Arst: miks meedikud seekord poliitikuid ei uskunud

Viimastel päevadel tervishoiutöötajate kollektiivlepingu läbirääkimiste teemalisi uudiseid ja sõnavõtte lugedes on jäänud kõlama poliitikute ja ametnike arvamus – meedikute valitsuse tasandi otsuseid eeldavad nõudmised olevat kollektiivlepingu kontekstis kohatud ja seadusega mitte kooskõlas. Seetõttu pidasin vajalikuks võtta kokku põhjused, miks tervishoiutöötajate kollektiivleping jäi allkirjastamata.

Konkreetsete eesmärkide ja tegevusplaani asemel on meil ainult ministrite kinnitus, et valitsus püüab leida tervishoiu rahastamise probleemile lahendust.

Nii tervise- ja tööminister kui ka haigekassa olid kollektiivlepinguga koos valmis allkirjastama täiendava dokumendi – ühiste kavatsuste protokolli, mis annaks meile kindluse tervishoiu rahastamise paranemise osas. Kahjuks oli dokumendi lõppversioon üldsõnaline. Seega puudub kindlus, et rahastamist tõepoolest suurendatakse ja patsientide olukord paraneb.

Ühiste kavatsuste protokollist jäeti välja oluline punkt ravijuhtude arvu suurendamisest statsionaarses eriarstiabis 2020. aastaks vähemalt 2013. aasta tasemeni.

Haiglaravi mahtu on oluliselt vähendatud juba viimased viis aastat. Mõni nädal tagasi kinnitas minister Jevgeni Ossinovski tervishoiutöötajatele, et 2017. aastal ravijuhtude arvu suurendatakse. Kahjuks ei ole nii läinud. Arvestades eelmise aasta tegelikku ravijuhtude arvu, on selle aasta eelarves 117 500 juhtu vähem, sealhulgas haiglaravi juhtusid 25 600 vähem. Tegelikult saab tänavu ravida vähem haigeid kui eelmisel aastal raviti ning põhjendatud ravivajadus jääb taas katmata.

Selleks, et haigekassa eelarvest kaetavate ravijuhtude arv hakkaks päriselt suurenema, on vaja seada konkreetsed eesmärgid.

Kolmandaks puudub dokumendist oluline kohustus kehtestada haigekassa hinnakiri, mis kataks kõiki kvaliteetseks raviks vajalikke kulusid.

Kollektiivlepingust jäeti välja ka tööandjatele väga oluline tingimus, et eriarstiabi ravi rahastamise lepingu mahtu ületava töö eest tasumisel arvestatavat koefitsienti ei langetata.

Eelnevast tulenevalt on haiglad jätkuvalt olukorras, kus patsientide ravivajadust ja haiglate võimekust arvestades tehakse lepingumahtu ületavat tööd, mille eest tasub haigekassa vaid osaliselt (koefitsiendiga 0,3–0,7). Haiglajuhid on nõus kollektiivlepingut allkirjastama vaid juhul, kui minister ja haigekassa kinnitavad, et ületöö koefitsiente ei vähendata.

Sellises olukorras ei ole ükski kollektiivlepingu osapool nõus võtma kaheaastast töörahukohustust.