Pagulaste aitajad selgitavad neile süüks pandud «liigset lähedust» (6)

Mis oli siis see liigne lähedus, millega MTÜ Pagula tugiisikud seaduse silmis eksisid? See küsimus on ajakirjanduses aktuaalne juba pikemat aega. Jah, me ei teinud oma tööd täpselt nii, nagu tugiisiku tööjuhend ette näeb. Tugiisik peab õpetama inimest suhtlema ametiasutustega, õpetama teda poes käima ja lapsi lasteaeda viima. Aga reaalses elus on ka palju muud.

Lapsel on palavik, mis ei lähe ravimitega alla. Kas ütlen talle, et kutsu kiirabi juba mitmendat korda või lähen ise kohale ja näitan, kuidas mu vanaema õpetas viinasokke tegema? Kiirabi ma kutsuda tohiks, viinasokke tegema õpetada on liigne lähedus. Pere kaks last on lasteaias, isa Tallinnas arsti juures. Ema kahe väikese lapsega kodus. Isa ei jõua varem tagasi. Õues on lumetorm. Tugiisik läheb toob lasteaiast lapsed ära, et ema ei peaks selle koerailmaga pisikestega õue minema. Tal ei ole ei vanaema, tädi ega sõpru, keda paluda. Tugiisik ei tohiks seda teha, sest see on liigne lähedus.

Eestisse jõuab uus pere ja algab keeleõpe. Pereisa tunneb ainult araabia tähti. Tugiisik võtab aabitsa ja õpetab teda meie kirja lugema. Jälle asi, mida teha ei tohiks.

Pereema ütleb, et lapsel on lasteaias vaja sipelga kostüümi. Teeme selle koos, tundlad saavad tehtud vanadest sukavarrastest, sipelga riided otsime koduste riiete hulgast ja kohendame. Kui ema selle kostüümi tegemise üks kord läbi teeb, siis teist korda ta juba oskab. See pole aga asi, mida tugiisik õpetama peaks.

Ema pidi minema sünnitama Tallinna koos isaga, kodus oli kolm väikest last. Üks inimene organisatsioonist käis nädal aega kõige väiksema lapsega mängimas, et laps temaga harjuks. Sel ööl kui vanemad Tallinna haiglasse läksid, oli üks MTÜ Pagula inimene laste juures, teine läks Tallinna kaasa. Kas oleksime pidanud kutsuma sotsiaalhoolekandest laste juurde võõrad inimesed?

Sorteerisime peredega koos annetatud riideid, ostsime kuused, ehted, lambid. Pidasime koos jõule. See on väike osa tegevustest, millele MTÜ Pagula kaasa aitas. Lisaks veel see, et igal nädalavahetusel oli Haapsalus olemas keegi, kes oli ööpäev läbi kättesaadav, juhuks kui keegi võiks abi vajada. Seda kõike nimetakse liigseks läheduseks teisest kultuurist saabunud inimeste integreerimisel.

Jah, osa sellest tööst võiks olla vabatahtlike töö. Nõus. Aga tööinimesed, öelge, kui palju teil on pärast oma tööpäeva veel jaksu ja tahtmist minna vabatahtlikuks kuskile organisatsiooni? Sellepärast ei olegi meil vabatahtlike võrgustikku siin väikelinnas.