Jaapanist põgenenud Eesti pere elas nädal aega autos

«Jaapanis on maavärin suhteliselt igapäevane ja see unustatakse kiiresti. Kaks päeva varem [9. märtsil – toim.] oli 7,2-magnituudine maavärin, millele pressis ega kohapeal palju tähelepanu ei pööratud. Tugev värin kestab tavaliselt vaid paar minutit, millele järgnevad aeg-ajalt järeltõuked. See, mis toimus reedel, oli ülitugev värin, mis kestis paar tundi järjest. Seejärel värises umbes 12 tundi vahet pidamata. Kui öösel hakkas maa tugevalt värisema üle terve Jaapani, siis pinge meil vähenes ja see pidev tugev värin jäi ära,» kirjeldas Eve.

Pärast seda 11. märtsi maavärinat katkesid piirkonnas kogu eluks vajalikud teenused – polnud vett, toitu, elektrit, gaasi, tummad olid telefoniliinid, teed suletud ja transport seisis. «Teisipäeva õhtul, kui elektrit veel ei olnud, hakkas imekombel telefon tööle ja mu õde helistas mulle. Ta ütles, et peaksin ikka võimalikult kiiresti sealt ära tulema,» rääkis Eve.

Tema sõnul oldi kohapeal küllaltki infosulus, pisut saadi infot vaid tema abikaasa autos olnud telerist. «Kuna bensiini ei olnud, siis me ei julgenud selles autos olla, sest tsunami tuli meie majale küllaltki lähedale – autoga 2-3 minuti sõidu kaugusel algas tsunami tekitatud mudapõld.» Seetõttu hoiti järelejäänud bensiini, et olla valmis võimaliku järgmise tsunami eest perega kaugemale sõitma.

Kohalikke hoidis hirmu all see, et pärast maavärinat anti veel kaks tsunamihoiatust. «Kõik ööd pärast maavärinat nädal aega magasime autos, kodust kaugemal,» rääkis naine.

«Kõigepealt oli maavärin, siis tsunami, siis sadamas õlipaagid plahvatasid, nii et öö otsa oli suur tulekahju ja tulekuma, sellele järgnes tuumaelektrijaama probleem, pluss lumesadu ja külm, mis on märtsis haruldane... Kõik, mis juhtuda andis, juhtus. Kodu oli algul nii segamini seest, et kuskil polnud võimalik olla. Ohutut kohta magamiseks polnud,» rääkis ta.

Ometigi põgenes Eve oma kahe lapsega Jaapanist kodumaale mitte maavärinate ega tsunami, vaid tuumaohu pärast. Nimelt asub Fukushima tuumajaam Sendaist vaid pisut enam kui 100 kilomeetri kaugusel. «Mul on kaks last ja keegi ei tea, palju neid kahjulikke aineid sealt Fukushima tuumajaamast välja tuleb. Kui peaks juhtuma midagi Tšernobõli-laadset, siis see kahjustaks laste tervist kogu eluks ja ma ei andestaks seda endale kunagi,» sõnas 4- ja 9-aastase lapse ema.

Võimalused Eestisse põgenemiseks

Kui Eve Eestis elaval õel õnnestus naine telefonitsi kätte saada teisipäeval, siis Eesti saatkonnast talle helistatud poldud. «Kui mu õde Eestist nendega ühendust võttis, siis selgus, et nad ei teagi, kus neil mu andmed on. Ometi käisin ma umbes kuus aastat tagasi ekstra Tokyos saatkonnas, sest paluti kõik andmed kirja panna. Nüüd selgus, et sest käigust polnud midagi kasu,» tõdes ta. Kuna Eestis elav õde käis peale, et naine saatkonnaga ühendust võtaks, siis ta seda ka tegi, ehkki esialgu mingit abi ta sealt ei oodanudki.

Kuna Evel olid ostetud piletid suvel Eestisse lendamiseks, hakkas ta 15. märtsil uurima võimalust, kas hädaolukorras oleks võimalik need vahetada praeguse sõidu vastu. Seda enam, et piletihinnad kerkisid pärast maavärinat kiiresti meeletutesse kõrgustesse.

«Saatkonnast anti mulle selle küsimuse peale ühe reisibüroo telefoninumber, mille kaudu saavat mõned soomlased tasuta koju, samuti mingi jaapani mehe number, et helistagu ma. Kummastki numbrist mul kasu polnud,» kurvastas naine. «Kui sellise palvega helistab suvaline inimene, on see hoopis teine asi, kui oleks helistanud saatkond,» arvas Eve.

Seetõttu helistas ta kiiresti saatkonna töötajale, sest kohalik reisibüroo oli lahti kella 18ni, mis ajaks oli naisel vaja teha otsus, kas osta uued lennupiletid. «Saatkonna töötaja ütles, et tal algas nõupidamine ja vajutas telefoni kinni,» oli Eve solvunud. «Ometi oli mul vaja vaid kaks minutit nõu pidada, mida edasi teha.»

Saatkonna telefonil samuti keegi ei vastanud, nii et abist jäi ta ilma ja broneeris igaks juhuks uued lennupiletid Eestisse, kuid neid ei olnud võimalik saada lähiajaks. Suvised lennupiletid läksidki kaotsi.

Naine oli aga juba otsustanud kiiremas korras lastega ohtlikust piirkonnast lahkuda. Juhuslikult olid tal varem ostetud lennupiletid Shanghaisse 17. märtsiks, nii hakkas ta uurima, kas Eestisse oleks võimalik sõita sealtkaudu. 15. märtsi hilisõhtul helistas saatkonna töötaja ise Evele ning teatas, et välisministeerium oli saatkonna palvel uurinud võimalusi Shanghaist Eestisse lendamiseks ning just 18. märtsi lennukile on jäänud kolm vaba piletit. Saatkond võttis naise andmed ja välisministeerium broneeris perele piletid.

Estraveli kaudu õnnestus erandkorras telefoni teel kaardimaksega piletite eest maksta, sest internet piirkonnas ei töötanud.

Kahepäevane autoteekond

Siis oli otsus kiire – varahommikul kell 5 hakati lastega kolmekesi sõitma Tokyo poole, et lennukile jõuda. Hiina saatkonna inimesed, kes olid tulnud Sendaisse rääkima, kuidas kõige ohutumalt piirkonnast lahkuda, tegid selgeks, et otse mööda idarannikut sõita ei ole võimalik. Minna tuli hirmsuure ringiga saare läänerannikut pidi. Kui tavaliselt sõidetakse Sendaist mööda kiirteed lennujaama vaid viie tunniga, siis nüüd alustati teed kaks päeva enne lennuki väljumist.

«Tahtsime tegelikult juba hilisõhtul sõitma hakata, aga kuna nii suur lumi tuli maha, siis ma ei julgenud.» Eve autos oli vaid pool paaki bensiini, nii et seda ei raatsitud isegi öösel seal magades auto soojendamiseks raisata. Samuti polnud ümbruskonnas enam bensiini müügil – hiinlased andsid infot, kust kütust võiks saada.

«Tegu oli mägise maa-alaga, see oli suhteliselt loterii, kas jõuame bensiini ja lume tõttu sinna linna kohale. Ma olin isegi valmis ööseks või mitmeks päevaks mägedesse jääma,» kirjeldas naine.

Kui Eve saatkonda oma teekonnast informeeris, pakuti sealt algul, et tullakse saatkonna autoga Niigatasse vastu. «Mingi hetk sain ma teada, et nad ikkagi ei tule, et neil vaid kaks meest saatkonnas, üksinda on seal raske. Autojuht on, aga temast ei tea nad midagi, äkki hommikul saavad rohkem infot. Nii et algul pakkusid nad võimaluse, aga hiljem loobusid, et tulgu ma ikka Niigatast edasi rongiga.»

Saja paki ja lastega rongile rändamist ning riskantset sõitu maavärinate tõttu ebakindlal raudteel Tokyo maa-alusesse raudteejaama ei tihanud Eve aga ette võtta. «See võimalus ei tundunud kuidagi sobivat. Nii et kui nad ütlesid, et nad ei tule, siis ma tegelikult lausa palusin, sest mul oli suur mure, et kui ma bensiini juurde osta ei saa, jään ma kuskile teele.» Naine kartis, et kui ta poole tee pealt Niigatast kütust juurde osta ei saa, ei jätku bensiini Tokyo lennujaamani sõitmiseks. Siis andis konsul lootust, et saatkonna auto ikka saadetakse vastu.

«Kell viis asusime teele. Meil läks nii palju hästi, et jõudsime sinna väikelinna, seal olid küll järjekorrad, aga saime bensiini. Seejärel helistasin saatkonna autojuhile, et sain bensiini ja asusin Niigata poole teele. Aga siis hakkas autojuht rääkima, et Tokyost tema bensiini ei leia ja kui ta vastu tuleb, siis ainult rongiga. Sel poleks ju olnud mõtet,» rääkis Eve.

Õnneks sai pere Niigatastki kütust juurde osta – kuid veel pikemate järjekordade tõttu sai seal osta auto kohta vaid 20 liitrit ning sealt edasi Tokyo poole enam tõepoolest kuskil kütust ei müüdud. «Meil läks hästi, jõudsime selle bensiiniga napilt lennujaama.» Kahepäevase autosõidu järel jõuti kohale napilt ka ajaliselt – lennujaama saabuti vaid mõni tund enne lennuki väljumist.

Saatkonna huvi väike

«Olen natuke pettunud saatkonna suhtmise pärast. Kui pressiteadetes räägitakse, et me aitame ja evakueerime, siis mul tekkis küsimus, kes evakueeris, kuidas ja millal. Saatkond ei viitsinud isegi mu andmeid üles otsida, et minuga ühendust võtta,» nentis 11 aastat Jaapanis elanud naine, kes esimest korda saatkonna abi vajas. Ta tõdes, et paar korda tõesti tagasi helistati ja mõnes osas abi pakuti. «Aga mingi nõupidamine oli tähtsam kui inimene, kes vajas abi. Mul jäi paha tunne.»

«Ei saa öelda, et nad mind täiesti ignoreerisid, aga initsiatiivi nad ka ei näidanud. Kaks päeva, kui ma autoga teel olin, ei tundnud keegi minu käekäigu vastu huvi. Küll aga sooviti, et kui olen lennujaamas, siis teada annaksin – et nime taha ristike saada,» nentis naine.

Küll tundis saatkond huvi, kuhu naine oma auto jätab, kui lennukile läheb. «Mees oli mulle öelnud, et jäta kuhugi, ükskõik – sellisel hetkel kaotab materiaalne väärtuse,» naeris naine. Kuid saatkonna töötaja pakkus välja võimaluse masin saatkonna hoovi seisma panna, selleks valmistati dokumendidki. Kuid ootamatult tekkis Evel  võimalus hoopiski lennujaama lähedal asuva templi territooriumile jätta, nii et seda abi ei võtnud ta lõpuks ise vastu.

«Välisministeeriumile tahan küll aitäh öelda, nemad broneerisid mulle pileti ja kostis ka jutt, et kui mul raha poleks olnud, oleks ministeerium saanud laenata.»

Naisele jäi aga segaseks, mis on sellistes olukordades saatkonna funktsioon. «Ehk peaksid nad vaatama, kuidas teised riigid reaalselt oma kodanikke aitasid?»

Saatkond: olime kontaktis kõigi Jaapanis elavate eestlastega

Eesti saatkond Tokyos on olnud kontaktis kõigi meile teadaolevalt Jaapanis elavate eestlastega. Ühendust on võetud nii telefonitsi kui e-posti vahendusel, samuti on kodanikud käinud saatkonnas. Saatkond on edastanud kodanikele infot õnnetusjärgse olukorra kohta Jaapanis, reisihoiatusi ja muid käitumisjuhiseid.

Jaapanist lahkuda soovijaid on abistatud lennureisimarsruutide valimisel, piletite hankimisel ja ümberregistreerimisel, reisibüroodes nende õiguste kaitsmisel. Saatkond on väljastanud ajutisi reisidokumente, mis on hädavajalikud reisimiseks kehtiva reisidokumendi puudumisel. Lisaks on nõustatud kaasmaalasi, kui liiklusvahendi laenutamisel on ilmnenud probleeme Eestis välja antud autojuhtimislubadega.

Konkreetse juhtumi puhul võttis Eve Eesti saatkonnaga Tokyos ühendust, et selgitada võimalusi Jaapanist lahkumiseks. Saatkond pakkus Evele abi, otsimaks võimalusi tavakorras Jaapanist lahkumiseks, mis on plaanipäraste lennuühenduste toimumise tõttu võimalik.

Välisministeerium aitas Evele ja tema lastele hankida lennupileteid Eestisse jõudmiseks. Suursaadik ja konsul tegid korduvalt ettepanekud, kuidas Eve võiks tema kodukohast Tokyo lennujaama jõuda. Samuti pakkus saatkond abi majutuse leidmise ja auto parkimise osas Tokyos ning saadik ja konsul püüdsid hoida Evega pidevalt telefonisidet.

Et Kirde-Jaapani eelisvarustamisest tekkinud äkiline kütusekriis Tokyos ei võimaldanud saatkonna autoga Evele vastu sõita, oli saatkonna autojuht valmis rongiga Evele ja tema lastele Niigatasse vastu sõitma, et aidata neil ühe variandina jõuda Tokyosse rongiga. Saatkonna nõuanded ei ole aga kellelegi kohustuslikud ning nii otsustaski Eve toimida oma äranägemise järgi. Saatkonnal on hea meel, et kodanik jõudis õnnelikult oma Eesti koju.

Mis puudutab Sendais asunud kodanikku, siis 11. märtsil sai tema elukoht maavärina tagajärjel tõsiselt kannatada. Kodanik ise on elus ja terve. Saatkond on olnud kontaktis nii kodaniku kui tema Eestis elavate lähedastega. Tänaseks on kodanik siirdunud turvalisemasse Kesk-Jaapanisse.

Julgustame konsulaarabi vajavaid kodanikke võtma ühendust Eesti saatkonnaga Tokyos telefonil +813 541 27 281 või e-kirjaga Embassy.Tokyo@mfa.ee või välisministeeriumi konsulaarabiosakonnaga ööpäevaringsel telefonil +372 53 01 9999.

Samuti palume Jaapanis viibivatel Eesti kodanikel oma püsivast asukohast lahkumisel (mujale Jaapanisse või näiteks Eestisse) kindlasti teavitada oma uuest asukohast Eesti Saatkonda Tokyos e-kirjaga embassy.tokyo@mfa.ee või Eesti välisministeeriumi konsulaarosakonda konsek@vm.ee. Ajakohane teave on äärmiselt oluline kodanike abistamise ja teavitamise seisukohast.