausalt öeldes isegi sellist mõtet pähe, et öelda talle: kuule, ole siin natuke edasi, tühja sellest Postimehe kohast.

Mismoodi te üldse raadiosse sattusite? Olete ju muusikaakadeemia haridusega koorijuht-muusikapedagoog.

See oli puhas juhus. Eesti Raadio laste muusikasaadete toimetaja läks pensionile ja Tiia Teder, praegune Klassikaraadio peatoimetaja ja mu kursusekaaslane, lasi tuttavate hulgas jutu lahti, et otsitakse asendajat. See tundus mulle hästi huvitav ja põnev. Ma ei kõhelnud hetkegi, et end raadios proovida.

Sest kool, kus töötasite, eriti sealne juhtkond – nagu mu taustaallikad avaldasid – ei olnud sugugi motiveeriv, kui viisakalt väljendada?

Õpetajatöö on tõsiselt raske töö. Tahan kõigile öelda: proovige korraks, mis tunne on! Kui ma üldse kellegi palganõudmistele kaasa elan, siis õpetajatele – neil ei ole tõesti kerge elu. Nende töö pluss on see, et suvi on vaba, ja teiseks, et nad saavad oma tööle tagasidet. Kui õppeaasta lõpeb, tulevad lapsed lillekimpudega ja see on nii siiras! Täiskasvanute maailmas sellist asja naljalt ei kohta.

Millest teie raadiokarjäär algas?

Pidin korraldama lastekollektiivide kontserdisalvestusi ja tegema eetrisse nädalas ühe pooletunnise lastemuusikakontserdi. Kujutage ette: sellise töö eest maksti täiskoha palka! Aga aeg oli selline, kõigile pidi jätkuma tööd. Näiteks mu kõrvaltoas istus keegi, kes tegi pooletunnist rahvamuusikasaadet, ja oligi kõik, mis palga eest tuli teha. Enamik töid, mida tegelikult tehti, tehti lisatasu eest. See oli täiesti müstiline töökorraldus, mida saab ette kujutada ainult sellises riigis, nagu oli Nõukogude Liit.

Oma eeltöö käigus sain teada, et muusikaarmastus pärineb teil kodunt, et te vanematel oli suur plaadikogu ja hea helisüsteem. Oli nii?

Kõik see, mis minus on head, on tulnud kodust. Olen sageli mõelnud, et kõik halvad harjumused ja omadused olen elu jooksul külge õppinud.

Mul on fantastiline perekond. See, kas sul on elus õnne või ebaõnne, sõltub palju sinu enda valikutest, aga seda, kuhu perekonda sa sünnid, ei saa keegi valida. Minu elu suur vedamine on minu vanemad, kes said tuttavaks, kui ema oli 15 ja isa 16. Nüüd on 78 ja 79, aga nad ei ole mingid vanad inimesed. Kaugel sellest! Isa on tark ja rahulik, ema vastupidi, hästi kiire ja toimekas. Nende kuuekümne aastaga on nad saanud nagu üheks inimeseks. Lisaks on mul 11 aastat noorem vend, kes oli mulle tükk aega nagu lapse eest, kuni ühel hetkel – ma ei teagi, millal see juhtus – sai temast äkki suur vend, kelle käest ma kõike küsin ja kes on targem kui mina. (Vend Andres Aavik oli varem ehitusfirma Skanska juhatuse esimees, nüüd juhib kinnisvarafirmat Liven. – P. P.)

Isal on tõesti suur plaadikogu. Ta on kirglik ooperiaustaja, ja see on mulle samuti kodust külge hakanud. Isa on eluaeg rääkinud, et kõige-kõigem helilooja on Beethoven. Pidin saama 50, et talle öelda: tead, sul on õigus. (Naerab.)

Kui suur on teie ooperihuvi?

Käin igal aastal Saaremaa ooperipäevadel. Vist ainult üks kord on vahele jäänud. Tallinnas käin aeg-ajalt vaatamas New Yorgi Metropolitan Opera ülekandeid. Kõige rohkem käin ikka ERSO kontsertidel.

Mis klassikalises muusikas hinge läheb?

Kui sa seda muusikat vähegi tead ja tunned, siis see ei saa mitte hinge minna. Aga ma täiesti mõistan inimeste võõristust ja distantsi klassikalise muusika suhtes, sest kõigega ei saa maailmas kursis olla ja kõike ei saa tunda. See eeldab kogemust ja huvi.

Kuidas tekkis teil kui muusikahuvilisel äkki mõte kandideerida Vikerraadio peatoimetajaks?

Ma ei ole kunagi kuhugi kandideerinud. Kõik üleminekud ühelt kohalt teisele on olnud pakkumised, millele tuli öelda ei või jah. Vikerraadio pakkumise tegid Ain Saarna ja Mart Ummelas. Saarnast oli saanud [1997. aastal] Eesti Raadio peadirektor ja Ummelas oli programminõukogu esimees.

Kas küsisite neilt, miks nad teie poole selle ettepanekuga pöördusid?

Küsisin. Tean väga hästi oma nõrkusi.

Ja need on?

Ma ei ole ju õppinud ajakirjandust. Kui enamik Vikerraadio seltskonnast on ajakirjandustaustaga, on kohutavalt raske ennast kehtestada. Ja seda ma ka Saarnale ja Ummelasele ütlesin. Nende vastus oli, et sa oled viimase paari aastaga muusikatoimetuses palju muudatusi teinud, ja need olid nende arvates õiged muudatused. Olin just paar aastat tagasi tulnud Saksamaalt muusikatoimetusse välismaiste ideedega.

Mis te Saksamaal tegite?

Olin koos mehe Neeme Brusiga kolm aastat Bonnis, mis oli hästi tore aeg. Ta töötas Eesti saatkonnas diplomaadina. Lapsed olid siis veel väikesed. Suurem poiss läks seal veebruaris kuueaastaselt kooli, oskas öelda ainult «Guten Tag», aga kui juunis sai tunnistuse, oli seal kirjas, et valdab saksa keelt vabalt. Tema pealt sain aru, et mingi vanuseni suudab laps õppida võõrast keelt samamoodi, nagu ta õpib üldse rääkima. Ta ei tõlkinud. Me, täiskasvanud, ju tõlgime emakeelest. Tema lihtsalt õppis rääkima. Kui Eestisse tagasi tulime, käis ta Kadriorus saksa gümnaasiumis. Mäletan, et kui oli saksa keele riigieksam, ütlesin talle, et õpi ka natuke. Ta vastas väga siiralt, et tal ei ole vaja õppida, ta vaatab õhtul RTLi ja keerab endal lihtsalt saksakeelse mõtlemise peale. Ja tegigi eksami sajale punktile.

Mida aastad Saksamaal teile andsid?

Saksa keele oskuse. Pärast seda olen hakanud eriti selgelt tunnetama, et me elame saksa kultuuriruumis. Mulle on saksa mõttelaad väga sobiv.

Läksime ära Saksamaale mõned kuud pärast meie rahareformi. Mäletate isegi, mis aeg siin siis oli... Saksamaa tundus nagu paradiisiaed. Mulle tohutult meeldis Bonni linn, saatkonna väikene seltskond, 13 inimest, värvikas suursaadik Tiit Matsulevitš. Peaaegu kõigil olid üheealised väiksed lapsed, koos tähistasime kõiki tähtpäevi – oli vahva ja tore elu.

Mida teie seal tegite?

Väiksem laps oli üheksakuune, nii et mul oli kodus tegemist küllaga. Mäletan, et korraldasime teiste diplomaatide naistega Eesti kunstnike väljamüüke. Ja Bonn on täpselt Euroopa keskpunktis: mõtled neljapäeval, mida nädalavahetusel teha, ja siis sõidad kas Amsterdami või Luksemburgi. Siit Eestist on kusagile minek suur ettevõtmine.

Kas te ei kartnud, et kukute välismaale minnes ree pealt maha ja tagasi Eestisse tulles ei saa enam otsa peale?

Kas inimene mõtleb 30-aastaselt millegi sellise peale? Kui ta on üle 50, siis mõtleb, mis edasi saab.

Takkajärele olen kuulnud, et sellal olid Eesti Raadios keerulised ajad, käisid igasugused muudatused. Need kõik läksid minust mööda.

Kui lapsed on väikesed, ei mõtle sa nii palju töö peale. Sul on hoopis teised mõtted peas.

Tagasi Saarna ja Ummelase ettepaneku juurde: kas te ei peljanud, et äkki ei saa hakkama?

Ma valetaks, kui ma ei ütleks, et algus oli ikka väga raske. Vigu sai kõvasti tehtud. Arvan, et teod olid õiged, aga tegin neid hästi valesti. See, et sa oskad mingi muudatuse puhul tagajärgi ette näha, tuleb ainult kogemustega. Ain Saarna oli alati toetav, klaaris mitmed minu ebaõnnestumised ära. Kerge tal polnud. Väga oluline inimene sel perioodil Vikerraadios oli Terje Soots, kellel oli ideid, tarkust ja julgust neid ideid ka ellu viia.

Miks te ei ole ise tahtnud saateid teha?

Kui tulin lastemuusikatoimetajaks, sai seda natuke proovitud. Aga sain väga ruttu aru, et minust ei tule Helgi Erilaidi.

Ega kõik peagi olema Helgi Erilaidid!

Aga alla selle... Vikerraadios on 15 inimest, kes on väga andekad ja kellele on saadete tegemine kutsumus. Ju ma olen loodud administreerima. Igaüks peaks tegelema sellega, mis tal paremini välja tuleb.

Usutlesin intervjuuks valmistudes kaheksat teie kolleegi ning nad kiitsid, et olete loonud toimetuses õhkkonna, kus on mõnus ja mugav töötada; et olete tekitanud töökliima, kus kõiki kuulatakse; et olete hästi hooliv: kui kellelgi on mingi probleem või mure, siis alati huvitute ja küsite; et olete sõbralik, aga samas oskate olla konkreetne; et toimetuses valitseb tasakaal ja rahu.

Sellega tegite nüüd mu tuju heaks!

Pean tööõhkkonda tohutult oluliseks. Ma ise ei tahaks ka hommikul minna kohta, kus vastu vaatab tigedus. Kui märkan, kui keegi tuleb tööle löntsa-löntsa, siis küsin kohe, mis tal on. Pahur inimene võib kirjutada lehte loo, ta suudab end veerandiks tunniks ka teleekraanil mobiliseerida ja teha naeratava näo. Aga raadios, kus pead olema eetris, kostab kõik välja, kas sa oled heatujuline. Võlts ei tohi olla!

Kuulsin taustatööd tehes ka paarist juhtumist, kus olete inimest hoidnud ametis viimse piirini hoolimata sellest, et tal on tekkinud isiklikul pinnal tõsised probleemid.

Jah, kui tegu on väga andekate inimestega. Samas on küllalt ette tulnud ka neid probleeme, mis on iseenesest lahenenud: sul on olukord, millega sa ei oska midagi peale hakata, aga siis tuleb natukese aja pärast iseenesest lahendus.

Ma ei leidnud kedagi, kes oleks näinud teid vihastamas, häält tõstmas, kärkimas.

Olen pigem selline, et kui midagi on hullusti, hakkan nutma – aga õnneks on kodu lähedal. Kui nägu on kahel korral viltu läinud, olen läinud toimetusest ruttu üle tee. (Naerab.) Aga halvad asjad lähevad meelest ära. Ma isegi ei mäleta, millepärast see juhtus.

Mul on selline arusaam, et kui midagi on valesti, ju ma ise olen selle korraldanud. Kui keegi korraldab näiteks eetris jama, siis kes oli see, kes ta eetrisse lasi? Mis sa ikka endaga kärgid...

Mis on lustakaim jama, mis meelde tuleb?

«Mnemoturniiri», mis on väga populaarne saade, juhtis pikka aega Ummelas. Seal esitavad kuulajad küsimusi. Ummelas on palju lugenud ja tal tekkis palju huvitavaid küsimusi, aga mängu formaat ei luba saatejuhil küsimusi esitada. Siis lõi ta endale isiku, Ants Pobuli Tapalt, ja esitas küsimusi. See pidu kestis sinnamaale, kuni toimetaja Marje Lengile helistati Tapa linnavalitusest, et nemad on raadiost kuulnud nende linnas elavast ülitargast mehest, et nad tahaks temast linna aukodaniku teha, aga nad ei leia teda ühestki registrist. (Naerab südamest.) Pärast seda kadus Ants Pobul kähku areenilt ja siis võttis Mart endale nimeks Lea Mets Tallinnast.

Miks te ise madalat profiili olete hoidnud?

Lubasin enne meie intervjuud endale, et ei püüa ennast paremaks valetada, räägin õigust. Võiksin ju öelda, et olen lihtsalt nii tagasihoidlik. Tegelik põhjus on see, et ma ei ole hea avalik esineja. Olen ka üsna kriitiline: arvan, et palju inimesed, kes esinevad, ei peaks seda tegema. See ongi põhjus.

Usun, et mul on mõned teised oskused tugevamad.

Näiteks?

Sõbrad ütlevad, et mu tugevaim külg on selge ja loogiline mõtlemine. Olen matemaatiku tüüpi ja mingites olukordades tuleb see hästi kasuks, kui on vaja kiiresti parim lahendus leida.

Mind üllatab teie matemaatikajutt, arvestades, et olete õppinud muusikapedagoogiks.

Te allikad on puudulikud. (Tajun heatahtlikku muiet – P. P.) Kui oleksite rääkinud kellegagi minu klassist, siis teaksite, et matemaatika ei olnud mul mitte kunagi neli. See oli mul absoluutne lemmikaine.

Meie matemaatikaõpetuses peab midagi valesti olema. Enamik teeb matemaatika koha peal nägu, et oi issand, kui õudne. Tegelikult on matemaatika nii huvitav, nii mänguline – aga seal on üks konks: seda ei saa õppida, sellest peab aru saama. Ja midagi on õpetamissüsteemis sellist, et enamik sellest aru ei saa. Aga need, kes saavad, on minuga nõus, et see on tohutult huvitav maailm.

Mis on raadiojuhina teie edu mõõt?

Mõõte on tegelikult rohkem kui üks. Loomulikult see, kui suur on auditoorium. Siin on mitmeid arvamusi. On neid, kes ütlevad, et auditooriumi suurus ei ole üldse oluline. Mina olen seda meelt, et see on oluline. Eriti oluliseks muutub see tavaliselt siis, kui see vähenema hakkab. (Muigab.) Teine mõõt on saadete kvaliteet, auditooriumi rahulolu. Selle teadasaamiseks teeb ERR regulaarseid uuringuid. Oluline on ka kanali maine, tema mõju ühiskonnas toimuvale.

Kelle tagasisidet te kuulate ja arvestate?

Mul on mõned kolleegid, kelle arvamus on mulle väga oluline. Samuti oleme teinud paar fookusgrupi uuringut, kus tuleb välja huvitavaid asju. Loomulikult tuleb ka mittepositiivset tagasisidet. Alles hiljuti sain kirja inimeselt, kes kirjutas, mis talle ei meeldi, ja ütles, et ka tema tuttavad arvavad samamoodi. Usun täiesti, et talle ja ta tuttavatele üks või teine asi ei meeldi. Aga peale nende on veel mitu sada tuhat inimest, kellest igaüks ütleb, et tema [maksumaksjana] maksab ja tahab selle eest saada seda, mida vajalikuks peab. See nõuab suurt kogemust ja osavust, et kõik oleks võimalikult heas tasakaalus. Me ei ürita kõigile meeldida, aga üritame võimalikult suurele hulgale inimestest midagi pakkuda.

Kuidas tasakaalu välja peilida? Kõhutunde, naiseliku intuitsiooni, mingite arvutustega?

Absoluutselt kõige sellega. Inimeste käitumine kellaaegade kaupa on ju enam-vähem teada. Enamik tõuseb kella seitsme ajal ja kuulab raadiot hommikul keskmiselt poolteist tundi. Selle tsükli jooksul peab inimene kätte saama kõik, mis teda huvitab. Samuti on hommikul oluline hea tuju: saatejuht peab olema väga rõõmsameelne, suutma hoida tempot. Järgmine vöönd algab kell kümme, mil tööl on põhiline koosolekute aeg. Kümnesed kuulajad on koduperenaised ja...

...need, keda koosolekule ei kutsuta.

(Naerame.) Kümnesed teemad on ka valitud selle järgi, näiteks astrite kasvatamisest tervislike eluviisideni. Järgmine vöönd hakkab kella 12, kus on olulised uudised – selleks ajaks on midagi juba toimunud. Pärastlõuna on muretum, kojusõiduaeg. Siin ei ole midagi originaalset – enamikus maailma riikides toimivad juturaadiod selle põhimõtte järgi.

Kui suurt pinget põhjustavad teile kuulatavusnäitajad?

Viimastel aastatel on me reiting olnud nii kõrge, et hirmsasti ei ole pidanud muretsema. Viimase viie-kuue aastaga on see mingil määral küll langenud, aga arvan, et mingi vähenemine on paratamatu. Seda tingib meediatarbimise muutus, ka ajalehtede tiraažid on ju vähenenud. Samas on näha, et raadio kui selline ei kao lähikümnenditel ilmselt kusagile, sest inimestele jäävad alati alles tegevused, kus nende silmad ja käed on hõivatud, aga kõrvad ja mõtlemine on vaba, olgu see autosõit või toakoristamine.

Ühelt poolt on raadio traditsiooniline kanal, ja Vikerraadio oma suurte traditsioonidega eriti, aga teisalt tungib peale uus meedia oma interaktiivsuse ja uute platvormidega ja millega iganes veel. Oletan, et ega te liiga järske muudatusi teha tohi, sest kuulajad ehmataks ära, teisalt on muudatusi jälle vaja.

Sõnastasite täpselt selle, mis on kõige keerulisem – tabada nii sisuliselt kui ka tehniliselt igas mõttes ära tasakaal. Traditsioonidest üks samm edasi on stagnatsioon, ja tuleb jälgida, et seda ei juhtuks. Aga kuidas ja millise sammuga edasi liikuda? Auditooriumi uuendamine õnnestub ikka niimoodi, et hoia olemasolevaid kuulajaid ja katsu saada uusi juurde. Mingil juhul ei tohi olemasolevatele kuulajatele vaadata nii, et teie kuulate niikuinii.

Mulle tundub, et kohati käib meedias amokijooks: niipea kui mingi uus areng koidab, tormavad kõik sinnapoole, tegelikult teadmata, kas see, kuhu tormatakse, ka mõistlik on. Kuid kuna kõik jooksvad, tuleb paratamatult kaasa joosta, sest maha ei saa ju jääda. Olete end mõnikord tabanud mõttelt, et see kihutamine on arutu?

Ei, absoluutselt mitte. Uusi lahendusi tuleb proovida, sest kui mõni neist osutub elujõuliseks, ei ole sa muust maailmast äkitselt maha jäänud. Ilma proovimata ei saa me teada, millel on elujõudu ja millel ei ole.

Mõned aastad tagasi räägiti EBU [Euroopa ringhäälingute liit] raadioüritustel, et tulevik on visual radio. Tule taevas appi, kes viitsib päevade kaupa raadiostuudiot vaadata! See tundus mulle juba algusest peale kahtlane. Raadiot kuulan siis, kui mul on silmad ja käed kinni, aga kui istun ekraani ette, on mul miljard asja, mida võiksin vaadata, ainult mitte raadiostuudiot! Aga tollal tegid kõik seda, sest mine tea, äkki lähebki niimoodi. Eks mõni [raadiostuudio] vaataja ikka leidub, aga kas sa pead mõne inimese pärast tohutult investeerima ja pingutama? Sellegipoolest olen väga seda meelt, et niisuguseid asju peab proovima.

Millised on teie isiklikud huvid?

Käin kontsertidel, päris palju kinos, armastan lugeda, eriti häid krimiromaane. Samuti meeldib mulle filmide valik ETVs. Ja Soome YLEs. Pean tunnistama, et ma ei ole elus vaadanud vist ainsatki eesti seriaali.

Isegi «Kelgukoeri» mitte?

«Kelgukoertest» nägin ühte osa ja see oli minu arvates nii valesti tehtud. Kord lugesin intervjuud ühe eesti filmitegijaga, kes ütles, et ta ei tahtnud teha lihtsalt põnevusfilmi, ta tahtis teha midagi enamat. Mul oli tahtmine öelda, et kulla inimene, katsu kõigepealt see lihtne valmis teha, siis hakka seda enamat tegema.

Kes on teie lemmikud?

Eks ma sõltun sellest, keda eesti keelde on tõlgitud. Meeldivad Boriss Akunin, Jo Nesbø ja Henning Mankell. Lõpuks ometi ilmus aastal 2016 ka esimene tõsiseltvõetav eesti krimiromaan, Katrin Pautsi «Politseiniku tütar». Tõsi, sain lugedes aru, keda Pauts ise on palju lugenud – aga see oli ikkagi väga hea.

Kolleegid väitsid, et peate lugu tervislikust eluviisist ja käite enamasti jala, isegi taksot ei võta. Rääkisid nad mulle õigust?

Jah. Aga eks ma ikka magusat armastan... Praegusel ajal on tervislik mõtteviis nii levinud, et iga nädal tuleb uus teooria. Söö idusid! Ära söö mune! Joo vett! Ära joo vett! Ja siis on muidugi alati neid, kes sellest kasu lõikavad, müüakse igasuguseid imesegusid ja seemneid – sellist jama ma küll kaasa ei tee.

Käin tõesti meelsasti jalgsi. Võin läbida pikki maid, ja üsna kiiresti. Kõige paremad mõtted tulevad mul kõndides: sul on füüsiline tegevus, aga sa ei pea selle peale mõtlema, ja edasi liikudes läheb mõte vabaks. Kusagilt lugesin ka, et kõndimine aitab muuta meeleolu paremaks.

Ma ei talu ülekaalu. Asi ei ole välimuses, lihtsalt raske on olla, kui pead endaga midagi kaasas kandma. Mingil veidral moel õppisin 48-aastaselt suusatama. Mu mees, kes on hea suusataja, ütleb kõrvalt, et ma liigun edasi omapärasel moel, aga seejuures väga kiiresti. (Naerab.) Sel talvel oli kurb, et lund ei olnud. Aga varasematel aastatel oleme iga talv käinud mitu korda Otepääl ja Haanjas. Suusatamine on üks mu lemmikmeelelahutusi. Mulle meeldib suurtest mägedest alla sõita. Kusjuures ma olen hästi osav kukkuja. Olen omandanud tehnika, kuidas õigel hetkel potsatada.

Peagi saabub kevad ja siis saavad teile kuuldavasti aktuaalseks tomatitaimed ja õunapuud?

Jah. Meil on toimetuses mitu aiatarka, näiteks Kaja Kärner, kes teeb lausa selleteemalist saadet, ja Tõnis Tirel, kes on tohutu osav aianduses. Suudan järgmiseks aastaks alati kuidagi ära unustada, mida nende tomatitaimedega pidi tegema. Siis hakkan jälle otsast peale küsima.

Ja seda seoses suvekoduga, eks?

Suvekodu on meile peres väga oluline, oleme nii kiindunud Lohusalu ja Laulasmaa kanti – hästi ilus piirkond! Arvan, et sellised teemad tulevad enamikul inimestel pärast 40. sünnipäeva. Enne ei saada sellest justkui aru, et on vaja maakohta, kus olla. Kui oled terve elu kesklinnas elanud, siis ei vaja sa 20-aastaselt sinna kõrvale midagi muud. Aga kuskil 40-aastaselt see soov tekib.

Mis teie pojad teevad?

Vanem poeg Risto on 31, ta on tarkvara analüütik. Ma ei saa täpselt aru, mida ta teeb, aga saan aru, et see meeldib talle, on midagi huvitavat ja olulist. Nooremal pojal Matil on põnev elukutse – ta on lennujuht. Elasin sellele tohutult kaasa, kui ta sinna tööle läks. Lennundus on mulle olnud juba lapsepõlvest põnev – ega ma ikka hästi aru saa, kuidas need lennukid õhus püsivad. (Naerab.) Selleks et lennujuhiks saada, peab lisaks eriala õppimisele olema ka teatud isikuomaduste kombinatsioon. Seal toimusid paari nädala jooksul testid, et isikuomadused välja selgitada. Ühel esimesel kohal oli matemaatiline mõtlemine ja teisel kohal väga hea suhtlemisoskus. Neeme Brus on tuntud lahke ja sõbralik suhtleja. Siis, mäletan, ütlesin Matile, et nüüd on tal võimalus näidata, kas ta on vanematelt midagi pärinud.

Kui palju Neeme Brus, kes on ka ajakirjaniku kutse ja kogemusega, teile tagasisidet annab?

Absoluutselt annab! Kui autos mängib Vikerraadio ja ta vahetab selle automaatselt mingi muusikakanali vastu, siis ma kohe reageerin. Meil on kirjutamata reegel, et kes istub roolis, see valib ka raadiojaama. Loomulikult testin tema peal igasuguseid ideid.

Kas ta ei taha ajakirjandusse tagasi tulla?

Ta on kaitseliidus. Talle hakkas militaarpisik väga külge.

Siis on ta palju kodunt ära metsas ja missioonidel?

Jah, ta on käinud kaks korda Iraagis. Viimasel ajal on ta aeg-ajalt metsas, aga põhiliselt kodus.

Rahvusringhääling sai just uue juhi, Erik Roose. Uue juhiga kaasneb alati ootusärevus, mis saama hakkab. On teie toimetuses ka ärevust tunda?

Ei, ma ei usu. Vikerraadio inimesed on nii mõistlikud ja rahulikud, et mingit paanilist ootust ega ka hirmu kindlasti ei ole. [ERRi juhikandidaatide] debattides meeldis mulle Roose juures mitte niivõrd see, mida ta rääkis, kui see, mida ta ei rääkinud: ta oli kolmest juhikandidaadist ainus, kes ei hakanud esimese asjana kritiseerima eelmist juhatust. Selle eest kõvad plusspunktid talle. Ta tundub kiire taibu ja reageerimisega. Edu talle!

Mis võiks teid lähikümnendil oodata?

Ma väga ei mõtle sellele. Olen kunagi endale lubanud, et lähen sellelt kohalt ära siis, kui Vikerraadiol hakkab halvasti minema. Seda ma kindlasti teen. Aga olen aru saanud, et see nihkub ajas aina edasi ja edasi. Tuleb õppida endale realistlikumaid eesmärke ja tähtaegu seadma. (Naerab.) Selle seltskonnaga, kes siin töötab, ei ole lähiajal näha, et hakkaks halvasti minema.

Riina Rõõmus (57)

Vikerraadio peatoimetaja

Sündinud 21. märtsil 1960 Tallinnas

Lõpetanud Tallinnas Jakob Westholmi gümnaasiumi (22. keskkool) 1978

Lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia koorijuhi-muusikapedagoogina 1983

Töötas muusikaõpetajana Tallinnas Järveotsa gümnaasiumis 1983–1988

Alustas Eesti Raadios 1988 laste muusikasaadete toimetajana, seejärel Stereoraadio muusikatoimetaja ning Vikerraadio muusikatoimetuse juhataja

Vikerraadio peatoimetaja aastast 1998

Valgetähe IV klassi teenetemärk 2015

Abikaasa Neeme Brus, täiskasvanud pojad Risto (31) ja Mati (25)