Politseil jooksiku tabada aidanud Meelis: pätil olid kõvad jooksujalad (2)

Tallinnas leidis mõni päev tagasi aset juhtum, kus autojuht võttis peale politseiniku, kes oli parajasti agressiivset purjutajat taga ajamas. Veel eile soovis politsei salapärast 30. eluaastates abistajat üles leida.

Nagu selgus, on selleks salapäraseks abistajaks 34-aastane Meelis, kes nõustus juhtunut kirjeldama.

Kõik sai alguse Tallinnas Tartu maanteel Maxima kaupluse ees, kus politsei- ja kiirabiautod olid parkinud end sündmuskohale nii lähedale kui võimalik.

«Kui ma lõpuks Maxima juurde jõudsin, nägin, et pätt avaldas väga tugevat vastupanu ja oli üliagressiivne. See bandiit polnud ilmselgelt sellega nõus, et ta sealt ära viiakse. Ma ei tea, kui kõvasti, aga nägin kaugelt, et ta virutas ka ühele politseinikule. Kähmlus oli päris agressiivne, kuid kuidagi vabanes ta politsei haardest ja pani jooksu. Vaevalt, et ta mingi Eesti meister oli, kuid jooksujalad olid tal ikka päris kiired,» meenutas mees seda õhtut.

Meelise sõnul lippas putku saanud mees tema auto nina eest läbi. «Ma hetkeks mõtlesin, et kas teda kuidagi füüsiliselt takistada annaks, aga tegin kiire kalkulatsiooni, et kui kaks väljaõppe saanud politseinikku ei saanud temaga esimesel korral hakkama, pole vist mõtet ette kujutada, et mina olen nüüd see mees, kes ta kinni peab. Et las ta siis jookseb.» kirjeldas ta.

Kuna politseiauto oli pargitud pisut teisel otstarbel, asusid korrakaitsjad teda jälitama jalgsi, et mitte kaotada silmsidet ning tuvastada tema liikumissuunda. «Tee peal õpetas ta politseinikele kõiki venekeelseid sõnu, mis väga viisakaid muidugi ei olnud,» meenutas mees.

«Ma mõtlesin, et mis siis ikka, keerasin juba autol otsa ringi ja mõtlesin, et sõidan talle lihtsalt järele ja hoian tal silma peal, et kui ta kuskile hoovi peaks putkama, siis saan kohe politseisse helistada. Siis ma märkasin, et politseinikud ajavad teda taga, aga kuna edumaa oli päris suur, siis oleks pidanud ikka väga kiiresti ja kaua jooksma, et ta selliselt distantsilt üldse kätte saada.

Siis tekkis Meelisel hea mõte, et kui üks politseinik liigub jala, ei saa ta väikestesse tänavatesse põgeneda, ja kui ta ühe korrakaitsja peale võtab on kaks asja kaetud. «See tundus strateegiliselt hea mõte, aga ega seal väga palju aega kaaluda ei olnud. Kuna üks politseinik sörkis ja rääkis raadioga, et mis tänaval ta on ja mis toimub, siis tegin akna lahti, et hüpake peale ja sõidame järele,» selgitas ta tagajamist.

Tema ees sõitis ka teine hõbedane auto, mida mees kohe ei märganud. Meelise sõnul oli tegelikult hoopis tema see, kes jooksikul esimesena tee tõkestas.

Mehe arvates hindas ta olukorda adekvaatselt. «Ainuke asi, mis ta oleks võinud teha, oleks olnud üle auto joosta või midagi sellist. Aga ma arvan muidu, et kui eriväljaõpet pole, pole mõtet väga sekkuda. Sellega võiks tegeleda ikka need, kes oskavad,» rääkis ta.

Meelis ei usu, et oma elu kuidagi ohtu pani. «Võib-olla on sellest natukene liiga suur sündmus joonistatud. Pärast seda, kui me seisma jäime, poleks see vend saanud kaugele joosta. Järgmine patrull oli pärast seda umbes kümne sekundiga kohal, kuhu ta ka lõpuks siis küpsetati,» meenutab Ränk.

Meelise arvates võiksid inimesed rohkem politseisse uskuda. «Mul on endal hea näide, et kui minu autosse kunagi sisse murti ja sealt mälupulga peal tähtsad failid varastati, siis ma ei uurinud seda pärast enam eriti edasi, ja kui siis 7–8 kuu pärast helistati, et tuleksin oma faile tuvastama, veendusin, et politsei on Eestis päris heal tasemel.»

Tema sõnul ajendas teda reageerima mõte, et mis ta teeks siis, kui see inimene, keda sündmuse alguses löödi, oleks ta enda sõber, vend või õde. «Ma ei oleks ju teda minema lasknud,» räägib mees.

Abipolitseiniku ametile pole Meelis aga mõelnud. Tema sõnul ei tohiks kindlasti igasse olukorda sekkuda. «Isegi, kui ma ka oleksin abipolitseinik, peaksin saama aru, et need vastukäigud võivad olla väga ettearvamatud.»

Samas kinnitab ta, et on valmis ka järgmisel korral aitama, kui midagi kahtlustäratavat peaks silmama. «Kui ma näen, et midagi on valesti või kahtlane, siis mul ei ole väga keeruline võtta telefonitoru ja kirjeldada, mis toimub. Kindlasti aga pole mõtet oma nina absoluutselt igasuguses olukorras ligi pista,» võtab heategija sündmused kokku.