Punalipu langetaja Heini Valdmann on tagasi Eestis ja töötab bussijuhina. «Tahan rahva seas olla!»

Kohe kui uudis armastatud spordireporteri Lembitu Kuuse surmast Mustamäe haiglasse jõudis, kirjutas toimetusele kunagine Toompea valveteenistuse vanem Heini Valdmann: «Langetan pea ja leinan Lembitu Kuuset.»

Pärast seda, kui laululapsed 24. veebruari hommikul 1989 Valdmanni juhendamisel sinimustvalge heiskasid, andis ta oma esimese pikema intervjuu just Kuusele. «See on nii Lembitule kui ka minule kõige tähtsam, ajalooline päev. Head mälestused ja ajalugu ei kao mitte kuhugi,» kirjutas Valdmann jaanuari keskpaigas Postimehele.

Paar nädalat hiljem saame kokku. Ta on haiglast välja saanud ja võtab kohtumisele kaasa oma kuueaastase poja Heikki Ville. «Tema annab mulle jõudu ja energiat,» ütleb ta poisile pilku heites.

Viimased tosin aastat elas Valdmann Soomes, kus töötas bussijuhina. Mullu augustis tuli ta pojaga Eestisse elama. «Jäin pensionile ja poiss hakkas soomestuma. Eestlasi on nagunii vaid pisut üle miljoni, soomlasi aga kui palju? Ikka kõvasti rohkem!»

Soomes käivad nad aeg-ajalt ülejäänud perel külas. «Naine ja 15-aastane tütar jäid sinna, aga kooselu toimib, saame hästi läbi!» ütleb ta.

Küsin Heikki Villelt, kas ta Soomet ei igatse. «Ei, Eestis on tore!» teatab poiss enesekindlalt ja pistab siis pilgu taas tahvelarvutisse.

Eestis leidis Heini kohe tööd bussijuhina ATKO bussifirmas, poja pani aga Haapsalus lasteaeda, kus viimane on hästi kohanenud. Sügisel läheb poiss esimesse klassi. Ta ise ütleb, et ei jõua sügist ära oodata, nii väga tahab juba kooli minna!

Bussijuhina saab rahva seas olla

Miks aga Heini oma pensionipõlve rahulikult koduseinte vahel ei veeda, vaid kangesti tööle kipub ja veel bussijuhiks? «Tahan rahva seas olla,» teatab ta sellisel toonil, nagu oleks see iseenesestmõistetav. Sõna «pensionär» ta lausa keeldub suhu võtmast, sest vanus on kõigest number.

Valdmann on bussijuhina töötanud viimased 15 aastat. 2000ndate aastate alguses oli ta Eestis Hansabussi bussijuht, 2004. aastal läks Soome ja oli 12 aastat bussijuht firmas Veolia Transport Vantaa Oy, praeguse nimega Transdev Vantaa Oy.

Samal ajal hoidis ta end kodumaal toimuvaga pidevalt kursis ja aitas laulupidusid korraldada. Seda enam solvas teda hingepõhjani, kui Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas nimetas 2014. aastal Tartus iseseisvuse taastamise tähtpäeval peetud kõnes mugavus- või lodevuspagulasteks neid, kes hiljaaegu Eestist lahkunud on.

«Läksin puhtalt isiklikel põhjustel, mitte raha pärast,» ütleb Valdmann. «Aga muidugi, mulle on ennegi märkusi tehtud, et ise suur lipuheiskaja ja lähed minema. Kuid see oli elu, siin taga ei olnud reeturlikkust. Ajasin ju Soomeski Eesti asja.»

Praegu veab ta reisijaid Haapsalu, Keila ja Tallinna vahet. Bussisõitjatest rääkides satub ta lausa vaimustusse. «Võtame kas või Rummu ja Ämari rahva! Põhiliselt on nad vene rahvusest, kuid on leidnud töö Tallinnas ja sõidavad pikki otsi. Samal ajal nad suhtlevad ja naeratavad, kuigi ega neil ju kerge ole.»

Soomes pani ta tähele, et nii väikesed kui suured inimesed lähevad bussijuhist mööda kui seinast, ei mingit viisakust. Eesti koolilaps ütleb aga bussi astudes kõva häälega tere, aitäh ja head-aega. Kui ta Soomes õpetajatelt ja lapsevanematelt küsis, et milles küll asi, vastati talle ikka ja jälle: «Meil on vabakasvatus».

Soomes bussijuhina leiba teenides märkas ta ka suur erinevust kohalike ja mittekohalike vahel. See on tundlik teema, aga Valdmann siinkohal ei peatu. «Ma ei ole rassist, aga ütlen ikkagi, et ma ei soovita seda rahvast siia,» ütleb ta.

«Seal oli nii, et istusin kella 5 ajal bussi ja kella 9ni olid bussis kõik valged, pärast seda aga tumedanahalised. Hea küll, kui sa tuled võõrasse riiki ja austad kultuuri, seadusi, keelt, inimesi, siis on kõik okei. Aga nad tulevad keskmisest uksest sisse ja kui ma siis hüüan, et olge head, ostke pilet, siis needsamad inimesed pistavad sõimama, et rassist, fašist, ole vait!» räägib ta.

Eestist kõneldes jääb ta pigem positiivseks ja usub, et suurt naabrit me vähemalt praegu pelgama ei pea. Kui miski muret valmistab, siis võib-olla just pagulasküsimus. «See on tõsine asi,» ütleb ta. «Minul on kogemused Soome poole pealt ja kui see meilgi nii kaugele läheb, nagu seal, siis see küll naljaasi pole.» Seda, mis tegelikult tänavatel toimub, Soome meedia tema sõnul tihtipeale ei kajasta.

Lembitu Kuuse paistis silma 

«Aga jääme siiski positiivseteks,» rõhutab ta juba mitmendat korda, et mis mõtet kurtmisel ja negativismil on.

Nii haarab ta kotist mahuka mapi fotode ja ajaleheartiklitega 28 aasta tagusest ajast. Suur osa mälestusi läks kaduma, kui ta Soomes elas ja Eestis tühjalt seisnud maja tühjaks rööviti. Tasapisi on ta suutnud minevikupilte taastada ja nii mõndagi on tal õnnestunud ka Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist kätte saada, kuid videointervjuud Lembitu Kuusega mitte.

«Siin oli ta just minult esimese intervjuu võtnud,» osutab Valdmann mustvalgele pildile, kus ta Kuusega kahekesi on, taustal lehvimas vastheisatud rahvuslipp. «Kenad noored mehed mõlemad,» ütlen. «Jah, isegi karvad on mul siin veel peas!» muigab ta.

Kuuse surmast kuuldes lamas Valdmann parajasti haiglavoodis. Tervis ei olnud kiita, kuid ometi tundis ta, et peab toimetusele kirjutama. Meie abiga soovis ta ERRi arhiivist intervjuud kätte saada, kuid sealt öeldi ka Postimehele, et salvestust arhiivis ei ole ja enam ei ole ka kedagi, kellelt seda küsida.

Valdmann ei kavatse siiski alla anda. «Eesti Vabariigi 100ndaks sünnipäevaks pean selle üles leidma, ilmselt siis tuttavate abiga!»

Tol päeval oli ta niivõrd suures emotsioonide keerises, et intervjuud ennast suurt ei mäletagi. «Kui see sinimustvalge järsku heisatud sai! See oli nii uskumatult emotsionaalne hetk!» meenutab ta ja lisab: «Eks ma intervjuus rääkisingi seda, mis just toimunud oli, aga ikka oleks huvitav tagantjärele vaadata.»

Kuuset ennast mäletab ta aga hästi. «Teate, on igasuguseid reportereid – kes on tõsised, kes ei tule naeruga inimeste sekka, aga tema oli just sellise hea muige ja olekuga. Sõbralik ja laia naeratusega,» on Valdmannil meeles. Pärast nägid nad veel mitu korda Toompeal, kuid hiljem enam suurt kokku ei puutunud.

Kuuse oli siis 38-aastane, Valdmann 39. «Nüüd on see number muidugi palju suurem, aga hingelt olen ikka noor! Saaks ma vaid poisi suureks kasvatatud,» muretseb ta. 

1989. aastal 23. veebruari õhtul võttis ta Pika Hermanni tornist punalipu maha ja aitas järgmisel hommikul koolilastel heisata sinimustvalge. Toona töötas ta Toompea valveteenistuse vanemana ja muu hulgas vastutas just selle eest, et siniste lainetega punalipp Pika Hermanni tornis lehviks. Lipu hooldamine tõi talle iga kuu tubli palgalisa.

Ülesandest lipp maha võtta kuulis ta alles sama päeva õhtul Eesti NSV Ministrite Nõukogu asjadevalitseja ette astudes. Kõik käis väga kiiresti. «Mind kutsuti välja, öeldi, et kell 22 toimub tseremoonia ja ole valmis.»

Tseremoonia ajal oli kõlekülma ilmaga lossiaeda kogunenud palju rahvast. Punalipu langetamist saatsid inimeste aplodeerimine, eemalt kostus Eesti NSV hümn. 

Seejärel ronis Valdmann lipp kaenlas tornist alla, voltis selle kokku ja andis Tallinna täitevkomitee esimehele Harry Lumile. Tema andis selle omakorda Tallinna ajaloomuuseumi töötajale.

Kogu oma elu nõnda elanud – punalipp Hermanni tornis lehvimas –, tundus see kõik talle tol hetkel uskumatuna. Hiljem istus ta kodus üksi kohvilaua taga ja arutles endamisi, mis ometi toimub.

Niisama hästi mäletab ta järgmist hommikut. Koos rahvariietes laululaste Helen Lepalaane, Sille Priksi, Madis Laansalu ja Rauno Tageliga tõusis Valdmann varahommikul Pika Hermanni tippu. Koos nendega tõusid sinna riigijuhid, aukülalised ja ajakirjanikud. Rahvuslipp kerkis lipuvardasse kell 8.33.

«See oli niivõrd uskumatu, täielik üllatus, kui see sinimustvalge kord lehvima sai,» ütleb Valdmann. Tema mäletamist mööda kogunes siis Toompeale arvatavalt kümneid tuhandeid inimesi. Rahvas juubeldas.

Pärast seda moodustati Eesti rahvuslipu teenistus, kuhu kuulus ka Valdmann. Veel pool aastat oli ta igapäevaselt ametis Eesti lipu heiskamise ja langetamisega.

Ehkki neist ajaloolistest päevadest on möödas juba mitu aastakümmet, mäletab ta toonaseid sündmusi kui eilset päeva ja siiani läheb südame alt soojaks.

Vabariigi sünnipäev tuleb veeta haiglas

Mida sinimustvalge meile siis toonud on? «Loomulikult rahu ja kindlust,» ütleb ta. «Tol hetkel oli see uskumatu, kuid tegelikult oli selge, et nii enam edasi ei saa – nõukogude süsteem oli lagunemise äärel, see pidi kukkuma.»

Praegu on Valdmann jälle haiglas ja peab paraku vabariigi sünnipäeva seal tähistama. Põhjustest ta avalikult ei räägi, vaid ütleb, et tuleb positiivseks jääda ja küll kõik korda saab.

Vaatamata haigusele on temas tohutu energia ja tegutsemissoov. Nii palju asju oleks veel, mida proovida. «Miks mitte pisiäri ajada või lõpuks ülikooli astuda?» muigab ta. Kui jutt läheb kahetsuste peale, muutub ta tõsiseks. «Natuke jäi nagu oma elu elamata. Olgugi, et tegin 62aastaselt lapse ja teeks veelgi.»

Seejärel tunnistab ta aga siiralt: «Mul on olnud tegelikult väga hea elu, olen kõike natuke maitsta saanud.»

Tõepoolest, Valdmann on elanud kirevat elu. Pidev uudishimu ja see, et palk teda tegelikult kunagi ei rahuldanud, tõukas teda kõiksugu ametikohti proovima. Aastatel 1978–1997 töötas ta Toomapea lossis, kus ta oli valveteenistuses ja hiljem komandant. Õiguskantsleri Kantseleis oli ta haldusdirektor.

Ta on olnud õpilasmalevas rühmakomandör ja hiljem piirkonna staabiülem ning töötanud põhitöö kõrvalt ka näiteks psühhiaatriahaiglas vastuvõtuosakonnas. Palju aastaid oli Valdmann laulu- ja tantsupidude rongkäigu juht ning mõnda aega töötas Rakvere teatris ja Noorsooteatris.