:format(webp)/nginx/o/2014/03/13/2891114t1h1f90.jpg)
Riigikohtu endine esimees Märt Rask näeb justiitsministeeriumi plaanis lubada kõigil pöörduda oma õiguste kaitseks otse riigikohtusse katset muuta poliitiline otsustusprotsess kinnisemaks ja piirata õiguskantsleri kui poliitikutele tülika institutsiooni võimalusi teha professionaalset õiguslikku järelevalvet.
Raski sõnul on erinevad valitsused ja valitsusliikmed soovinud läbi aegade muuta otsustusprotsessi suletumaks. «Põhimõte on see, et meie oleme võimul, meie otsustame. Julgen arvata, et ka praegusele valitsusele ei meeldi, et õiguskantsler ja riigikontrolör istuvad valitsuse istungitel ega ütle kohe oma arvamust, vaid teevad seda seaduses ette nähtud korras, siis kui nad saavad seda teha,» ütles ta Postimehele.
Tema sõnul arvavad kõik valitsused ka, et enne neid pole olnud kedagi, kes oleks rahva õnnele viimiseks langetanud õigeid otsuseid. «See on inimlik ja arusaadav ja seda ei saa ette heita, aga kontekstist tulenevalt on õiguskantsler nende heade ja tarkade otsustuste pidur,» lausus Rask, kelle sõnul on seetõttu soovitud muuta õiguskantsleri institutsioon sisutühjemaks ehk jätta talle vaid ombudsmani roll, vähendades nii poliitilises otsustusprotsessis professionaalset õiguslikku järelevalvet. «Professionaalne õiguslik järelevalve pole muud, kui et on institutsioon ja inimene, kes seadusi ja põhiseadust silmas peab.»
Raski hinnangul paistab ka justiitsministeeriumi äsja välja käidud ja õiguskantsleri terava kriitika osaliseks saanud plaanis soov allutada õigusloome justkui rohkem «rahva tahtele». Justiitsministeeriumil tuleks sel juhul tema sõnul otsesõnu öelda, et nende meelest on Eesti õiguskord valmis, õiguskantslerit kui süsteemi järelevaatajat pole enam vaja ning tarku poliitilisi otsuseid peaks kontrollima üksnes riigikohus.
Justiitsministeerium on teatanud plaanist muuta Eesti põhiseaduslikkuse järelevalve korda ja lubada otse riigikohtusse pöörduda inimestel, kelle põhiõigusi on mõne õigusaktiga rikutud ja kel pole muud võimalust oma õigusi kohtus kaitsta. Kuu algul kooskõlastusringile saadetud eelnõu väljatöötamiskavatsuses kirjutab ministeerium, et selliseid olukordi esineb äärmiselt harva – seni on riigikohtule esitatud üldse vaid 35 individuaalkaebuse taotlust, millest ainult üks on võetud menetlusse –, ning prognoosib, et taotluse esitamiseks selge õigusliku aluse loomisel põhiseaduslikkuse järelevalve asjade arv ei kasva.
Rask justiitsministeeriumi plaaniga ei nõustu, öeldes, et esiteks on vale juba väljatöötamiskavatsuse lähtekoht. Ministeerium viitab Sergei Brusilovi kaebusele kui ainsale individuaalkaebusele, mida riigikohus on seni menetlenud, ning põhjendab sellega soovi muuta kehtivat põhiseaduslikkuse järelevalve süsteemi.
1997. aastal toonase kriminaalkoodeksi alusel kuueks aastaks vangi mõistetud Brusilov esitas riigikohtule kaebuse 2002. aasta sügisel, mil jõustunud karistusseadustik nägi sama teo eest ette lühema ehk kuni viieaastase vangistuse. Selleks ajaks oli Brusilovil viis aastat vangistust kantud, mistõttu taotles ta enda vabastamist. 2003. aasta kevadel vabastaski riigikohus ta karistuse edasisest kandmisest ning tunnistas põhiseadusvastaseks karistusseadustiku rakendamise seaduse osas, mis ei näinud ette vana seaduse alusel vangi mõistetud inimeste karistuste vähendamist uues seaduses sätestatud ülemmäärani.
Raski sõnul ei olnud Brusilovi kaasus tüüpiline individuaalkaebus, vaid vaidlus riigikogus vastu võetud seaduse põhiseaduspärasuse üle – asja mõte oli täita lünk, mille riigikogu oli rakendussätete vastu võtmata jätmisega tekitanud. Toonane justiitsminister selgitas, et 1990. aastate alguses, kui Eesti läks ENSV kriminaalkoodeksilt üle Eesti Vabariigi kriminaalkoodeksile, siis kaasnesid sellega ulatuslikud rakendussätted, mille alusel vaadati üle suur hulk jõustunud kohtulahendeid. «Seal, kus oli karistusmäärasid vähendatud, tuli ka vabaduskaotuslikul karistusel viibinud süüdimõistetute karistusmäärad üle vaadata. See oli ulatuslik töö,» rääkis Rask.
Ka kümmekond aastat hiljem, enne karistusseadustiku vastuvõtmist toimus tema sõnul samalaadsete rakendussätete vajalikkuse üle tõsine diskussioon. «Peale jäi arvamus, et rakendussätteid ei ole tarvis, sest kohtud on asju kontrollinud, inimesed on süüdi mõistetud ja nad peavad kandma oma karistuse seaduste järgi, mis kehtisid siis, kui nad süüdi mõisteti,» lausus Rask, kelle sõnul ei läinud aastatki mööda, kui seadusandja jäetud lünga pidi Brusilovi kaebuse alusel täitma riigikohus.
Samas oli tema sõnul tegu üksikjuhtumiga, millest ei saa järeldada, et vaja on avada tee individuaalkaebuste laiaulatuslikuks menetlemiseks. «Kui inimesel tõesti pole muud võimalust oma rikutud õiguste kaitseks ja ükski menetluskord seda ette ei näe, siis riigikohus rakendab ka järgmisel korral, kui selline üksikkaasus peaks tulema, täpselt samamoodi põhiseadust. Ei maksa seda pretsedenti üle ekspluateerida,» ütles Rask, kelle hinnangul ei ole Eesti põhiseaduslikkuse järelevalve korras seega probleemi, mida plaanitava muudatusega lahendada.
Teiseks pole Rask nõus justiitsministeeriumi hinnanguga, et plaanitava muudatuse mõjud oleksid pea olematud. Vastupidi, tema hinnangul tooks otse riigikohtusse pöördumise lubamine kaasa kaebuste laviini.
Rask selgitas, et praegu peavad oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduvad inimesed väga selgelt ära näitama, kuidas üks või teine asjaolu nende subjektiivseid õiguseid rikub. Kui seda plaanitava muudatuse järel enam tegema ei peaks, saaks tema sõnul õigusakte riigikohtus vaidlustada piiramatult ja kas või kampaania korras – poleks valdkonda, kus kaebust esitada ei saaks.
«Öelda, et kaebusi on seni olnud vähe ja nende arv ei suurene, on asjatundmatu,» ütles Rask, kelle sõnul on tänapäevase kommunikatsioonivahendite võrgustiku juures võimalik taotluste esitamise võimalust ära kasutada näiteks poliitilise kallakuga masskaebuste esitamiseks. «Ei pea olema eriti suurt kujutlusvõimet, et mõelda, kuidas on võimalik suurendada valimiskampaanias meediatähelepanu ja näidata, kuidas me võitleme vapralt ühe või teise asja eest, kusjuures sisu ei pea kaebustel üldse olema.»
Kuigi Raski sõnul võib teiste riikide kogemusele tuginedes öelda, et kõigist individuaalkaebustest võetakse menetlusse vaid kaduvväike osa ja rahuldatakse neist veelgi vähem, peab kohus kõigile kaebustele siiski reageerima. See omakorda nõuab tema hinnangul hulgaliselt lisaressursse: nii inimesi kui raha. «Asi pole selles, kui palju kaebustest menetlusse võetakse, vaid selles, kes tegeleb kaebustega, mida ei menetleta,» ütles ta.
Samuti ei tooks praeguse süsteemi muutmine Raski sõnul kasu oma õiguste kaitseks abi otsivatele inimestele. «Inimene tahab saada kohtust oma probleemile lahendust, aga mitte vastust, et me seda ei menetle,» ütles ta.
Praegu on igaühel õigus pöörduda oma õiguste kaitseks õiguskantsleri poole, kes selgitab inimestele muu hulgas nende õigusi ja võimalusi. «Inimene saab õiguskantsleri juurest esmast õigusabi ja selgitust, samas kui kohut ei saa panna õigusnõustaja rolli, kohus mõistab õigust. Need on erinevad asjad,» rääkis Rask ja lisas, et kui inimesed pöörduvad kohtusse ega saa sealt abi, siis ei tõsta see kuidagi kohtu autoriteeti, vaid ainult ärritab inimesi.
Kokkuvõttes on justiitsministeerium tema sõnul eelnõu väljatöötamiskavatsuses oma prognoosiga nii mööda pannud, et seda on raske tõsiselt võtta. «Tahetakse vaimud välja kutsuda, aga nende vaigistamise ja peletamisega tegelemine jätta teistele. See on vastutustundetu,» ütles Rask.
Väljatöötamiskavatsuse kohaselt peaks justiitsministeerium põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadust muutva eelnõuga välja tulema tänavu juunis.
Plaanile reageeris täna sotsiaalmeedias ka president Kersti Kaljulaid, kes avaldas kahtlust, kas sellega otsitakse ikka head demokraatlikku tasakaalu.
/nginx/o/2014/04/17/2966970t1hb2f1.jpg)