Nestor: elada mitte ainult iseendale, vaid soovida parimat ka naabritele

Tere ja ilusat sünnipäeva hommikut kõigile, kes Toompeale on tulnud, ja ka neile, kes kaamera kaudu kaasa elavad. Lipp Pika Hermanni tornis toob meie hinge uhkust oma riigi üle. Oma vaba riigi üle! Selline soe tunne, nagu ikka sünnipäeval.

Meie armas Eesti Vabariik on saanud aasta vanemaks ja suur juubel pole enam kaugel. Ehk olete teiegi mõelnud, et eriti need meist lääne suunda jäävad riigid said saja-aastaseks ju sajandeid tagasi. Nende rahvastega suheldes oleme ausalt öelnud, et Eesti on alles noor riik. Pole veel saja-aastanegi. Nii et kallid kaasmaalased, ehk on jäänud veel ainult üks aasta, kus võime olla riigina sellised ülemeelikud ninatargad. Aasta pärast saabub juba soliidne vanus, kus saab olla ja ka peab olema tänasest veelgi väärikam, aga ka täiskasvanulikum.

Aga ehk paneb meie kui riigi raske ja keeruline lapsepõlv meile hoopis veel ühe kohustuse? Tuletada meelde meie liitlastele, et olgu su riik saja-aastane või sajanditevanune, kaasaegses maailmas saame olla tugevad ainult kõik koos ühtse perena.

Ma olen kindel, et ei kao meist ka tulevikus kuskile selline nooruslik ja otsiv vaim. Avatus ja soov ikka ja jälle seda riiki luua ja kasvatada. Edasi minna ja mitte sulguda. Elada mitte ainult iseendale ja oma perele, vaid soovida parimat ka oma sõpradele ja naabritele, töökaaslastele ja üldse kõigile, kes seda maad omaks peavad või lihtsalt austavad. Meie kõigi ühine Eesti on see maa, kus me saame olla vabad ja õnnelikud.

Ma loodan, et noorem põlvkond ei pahanda, aga mu järgmised sõnad on eriti mõeldud meile, kes me olime sunnitud elama ka ajal, millal vabast Eesti riigist sai vaid unistada. Mul läks tugevasti hinge üks tervitus vabariigi aastapäevaks, kus Eesti kõige ilusama saare ühe põhikooli kolmanda klassi lapsed räägivad sellest, mis neile siin riigis meeldib ja mis võiks parem olla. Meie, täiskasvanud, oskame ju olla ka vaoshoitud ja viksid-viisakad. Lapsed aga on oma vastustes siirad ja vahetud. Teinekord ka naljakad, teate ju küll. Tegelikult tahaks iga vastuse peale käsi plaksutada. Seal üks tüdruk vastab küsimusele – mis talle Eestis meeldib – nii: «Eesti on ilus maa ja siin ei pruugi enam kunagi sõda tulla. Ma ei karda seda, et tuleks.» Ma usun, et nendes sõnades on suurim tänu, mida uus põlvkond meile, vanematele, öelda saab.

Selle nimel, et vabas Eestis sündinud ja siin sirguvad lapsed ei karda, tasus meil elada.

Ja see lipp siin tornis jääb lehvima igavesti.

Ilusat pidupäeva kõigile!

Elagu Eesti Vabariik!