Eurovisiooni maaletooja Jüri Pihel: Tõeline artist on aus ja sada protsenti siin (7)

Paljusid asju, mida Pihel serveerib oma arvamusena, ta tegelikult teab. Kes saakski paremini teada? Kellel oleks vastu panna sedavõrd sügavaid kogemusi tele- ja meelelahutuse maailmast ja otsene karastus eurotules?

Vähe sellest, et see terase mõtlemise Saaremaa mees jagab asja – ta julgeb kõik ka otse välja öelda.

• Täna õhtul selgub, kes meid sel aastal Eurovisioonile esindama sõidab. Aga hüppaks korra tagasi päris algusesse – kuidas sa selle karusselli käima lükkasid?

Ühiskonna seisund oli tol ajal kohutavalt erinev praegusest. Mõtleme ennast tagasi 1992. aastasse: meil olid alles äsja olnud piima-, viina-, pesupulbri- ja muud talongid. Mis oli tolle aja Eestil pistmist suure maailma sõubisnisega – absoluutselt mitte midagi! Tänu sellele, et olime noored ja lollid, me üldse julgesime sinna pea ees sisse tormata!

Ja siis võiks mõelda, mis asi see Eurovisiooni lauluvõistlus õigupoolest oli. Rikka Euroopa barokne ja popp meelelahutus, kadunud Urmas Oti sõnadega öeldes: flambojantne paraad. Siis tulevad mingid inimesed, kellel on sokikannad katki, et võtke meid kampa – me tahame ka osaleda, me oleme ju nüüd Euroopas. See oli meie jaoks ikka täiesti teine maailm, võõras ja keeruline asi.

• Mis kõige keerulisemaks kujunes?

Me olime täitsa võõrad sellele Euroopale! Täitsa külamehed, nagu teisest sajandist. Nemad olid heatahtlikud. Meie olime noored optimistid, mõtlesime, et meid nii väga oodatakse seal. No oodatigi – vaadati, et mis nüüd saab.

Ühiskonna suhtumine oli ka teine. Meie, eestlased, oleme ju loomult sellised, kes ütlevad: ärme nüüd lenda väga kõrgelt! Meil on siingi väga tore olla, ei hakka kuhugi minema. Meedia ja üldsuse ettevaatlikkus ei olnudki veel kõige keerulisem probleem, vaid just muusikute enda oma! Artistid olid kohutavalt ettevaatlikud. Vanu enam ei huvitanud, aga noored olid kõhklevad: mis see Eurovisioon veel selline on?

• Muusikamaailm oli hoopis teistsugune kui praegu.

Olme ju äsja tulnud nõukogude riiklikust süsteemist, kus olid filharmoonia artistid, päevatasud, haltuura ja kolhoosi haltuura. Mis oli sellel pistmist maailma plaadifirmadega? Polnud mingit mänedžeride süsteemi, see alles hakkas tekkima. Juba hakkas tümm vaikselt tekkima, Margus Turu ja Alar Kotkas oma tiimidega, see kõik alles kääris. Jüri Makarov oli 1988 teinud esimese suure Rock Summeri.

Kui ma sain 1992. aasta kevadel ETV meelelahutuse peatoimetajaks, andsin heale kolleegile Leo Karpinile vägeva väljakutse: mine koju ja mõtle välja üks hea Eesti popmuusika saade! Hakkame koos Eesti popmuusikat vedama! Leo tuli tagasi, loppis näoga, ja ütles: ei sa teha seda saadet. Pole Eesti popmuusikat. Ja mõnes mõttes oli tal õigus – ega mingit süsteemi ju ei olnud. Midagi ei olnud, ei raha, ei riideid … aga meil oli palgaline Eesti Raadio kontsertorkester ja stuudio, riigi rahaga maksti need kinni. Milline luksus see tänapäeval oleks! Saime anda heliloojatele head võimalused.

• Kuidas Eurovisioonile pääsemine käis?

Keerulisel taustal tekkis äkki võimalus: kuulsime, et jugoslaavlased midagi korraldavad, saaks osaleda. Suhtlus oli keerukas, meile siis veel polnud, kõik käis faksi teel. Tuli teha avaldus – telemaja sekretär üritas kolm päeva kettaga telefoniga faksi EBU-le (European Broadcasting Union) ära saata, aga ei läinud läbi! Õnneks üks hea sõber Microlinkis kasutas Soome võrku ühendatud NMT-telefoni, selle küljes läks faks sirinal läbi. Tehti oma eelvoor ja vist kaks võitjat said lõppvõistlusele edasi.

• Eesti ei saanud. Miks?

Siis oli väga keeruline, et kuidas seda asja korraldada. Ma jätan enesekindla mulje küll, aga ega ma tegelikult ei ole liiga enesekindel inimene. Otsustasin, et kutsusin kampa parimad. Selle hetke suurima muusikaprodutsendi Jüri Makarovi – ta ju tundis välismaalasi! Tolle hetke vaieldamatult suurima artisti Jaak Joala, kõige kõvema muusikarežissööri Leo Karpini. Joala ütles: «Elimineerime kõigepealt mõned ohud! Otsime laulja, kes peaks viisi, oleks noor, näeks hea välja ja saaks laval hakkama – mul juba üks selline on.» Nii sai kutsutud tema enda õpilane Jaanika Sillamaa. Tol ajal oli Eesti palju vähem tegevmuusikuid kui nüüd. Tegime laulukonkursi nii, et laulja andsime ette.

Eks me kõik hakkasime midagi tegema selle põhjal, mida mäletasime – ja see kukkus väga vanaaegne välja. Ma arvan, et kõigil on lihtsam, kui konkursi eesmärk ja selle tingimused on hästi selged. Kui sa otsid laulu, et just sel kevadel 2017 hästi läbi lüüa, saad sa ehk vähem häid laule, aga tõenäoliselt läbilöögivõimelisema löögirusika. Asi on sihitum ja sa saad võistlusele minnes parema tulemuse.

Mulle hästi meeldib see, mida Mart (Normet) praegu «Eesti lauluga» teeb. Ta saab nii seda kui ka teist – arendab Eesti muusikat ja saab sealt Eurovisiooni asja väga kenasti kätte.

• Kuidas sa üldse ise muusika- ja telemaailma keskele sattusid?

Ma naeran, et mina olen ehk oma suguvõsas üks kõige vähem musikaalseid inimesi. Ehkki lapsena oleksin pigem tahtnud muusikuks saada. Mu ema oli hariduse poolest füüsik, aga ta töötas nii füüsika- kui ka muusikaõpetajana, öeldes, et seal ei ole mitte mingit vahet. Läks veel dirigeerimist õppima. Ma olen muusika keskel üles kasvanud.

Aga kuna mu isa oli noore poisina olnud kinomehaanik, siis minagi näitasin oma esimese filmi juba neljandas klassis. Isa võttis mind tööle kaasa, ajas sõpradega lobajuttu ja ütles: «Ah, mine sa, poiss, tee vahepeal tööd!» Tõsteti mulle taburet alla, sealt ulatasin filmilinti projektorisse panema… ja mulle see nii kohutavalt meeldis! Siis teadsin, et ma tõenäoliselt hakkan ikkagi filme tegema. Mis siis, et ma mängisin kitarri, laulsin ja tegin igasugu trikke, aga mitte kunagi tõsiselt! Valisin teise suuna ja ei kahetse seda üldse.

Ma olen segavereline saarlane – ema on Muhust ja isa Sõrvest. Koolis andis mulle tõuke eesti keel kiiresti ära õppida mu lavakõne õpetaja Ines Aru, väga emotsionaalne ja väga suur inimene! Kui ma seal tõmbasin oma registri lahti ja lugesin üht luuletust, kus palatalisatsioon väga hästi välja kostis, siis ta naeris umbes kümme minutit!

• Sul on kogu pere servapidi telega seotud?

Lapsed on, jah, ühendanud hea hariduse ja kodust saadud meediateadmised. Liina lõpetas Oxfordis bioloogia ja töötab Londonis Royal Institutionis. Tegeleb teaduse propageerimisega ja teeb teadussaateid, kirjutab stsenaariume. Ta on produtsent – vahelüli teadlaste ja filmitegijate vahel.

Jüri tõlgib ja teeb 3D-projekte. Nad on lapsest saadik hästi keelesuutlikud olnud, töötavad mitmes keeles. Ehkki tol ajal me tegime puhast eestikeelset televisiooni, hoopis nüüd tegeleme keelevahendusega.

• Ise töötad samuti mitmes keeles, nii äris kui ka õppejõuna.

Võõrkeele äraõppimine – see on nagu varastamine! Kui oled algaja kõneleja, siis räägid niimoodi, nagu räägivad need, kellega sa parasjagu suhtled. Varastad nende stiili ja väljendeid…

Keskkoolis ei olnud mul vähimatki motivatsiooni inglise keelt õppida, olin väga tõrges. Rääkisin väga hästi vene keelt, siis õppisin telekast soome keele ära. Aga nüüd olen juba aastaid õpetanud BFMis inglise keeles, päris raskeid akadeemilisi aineid, kus kolmesaja sõnaga hakkama ei saa.

• Mis aineid sa annad?

Telemajandus – see on meediaettevõtte juhtumine. Ja teiseks töö näitlejaga, et inimesed saaksid üldse aru, kuidas see käib. Seda ma omal ajal ise koolis õppisin. Olen koolist praegu mitmel põhjusel, näiteks oma ettevõtete tõttu, suhteliselt palju eemal, õpetan nii, nagu ajakava võimaldab.

• Noorte keskel töötamine ja õpetamine hoiab ju hästi vormis, justkui pidev restart.

See on suurepärane! Paneb sulle kogu aeg pressi peale. Sa pead alati viimase hetkega kursis olema, muidu ei püsi ree peal! Kui mul kooli ei oleks, poleks nii suurt survet hoida kätt elu pulsil ja teada, mis toimub nii siin kui ka väljas. Tudengid on ju väga rahvusvahelised! See on endale hea piits.

• See pidev uue avastamine on vist ainust võimalus hoida erksust ja loovust, mida mugav elu märkamatult kipub kulutama?

Jah. No mis seal salata, ma olen elus mitu pööret teinud. Sain suhteliselt noore mehena Eesti Televisioonis kõigepealt noortesaadete peatoimetajaks, just sel kõige pöördelisemal iseseisvumise ajal. Juhtisin seda meelelahutust, noore kutina. Ma olin muidugi sõge! Aga seesama Eurovisiooni lauluvõitlus oli üks neid asju, kuhu pea ees sisse tormasin ja Eesti sinna viisin.

Väga palju muutsime Eesti teleilma, kuid ma ei nautinud seda pikalt – mulle tundus, et olin juba kõik saanud. Olin teinud režissöörina üle tuhande saate.

Seal oli igasugu huvitavaid asju, näiteks Lauri Laubrega koos tegime Michael Jacksoni megakontserti.

Siis tormasin pea ees kommertstelevisiooni – ja see šokk oli ikka tohutu! Pidasin end tohutuks televisiooniprofessionaaliks, aga TV3 ehitama asudes selgus, et telejaama tegemisest ei tea ma midagi. Ei piisa auditooriumi tundmisest, vaja on ka arvude lugemise oskust. Aja programmiga täitmise matemaatikaülesanded on väga keerulised – sa pead suutma seda hallata ja tegema sellest veel loomingulisi järeldusi! See oli eriti karm, aga suurepärane kool! Ma ei kahetse mitte ühtegi minutit, aga lõpuks ikka väsisin ka sellest tära. On hea võtta vastu uusi väljakutseid, kuid jääda sellesse sfääri, kus sa saad kasutada kogemusi ja teadmisi, mis sul juba on.

• On isegi selline karjääriteooria: ära vali ametit, vaid eluala, mis sind tõeliselt köidab.

Jah! Absoluutselt! Ja olen avastanud, et kui teed palju ülemuse tööd, siis tekib tahtmine midagi oma käega luua, tulemust näha. Mina hakkasin siis süüa tegema! Mingi balanss on sul elurütmi mõttes vajalik.

• Sa tead hästi, mis telekaamera kaudu töötab ja mis mitte. Saab seda saladust kuidagi avaldada?

Artisti valgusjõud peab kandma! Läbi lööb see, kes esimese üheksa sekundiga televaatajal lipsust haarab, lihtsalt võtab selle auditooriumi ära. On niivõrd vahetu ja aus laval, sada protsenti siin! Auditoorium peab aktsepteerima sind sellisena, nagu sa oled – sinus peab olema toores artisti jõud. Kõigil suurtel artistidel see on.

• On seda sinu arvates võimalik õppida?

Jaa, see on arendatav küll. Paljud asjad on õpitavad. Aga sul ei pruugi seda lihtsalt olla! Ei tohi sekundikski vabandust paluda, et siin laval või ekraanil oled.

Mõni artist on ka nii cool, et teda üldse ei koti see, kas ta inimestele meeldib. See on muidugi külgetõmbav, aga nii tugevaid on vähe!

Salapära on vaja – liiga nunnu ei pea ka kaua vastu. Popmuusikas on vaja ürgseid tundeid, inimlikku külgetõmmet. Ma ei taha seda liigitada üksnes seksuaalsuse alla, aga see inimene kas huvitab sind või mitte.

Ja nüüd on üks teine äärmus – artistid, kes lähevad publiku ette lipitsema, ei saa kunagi päris suureks.

• Sa võid panna ette ükskõik kui palju maneere ja hea stilistika, olla kaunis, vokaalselt suurepärane, aga kui ehedust pole, see kõik ei loe?

Jah, teeselda ei saa! Ma ei usu, et päris artisti ei ole võimalik teha! Samamoodi poliitikas – valetavat klouni ei saa poliitikuks teha. Sa saad teda mingi aeg õpetada, mingi aeg hoida ära tema jamad, aga ta jääb lõpuks vahele.

Artistiga on samamoodi – kui teda ennast ei ole, siis ta jääb lõpuks vahele. Popmuusikas on palju rohkem komponente kui viisipidamine ja kaunis lauluhääl. Ehkki mina arvan, et lauljad võiksid viisi pidada. Kui ta on kihvt ja veenev inimene, siis las ta teeb midagi muud – laulda oleks siis selgelt vale.

• Kas hea loo juures on ka võimalik mingeid põhijooni esile tuua?

Hea lugu tõestab ennast ise. Ei saa loota promole – sa ei jõua seda iialgi ära promoda! Aga see on huvitav maailm. Näiteks Ivar Musta «Everybody» ei ole ehk nii hea lugu nagu «Nagu merelaine» – üks kõigi aegade paremaid poplugusid üldse. Kuid artistide keemia töötas. Õppejõuna ma ütlen muidugi, et sellist asja ei eksisteeri, see on puhas professionaalsus.

Mingitel hetkedel, kui kõik need kombinatsioonid kokku jooksevad, sünnib suur artist. Popmuusika on täiesti artistikeskne, ja helilooja peab seda algusest peale aktsepteerima. Valima artisti, kes on veenev. Mitte selle, kes on su sõber.

Lolli kangust ja kiusu ei tohi ka ajada, aga silmad tuleb lahti hoida. Õppida parimatelt. Kuid endal peab sees olema talendi ja andetuse äratundmise puu, et sa ei varastaks viletsalt. Helilooja peab olema üldiselt tark lisaks sellele, et ta on muusikalise talendiga.

• Ja artist on ikkagi see, kellest sõltub, kas muusika kõnetab. Muidu minnakse ka hea loo ajal võileiba tegema.

Täpselt. Ma nüüd esimest korda elus olin Eurovisiooni lauluvõistluse žüriis. Täpselt 20 aastat pärast seda, kui ise seda korraldasin. Ma ei kuulanud lugusid ette, tahtsin tajuda nii, nagu see laval päriselt on. Ja ühe tuntud artisti puhul avastasin: ah, see lugu juba lõpeb, aga ma pole veel kuulama hakanudki! Ma arvan, et sama asi juhtub paljude teistega, kes seda kuulavad. Aga ma ei hakka teda nimetama.

Asi on põlemises. Öeldakse, et uudistes saab töötada vaid see, kellel on sisemine sundus tuua teisteni uusi lugusid. Muusikas on samamoodi: artistile peab auditoorium olema primaarne. Sisemine tuli. Ma näen seda Tanel Padaris, tahtmata teha liiga Bentonile, nad on mõlemad päris artistid. Ta tuleb minu pärast lavale, võitleb iga hetk minu pärast, hingab minuga koos. Tippartist ei tee mitte mingit hinnaalanduse hetke laval! Ja on aus, hästi aus!

• Otsus olla aus ongi ju julguse tunnus. Fassaadi taga laval olla on palju ohutum?

See on täpselt see asi! See on see, mille kohta näitlemise teooria ütleb: kõige raskem on lasta end näha. Inimene tahab kontrollida, kuidas ta näib, aga vaatajal peab olema mulje, et nad näevad inimest tegelikult – sellisena, nagu ta päriselt on. Produtsent peab anda artistile loa olla tema ise.

• See tuleb kogemuse ja küpsusega ka – julgus lihtsalt olla, mitte püüda olla.

Ega seda kogemust ei ole ju nii võtta! Targad on need, kes lasevad end õpetada, kuid ei lase end nukuks teha. Eks seal on palju õnnelikke juhuseid, et õiged inimesed kokku satuvad.

1996. aastal, kui meil esimest korda hästi läks ja «Kaelakee hääl» ennast korralike punktidega tõestas, oli seal paar nippi – lugu peab kõlama värskelt ja rahvusvaheliselt. Kutsusime stuudiosse Alar Suurna, kes oli üliedukas Roxette’i produtsent – ta andis loole just õiget värvi ja rütmipõhja juurde. Ivo Linna ei tulnud Eesti poolfinaalis kohale, tal oli kuskil Saaremaal samal ajal keika. Siis me salvestasime ta näo videosse ja pärast nähti seal väga suurt sümbolit, tõlgendati seda väga ägedalt. Tegelikke põhjusi ei tea ju takkatraavi ju enam keegi.

Me oleme nii väikesed, me ei saa asju väga tõsiselt võtta, tänu sellele me veel elus olemegi. Iga väike rahvas, kes oleks kõike väga tõsiselt võtnud, oleks seitsmesaja aastaga ammu välja surnud.

• Oi, eestlased võtavad asju ikka üsna tõsiselt. Meie rahvuslik sagedus siinmail on ikka pigem raskemeelsus kui kergemeelsus.

Just sellepärast on «Eesti laul» tüürinud väga õiges suunas. Kui palju televisioonis seda päris meelelahutust kui niisugust on? Väga vähe! Ressurssi on pandud selle lauluvõistluse alla ikka väärikalt – see näeb jube hea välja, seal on parimad tegijad, väga võimsad tiimid. Ma kummardasin vasakule ja paremale nende inimestega suheldes – teete väga hästi oma asja! Samamoodi tehakse seda Rootsis või Prantsusmaal või kus tahes. Ma arvan, et Mart Normet on väga lähedal selle asja täiusele!

• «Eesti laul» on ka üks väheseid telesõusid, mis suudab liita eri ühiskonnarühmi, ta on nagu liim.

Kogu televisiooni žanri teeb tugevaks sündmuse illusioon, et see, mis praegu tuleb, toimubki. Seda illusiooni üritatakse temalt ära võtta – kes lollusest, kes lihtsalt kaasajooksiklusest. Üritatakse ära võtta saatekava – see on tegelikult palju suurem sümbol. See ütleb: miski algab täna kell viis ja ei kordu, sest kordusel ei ole enam seda väärtust. Rütmitunne on inimestes sügavalt sees, suured professorid on seda aastaid rõhutanud. See üheskoos välja kuulutatud kellaaja jälgimine, kui me oleme kõik koos ja vaatame samu asju – see on üks fundamentaalseid komponente televisioonis.

Sündmuse ja kordumatuse illusiooni ei asenda miski.

• «Eesti laulu» puhul see polegi illusioon, vaid nii tõesti on – kui ei vaata, ei saa sa ka osaleda ega sündmuste käiku mõjutada.

Kogu jutustuse olemus põhineb ühel ürgsel vajadusel: mis saab edasi? Televisioon on ehitunud niiviisi üles, et ta vastab sellele küsimusele.

Tänase päevani on kõike võimalik järele vaadata – aga kogu järelvaatamine moodustub vaevalt neli protsenti vaatamisajast. Kuhu ma tahtsin jõuda? Eurovisiooni lauluvõistluse teeb ideaalseks sõuks tunne, et see juhtub praegu, ja tulemuse ettearvamatus! Me ei tea tulemust! Tegelikult ka ei tea! See pole sport, vaid lauluvõistlus, kõigil on võrdsed võimalused – ja see on super!

• Kuid nii palju spekuleeritakse võitjate teemadel, on igasugu Eurovisiooni-valemid ja ennustused.

Absoluutselt, kuid seal on miljon asja, mis koos töötavad. Muutujaid on lõpuks nii palju, et täpselt ennustada on võimatu.

• See erakordne miski, mis teeb heast lauljast suure artisti – kas sa mõne finalisti juures näed seda?

Jaa, absoluutselt! Pooled neist on võimekad! Mõned on lihtsalt suuremate kogemustega ja teavad trikke ka. Aga ma pean tegema märkuse, et edu on kombinatsioon kõigest koos. Kõige tähtsam on artisti isiksus, tema ehedus ja professionaalsus. Laul ise… kui artist on väga kõva, teeb ta ka olematu laulu suureks. Kõik loeb – hea laul, lavastus ja telerežii, mis toetab artisti. Kogu atmosfäärivalik, kuidas artist seda lugu tegelikult esitab tol hetkel.

Meil on kaks tugevat, kalkuleeritud lugu. Sven Lõhmuse loo taga on väga kogenud meeskond, esitavad tuultes parkunud artistid Koit ja Laura – ma ei karda hetkekski, et nad hakkama ei saaks. Aga kogu see esitus selles laulus näeb välja nagu terviklik toode. Ma ei arva, et nad oleksid väga valgusjõulised artistid seal eurolaval ja torkaksid väga silma, pigem on pilt väga klanitud nagu Modern Talking. Ükshaaval võttes on kõik komponendid objektiivselt tugevad. On näha ka rehkendust, et hulk rahvaid võiks seda lugu armastada. Võib-olla pidas Mart Normet just seda lugu silmas, kui ta ütles: sel aastal on meil lugu, millega me võidame Eurovisiooni ära!

Aga ma ei arva, et see on väga hea lugu! Tohutu hulk arvestust paratamatult nivelleerib. Siiski, kui mul kästaks valida, näpud sahtli vahel, kõige edukam eurolugu, mis oleks võistlushobusena kõige tugevam – võib-olla ma valiks sellesama loo!

Teine number autorite kollektiivilt, kes on veendunud, et nemad teavad trikki, on Elina Born. Need kaks võistlevad samas kategoorias – mõlemas on täiuslikku produktsiooni, kvaliteeti. Võistlushobusena – miks mitte!

Ma ei tea, kas nii provokatiivne väline õigustab ennast, aga sõubisnises pole niisugust asja nagu halb maitse! Miks mitte – kui artist selle välja kannab, siis nu davai!

Neis kahes loos on näha, et minnakse teadlikult midagi tegema. Nagu ilmselt iga teine inimene, hindan ka mina laulu puhul rohkem ehedust ja ainukordsust kui võistlushobuse kalkuleeritust ja potentsiaali – ehkki see on tugevus.

Kui saaks nende lugudega veel tööd teha, on perspektiivseid lugusid mitu, isegi paremat.

• Need kaks tiimi on siis vilunumad, praegu nagu ringiga ees?

Jaa, aga päriselt annaks teha väga vinge asja mitmest loost.

Olen näinud Kerli Kõivu tema parimatel hetkedel – ta on ilmselgelt fantastiline loojaisiksus! Ta võib-olla üritab sooviga teistsugune olla vahel, kuid tema lugu on absoluutne vastand eelmisele! Kerli ei kalkuleeri, vaid loodab millelegi muule. Võib-olla tal on õigus, eks elu näitab.

Mul on hirmus hea meel, et Iff tuli uue looga. Ma pean endiselt Iffi meie kõige paremaks elus olevaks popartistiks, ta on väga kõva. Ma ei oska öelda, kas see lugu halastamatus rahvusvahelises kontekstis teeks seda, mida praegu Eestis teeb. Ehkki Iff ise pääseb mõjule ükskõik kus maailmas – ta on absoluutne artisti destillaat.

Ivo Linnas on perfektne balanss selles, et ta on siin, ta on praegu, ta on lähedal ja samas on ta kauge ka. Ivo tuleb tuppa ja võtab kõik, kogu ruum on teda täis, kõik tahavad temaga rääkida, kuid samas ikka distants säilib. Vaataja tahabki, et artist oleks natuke kaugem ja parem, ta ei taha teda päris ära lammutada.

Minu väga hea kolleeg Kaupo Karelson, kes on selle teema üle väga hoolikalt mõelnud, ütleb alati: «Ärge jumala eest kunagi dekonstrueerige staari! Mitte keegi ei taha seda!» Staar ei saa olla kunstlik produkt, valskus tuleb välja. Aga keegi ei vaja artisti, kellest ma kõike tean.

Rasmus Rändvee – ma hindan seda lugu väga kõrgelt, muusikalises mõttes seal potentsiaali on... kas ta võidab selle võistluse või mitte. Ma ei tea, kas artist ise kõik ümberringi selili murrab, see nõuab tõsist arrogantsi! Tema tugevus on toores artistlikkus, mida ma seekord nii palju ei näinud. Võib-olla peaks ta vähem tahtma publikule meeldida. Tal pole seda vaja, ta suudab end teisel moel tõestada. Kui sa pingutad, võid kaotada selle, mille pärast inimesed sind tegelikult armastavad.

Mulle meeldis teine noortekamp veel oma teatud selguses ja järjekindluses – Whogaux, mis iganes see nimi täpselt oli. See tüdruk Maian on suurepärane laulja! Võib-olla esmases versioonis see ei ole väga hea võistlushobune, aga need kaks noort, mõlemad – nad on väga ehedad! Karl-Kristjan, kes mängis huligaanses bändis (Bedwetters – toim) trummi, on ka väga veenev laulja, ta mõjus ja kaamerale ta tegelikult meeldis. Ja Maian mõjus väga hästi ja tal on täiesti imeline tämber! See Hugo on väga andekas inimene ja noored võtavad tõsiselt oma asja. Mõni küll ütles, et eeskujud on liiga äratuntavad… so?

Danile Levi tundeliselt loolt võttis telerežii ja valgus suurema osa väljendusvahendeid ära! Teades meie tiimi režiivõimekust, tuleb meeles pidada: anna artistile võimalus publikuga rääkida, toeta teda. Kõik muud komponendid on lisaks.

Ariande on tore, ma pean talle pöialt! Arvan, et rahvas armastab teda. Ehkki konkurents rahva häälte pärast tõotab tulla päris tihe. See on väga hea võimalus artistile, tark tegu heliloojatelt. Ma leian, et väga hea töö on tehtud! Esitlus – no nii napp, natuke võiks ehk siiski toetada teda. Kas alati peab kõik nii lihtne olema? Kui seal väike šnitt veel juures oleks… Geniaalsusel ja lihtsusel on oma väike vahe tegelikult.

• Samas, geniaalne looming ongi sageli hästi lihtne, kristalne. Kuid lihtne asi võib olla lihtsameelne, seal on vaid pooltoonide vahe.

Mingi väike irregulaarsus muudab lihtsa asja geniaalseks. Aga see ei tähenda, et lool poleks perspektiivi, selle võib alati lisada.

No ja Liis Lemsalu – kas on artisti, kes võiks publikule meeldida? 50 protsendile publikule meeldib Liis niikuinii ja teisest 50 protsendist pooltele. Võib-olla tõesti jääb mingi väike protsent, kellele ta ei meeldi.

No mis tahes põhjustel. (Naerab südamest.) Ta teeb kindlat žanri, see väga stiilipuhas lugu ja Liis on lihtsalt suurepärane artist! Tal on kõik olemas, enesekindlust ja sirget selga. Ja ta on nii pikk, nii efektne, tema artistieeldused on väga head!

Lenna loole pole mul artisti osas ühtki etteheidet, aga kõik komponendid kokku – see ei toimi! Nad on nii sordiini all. Võib-olla on Lenna inimeste armastusega nii ära harjunud, et arvab, et kui hakkaks veel selle eest võitlema, oleks see juba maitsetu ja labane. No ta on lihtsalt nii hirmus armas inimene, nii hirmus tubli ja viieline. Aga võitmise soovi ma näen siin vähevõitu.

Kui mõni lugu ongi täiesti erakordne, siis ta võidab niikuinii! Aga kui mõni vaatab, et ah, ei ole ühtegi lugu – no ei ole tõsi! Sel korral finaalis halba lugu lihtsalt ei olegi, kõik on tähelepanuväärsed, pole nii selget favoriiti. Võib-olla mõni hakkab rohkem meeldima, kui ma seda teist ja kolmandat korda kuulen. Esimese korraga paljud asjad ei mõju, ei veena kohe.

• Et esimese kuulamisega kõrva jääda, peaks loos olema midagi tuttavat ja vaid osa värsket verd?

No neid teooriaid on igasuguseid. Meil on hea siin arutada, kui me sinuga ei pea jumala abiga ise ühtegi lugu kirjutama. Lugu kirjutada – see on üks hirmus töö. Olen alati üritanud elada oma elu nii, et loon teistele tingimusi ja võimalusi – kui ma seda olen suutnud, siis olen sageli õnnestunud. Aidanud andekaid inimesi ekraanile, aidanud kasvada. Sageli on andekale inimesele vaja vaid seda: jaa, tule ja tee!

• Eurovisioon on ju sport muusikas. Rahvas ootab tulemust. Kedagi ei veena jutt, et võidab sõprus.

Selge see! Vaadates viimaste aastate tööd – «Eesti laulu» proportsioonid on hästi paigas. Sealt tuleb häid võistluslaule, lihtsalt häid lugusid ja tundmatud artistid pääsevad esimest korda avalikkuse ette. Kuid ei ole ju televisiooni ülesanne teha Eesti muusikat või häid artiste. Televisiooni ülesanne on teha hea telesaade – saada sellega hästi hakkama!

• Kõik võtavad väga isiklikult seda, kuidas meie artistil euromöllus läheb, samas rahvas ju teeb lõppvaliku kolme parima seast – ise valime, tähendab, ise vastutame.

Et inimest kaasa tõmmata, peab temast midagi olenema. Võistlus peab ikka olema elu ja surma küsimus – et õige võidaks! Need inimesed, kes mõtlesid välja superstaarisaate, on väga selgelt asja sõnastanud: see võistlus ei ole parima artisti peale, vaid see on võimalus anda sadadele tuhandetele televaatajatele võimalus mängida jumalat. Sinu käes on võimalus! Artistiks ei saada seetõttu, et keegi on hea, vaid seetõttu, et sa suudad inimesi kõnetada. Kui inimene tunneb, et peab vaatama, peab sekkuma, siis on hea telesaade tehtud. Üks kolleeg küsis, kas publiku kaasamine on ikka hea otsus – see külvab ju nii palju ebaõiglust! Ma vastasin, et mida rohkem ebaõiglust, seda parem!

• Aga ei ole ju täielik ebaõiglus, igaüks saab ise sekkuda ja tulemust mõjutada!

Tähtis on, et asi läheks inimestele korda. Kas võidab õige või vale. Vale ei tohi võita! Tänases finaalis on ju tohutult suuri staare, on moodsat ja vanamoodsat, kalkuleeritumat ja loovamat. Kas peale jääb läbiproovitud ja kindel või noor, ehe ja aus? Sõud on väga palju!

• Kindel valem mitte võita on ehk ainult korrata hiljutist võidulugu. Mida samas kõige rohkem tehakse.

Ma kirjutan sellele kahe käega alla. Uut hitti ei saa ette arvata. Esitlustervik peab emotsiooni tekitama. Aga sa kuuled siiski ära – no see lugu kõnetab inimesi, just sellel kevadel.

• Miks meie Jüri Pootsmannil mullu nii kehvasti läks?

Seal ei ole midagi keerulist – keskpärane laul ja ilmetu artist. Ega tühja asja ju üles ei puhu. Fenomenaalse loo puhul oleks ehk ka tagasihoidlikum artist võinud mõjule pääseda, Jüri on ju sügavalt musikaalne inimene. Võiks küsida, kes on need inimesed, kellele see lugu oleks pidanud päriselt meeldima. Kui neid oleks palju, oleks maailm ebaõiglust täis! Aga kui sa ei leiagi neid inimesi…

_____________________________________________________________

Jüri Pihel

Meediaärimees, õppejõud, telerežissöör ja produtsent

Sündinud 26. novembril 1961

1992-1997 telerežissöör ja meelelahutusosakonna juht ETV-s, Eurovisiooni lauluvõistluse algataja Eestis

1996 nimetati ETV parimaks režissööriks

1997-2000 programmijuht TV1s

2000-2006 programmidirektor TV3s, Viasat Broadcasting MTG

2008-2010 digitelevisiooni komitee juht majandusministeeriumis

2007 – ...Balti filmi- ja meediakooli õppejõud

2007 – ...partner firmas Funk & Pihel

2013 – ...juht ja üks omanikke rahvusvahelises tele- ja filmidubleerimisstuudios Wavelenght Studios

Abikaasa teletoimetaja ja ettevõtja Ulvi Pihel, lapsed Liina (28) ja Jüri (27)

___________________________________________________________________

• Anna lõpetuseks tele- ja muusikamaailma asjatundjana üks soovitus, mis edu toob.

Tuleb teada, et artisti amet on 180 kraadi erinev näitleja omast! Näitleja esitab rolli, artist esindab iseennast! Sa ei saa minna lavale ja olla seal keegi teine – inimesed näevad selle läbi. Kui sa lähed lavale sellena, kes sa päriselt oled, on sul kõige suurem potentsiaal inimesi enda poole võita.

Ning tunne ära see muusika, mis sulle endale meeldib ja inimestele tegelikult korda läheb. Ja viimaks otsi enda ümber ausaid, häid inimesi, kes sind tühjaks ei lüpsa ega ära ei kasuta. Sõbrad ei ole alati kõige parem tiim. Kui sa kellegagi hirmus hästi läbi saad, ei pruugi sealt tulla parimat tulemust. Proovi parimad ära rääkida – sealt tuleb professionaalsus.

Las kuulajad saavad midagi oma aplausi ja armastuse eest tagasi – ära tee kunagi hinnaalandust. Anna inimestele midagi, et neil oleks põhjust sind kuulata, anna täiega!