/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2011/03/04/530476t1h5512.jpg)
Tallinna Ülikooli politoloog Tõnis Saarts ütleb intervjuus Postimees.ee'le, et valimissüsteemi reformima asumine on libe tee, sest uus kord võidakse teha parajasti võimul olevaid parteisid soosivana ning pärast võidakse reformi kahetseda.
Saarts: valimissüsteemi reformijad kahetseksid pärast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis on teie hinnangul tänavuste riigikogu valimiste olulisim õppetund?
Ühe-teema erakondadel ja asja-armastajatest poliitikutel pole järjest professionaalsemaks muutuvas Eesti parteipoliitikas enam kohta.
Kui erakond ei suuda üles ehitada tugevat organisatsiooni ja koostada programmi, mis kõnetab väga erinevaid ühiskonnarühmi, on tal raske pildile pääseda.
Mis oli meeldivaim, mis ebameeldivaim üllatus?
Taas sai kinnistust asjaolu, et «vene kaarti» ja rahvuslikku vastandumist külvamata ei möödu Eestis ükski valimine. Pean silmas idarahaskandaali.
Olukorra pöörasid edukalt oma kasuks kaks suurerakonda: Keskerakond mobiliseeris vene valijad ja päästis end suuremast kukkumisest, Reformierakond blokeeris IRLile ja teistele erakondadele teed alternatiivsete võimuliitude moodustamiseks.
Tulemuseks oli status quo kindlustamine - Ansip jätkab peaministrina, Savisaar suurima opositsioonierakonna esimehena. Lähitulevik näitab, kas see oli Eestile parim lahendus või mitte.
Mis on neljaparteilise riigikoguga kaasnevad suuremad võimalused ja ohud?
See pakub võimalusi just maailmavaatelistel alustel toimiva poliitkonkurentsi arenemiseks.
Tahaks loota, et praegune vasakpoolne opositsioon kujuneb ka tugevamaks ja konstruktiivsemaks kui varasem.
Samas on oht, et vaid kahest erakonnast koosnev valitsuskoalitsioon hakkab valitsema nii, nagu neile oleks antud peaaegu sajaprotsendine rahva mandaat, sest Eesti poliitilisse kultuuri ei kuulu konsensuslikum ja opositsiooniga arvestavam poliitikategemine.
Ka koalitsioonide lagunemine võib kergemalt tulla, kui maailmavaatelised erinevused kõrvale jäetakse ning on mugavam partnereid vahetada, sest vaid ühte uut partnerit enamusvalitsuse moodustamiseks on lihtsam leida kui kahte.
Mida sooviksite valimistulemuse valguses meie poliitikutele enim südamele panna?
Poliitika pole vaid poliitikutele ja demokraatlik riik on elujõuline vaid siis, kui seal valitseb arvamuste paljusus. Ehk teisisõnu, võimupoliitikud peaks rohkem arvestama ka kodanikeühiskonnaga ning mitte ignoreerima (või siis vastupidi sildistama) neid, kes on neist erineval arvamusel.
Enne valimisi räägiti mitmest ideest, kuidas Eesti valimissüsteemi reformida. Nüüdseks on tulemused käes ja võimalik näha, milline kartus tõeks osutus ja mis mitte, ning seega ka paras küsida, mis meie valimissüsteemi juures esimesena muutmist vajaks?
Ärme viskame pesuveega välja ka last. Omaaegne valimissüsteem sai paika pandud just sel põhimõttel, et vähendada erakondlikku killustumist. Kui me hakkame nüüd taas reegleid muutma, et antud killustumist, mis valitses 1990. aastatel, iga hinna eest tagasi tuua, siis ma kardan, et me hiljem kahetseme seda.
Praegune moment, kus riigikogus on vaid neli erakonda, saab olema ilmselt vaid erandlik episood Eesti erakonnasüsteemi arengus. Eesti erakonnamaastik pole veel valmis.
Euroopa trendid näitavad, et parteisüsteemid erinevates riikides pigem liiguvad järjest suuremasse ebastabiilsusesse kui stabiliseeruvad.
Valimissüsteemi muutmisel on ka teine oht - Eestis kipuvad võimulolijad tegema muutusi tihtipeale enda kasuks, mistõttu suur ühiskondlik surve selles vallas võib päädida hoopis vastupidiste tulemustega.