/nginx/o/2013/12/11/2683028t1hbb7e.jpg)
/nginx/o/2009/02/06/129246t1h76da.jpg)
Kirikuajaloolase ja Helsingi Ülikooli teoloogiadoktori Riho Saardi sõnul kahaneb praegu Euroopa protestantlikes kirikutes kõige kiiremini luterlaste ja anglikaanide hulk, samal ajal kasvatavad liikmeskonda uuskarismaatilised kogudused.
Luterlasi jääb üha vähemaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Iga 11 päeva tagant sünnib ühe sotsioloogi arvutuste kohaselt kuhugi mõni kodukogudus,» lausus Saard. Samal ajal on tema andmetel muudetud Inglismaal kokkukuivanud kogudustega anglikaani kirikuid näiteks pensionäride kooskäimise kohtadeks.
EELK aktiivsete liikmete hulka on raske kokku lüüa, kiriku enda statistika järgi pole liikmete arv kümnekonna aastaga vähenenud ja jääb vahemikku 160 000 – 170 000 hinge. EELK liikmete hulk on siiski võrreldes 1990. aastate esimese poolega Saardi väitel tublisti kahanenud. «On selge, et õigeusklikke on Eestis praegu juba rohkem kui luterlasi.»
Rootsis ja Soomes on luterliku kiriku liikmete hulga vähenemine Saardi hinnangul palju märgatavam. «Soomes lahkus eelmisel aastal kirikust 91 000 inimest ehk üle kahe protsendi liikmetest,» rääkis ta.
Seda, miks just luterlaste hulk kiiresti väheneb, pole Saardi sõnul eraldi uuritud. «Olen kuulnud õigeusu kiriku vaimulikult, et üsna paljudel nende kirikuga liitunuist on luterlik taust,» lausus ta. «Õigeusu kirik on ilmselt sobivam neile inimestele, kelle hingeelu struktuur on väga religioosne ja müstikasse kalduv. Inimese meeled on seal üldse aktiivselt haaratud müsteriaalsesse jumalateenistusse.»
Luterlik kirik on Saardi hinnangul tugevaid religioosseid elamusi otsiva nüüdisinimese jaoks ehk liiga ratsionaalne. Lisaks on luterlik kirik ise oma liturgias järjest enam sarnanemas rooma-katoliku kirikuga, millest see omal ajal eraldus.
Suhtekorraldajast kristlase Janek Mäggi sõnul on koguduste suur probleem eelkõige see, et nad ei ole püüdnud ise uusi liikmeid kaasata ja ka olemasolevaid hoida. «Kirik peab minema sinna, kus on inimesed, aga praegu elavad inimesed teistes kohtades kui vanasti,» rääkis Mäggi. «Vanasti elasid inimesed maal, nüüd aga linnas. Uusi kirikuid peaaegu ei ehitata nendesse kohtadesse, kus inimesed tegelikult elavad.»
Üldiselt aga ei ole kirikute liikmete hulga kahanemine Mäggi hinnangul märkimisväärne.