/nginx/o/2017/02/11/6330341t1hc58d.jpg)
Kui Andrus Vaarik oma monotüki alguses publikult küsis, miks eesti rahvas teatrisse tuleb, käis mul peast läbi, et lisaks nii ägedale näitlejale tõmbab neid kindlasti võimalus kogeda emotsioone ja natuke mõtelda – lühidalt, peab olema mingi iva. Kinoskäimine on argisem tegevus, ent üldiselt ootaks ju ka sealt head elamust, mitte lihtsalt ühe loo «ettemängimist».
Viimati nähtud «Baleriin» vastab igati neile nõudmistele. On säravaid karaktereid, unistusi või õigemini selgesõnalisi soove, seiklusi, headust ja kadedust, sõpru, kes jäävad sõpradeks igas olukorras, on hoolimist, armastust ja julgust, kirge ja tahet. Kohati võtab lausa silma märjaks. Sõnaga, igati nauditav filmielamus ja inspireeriv lugu. Midagi sellist ootan pea alati, kui lastega anima- või koguperefilme vaatama lähen, vastasel juhul võiksin (ja vahel nii ka teen) nad niisama saali uksest sisse saata ja ise midagi «suurtele» mõeldut kaema minna või muud moodi aega sisustada. «Baleriin» vääris vaatamisele kulunud aega.
/nginx/o/2013/09/06/2309185t1h505d.jpg)