Fotod ja video: jalutuskäik Jaak Juskega Astangu laskemoonaladude juures

Juske sõnul tuntakse seda kohta Mäeküla klindina ja siinkandis laius omal ajal ka Kadaka küla. «Kuni möödunud sajandi alguseni ei osanud külarahvas arvata, et nende küla saab osaks Eesti militaarajaloo kõige suuremast rajatisest,» lausus Juske.

1907. aastal hakati planeerima Peeter Suure merekindlust, mille eesmärk oli ehitada Soome lahe mõlemale kaldale võimsad suurtükipatareid, mis vajadusel tõrjuksid võõrast laevastikku ja kaitseksid Venemaa pealinna Peterburi Saksa laevastiku rünnaku eest.

«1911 olid merekindluse plaanid koostatud ja suuremahulised ehitustööd lahe mõlemal kaldal võisid alata. Venemaa viimane keiser Nikolai II andis allkirja, mis tagas suure merekindluse rahastamise impeeriumi eelarvest. Merekindluse osana rajatakse Tallinna lahe kaldale ning Aegnale ja Naissaarele suurtükipatareid ja kogu vajalik infrastruktuur, et kogu seda võimast merekindlust teenindada. Astangu laskemoonalaod on osa Peetri merekindluse taristust,» rääkis Juske.

«1917, kui I maailmasõda jõudis Eesti pinnale, oli merekindlus suures osas välja ehitatud. Ainult et ehitustööde käigus avastasid insenerid ja planeerijad, et merekindluse kavas on üks oluline nõrk lüli. Et ta tõepoolest tagab selle, et vaenlase laevastik ei pääse Soome lahe kaudu vaenlase pealinna ründama, aga võõrväed võivad ju Tallinna merekindlust selja tagant rünnata. Selle vältimiseks muudeti kiirkorras plaane ja hakati rajama kaitsevööndit Tallinna lõunajoonele. See tegi asja veel kallimaks ja kohmakamaks. Kulud läksid pööraselt suureks, aga saatuse iroonia on see, et kui kindlus oli peaaegu välja ehitatud ja teda läks reaalselt vaja, siis tegelikult ei teinud need suured suurtükipatareid mitte ühtegi pauku. Sest Saksa keiserlik laevastik oli merekindluse ehitusega kursis ja Saksa laevad randusid Saaremaal Tagalahes. Sakslased tegid eduka dessandi ja vallutasid 1917. aasta sügisel Lääne-Eesti saared. 1918 tungisid Saksa väed juba Mandri-Eestisse ja vallutasid kiirkäigul kogu Eesti. Punaarmee pidi taanduma Petrogradi suunas. Peeter Suure merekindlus vallutati ja pööraselt raha neelanud merekindlusest ei tehtud ühtegi pauku,» rääkis ajaloolane.

Plaanitud oli 39 U-kujulist ehk topelttunnelit, Ühe tunneli sügavus pidi olema 200 meetrit. Kuna see läks väga kalliks, tõmmati tunnelite arv 15 peale ja nende rajamist alustati suure hooga 1916. aastal. Hetkeks kui Venemaa Ajutine Valitsus 1917. aasta suvel lõpetas merekindluse ehitustööde rahastamise, oli jõutud valmis ehitada neli tunnelit kogupikkusega 800 meetrit. Kahe tunneli ehitus jäi pooleli. Kui Saksa väed 1918 Tallinnale lähenesid, lasksid venelased taganedes tunnelite sissepääsud õhku. Eesti Vabariigi algusaegadel kasutati vaid sealseid maapealseid ladusid. Kui Punaarmee II maailmasõja lõpus Eesti vallutas, võeti tunnelid taas laskemoonaladudena kasutusele. Ala piirati okastraadiga ja see oli suletud piirkond kuni Vene vägede lahkumiseni Eestist.

Viimastel aastatel on tunnelid olnud ajaloomälestistena kaitse all ja on algatatud ka Astangu looduskaitse alla võtmine.