/nginx/o/2016/12/29/6211551t1h4776.jpg)
Nädal tagasi saatis Eesti Naiste Varjupaikade Liit (ENVL) üheksas maakonnas tegevuse lõpetanud tugikeskuste nimel riigikogu sotsiaalkomisjonile pöördumise, milles süüdistab ministeeriumi ja sotsiaalkindlustusametit n-ö riikliku varjupaikade süsteemi lõhkumises. Sotsiaalministeerium ütleb, et valdkond on seni olnud reguleerimata ja tugikeskused olid teadlikud, et varasem Norra riigi toetus oli ühekordne.
Pöördumises parlamendile kirjutavad naiste varjupaigad, et sotsiaalkindlustusameti (SKA) möödunud aasta lõpus korraldatud hanke piirmäärad muutsid väiksema elanike arvuga maakondades võimatuks naiste tugikeskuse teenuse jätkamise nii, et see sisaldaks kõiki ohvriabi seaduses ettenähtud komponente.
Liit märgib, et võrreldes mullu tugikeskustele teenuse osutamiseks eraldatud summadega oli hanke piirmäär 2017. aastaks näiteks Jõgevamaal vähenenud 45, Järvamaal 43, Läänemaal (koos Hiiumaaga) 58, Lääne-Virumaal 25, Valgamaal 44, Viljandimaal 37 ja Võrumaal 44 protsenti. Vähenenud oli rahastus ka Pärnu, Rapla ja Tartu maakonnas. Suurenenud oli rahastus Harjumaal (44 protsenti), Ida-Virumaal (13), Põlvamaal (45) ja Saaremaal (5).
Varjupaikade liitu kuuluvad naiste tugikeskused esitasid hanke esimeses voorus ühise pakkumise summas, mis oli igas maakonnas võrreldav senise riikliku rahastusega. Need pakkumised tunnistati hanke tingimustele mittevastavaks ja hange kaheksas piirkonnas luhtus.
Hanke teises voorus SKA piirsummasid ei muutnud, küll aga leevendas teenust osutavatele isikutele kehtestatud koolitusnõudeid. ENVL leiab, et see on vastuolus 1. jaanuarist kehtima hakanud ohvriabi seaduse muudatustega.
«Naistevastase vägivalla alase koolitusega samaväärseks loeti inimkaubanduse ja lähisuhtevägivalla alased koolitused, st SKA oli nõus teenust ostma ka ilma sihtgrupi abistamiseks vajalike reaalsete teadmisteta teenusepakkujatelt, et ainult leida odavama hinnaga pakkujaid,» kritiseerib liit.
Kaheksa naiste varjupaika otsustas seega hanke teises voorus mitte osaleda. Nii vahetuski kaheksas maakonnas naiste tugikeskuse pakkuja. Tänavu 1. jaanuarist sulgesid ukse seitse organisatsiooni: Järvamaa Naiste Tugikeskus, Läänemaa Naiste Tugikeskus koos filiaaliga Hiiumaal, Rapla Naistekeskus, Viljandimaa Naiste Tugikeskus, Virumaa Naiste Tugikeskus, Võrumaa Naiste Tugikeskus koos filiaaliga Põlvamaal ja Eesti Naiste Varjupaikade Liidu Tallinna Naiste Tugikeskus, sest nende kodumaakonda leiti hankega odavam teenusepakkuja.
«Sellega jääb riigil vägivalla ohvrite abistamisel kasutamata üle 40 naistevastase vägivalla alaste põhjalike teadmiste ja pikaajalise ohvrite abistamise kogemusega tugikeskuse töötaja ja vabatahtliku kompetents,» lisab liit, kes on veendunud teenuse kvaliteedi languses nendes maakondades. ENVL märgib, et uued teenusepakkujad on juba avalikult kinnitanud, et ka ühest tunnist psühholoogilisest ja juriidilisest nõustamisest naise kohta peaks piisama.
Liit lisab, et neil on täielikult kadunud usaldus sotsiaalministeeriumi ametnike ja sotsiaalkindlustusameti ohvriabi üksuse juhi suhtes, kuna need ei ole aru saanud, milles seisneb kvaliteetne naiste varjupaikade teenus. ENVL pakub välja, et olukorda aitaks lahendada samm, millega muudetakse naiste varjupaigad täielikult riiklikuks ja lõpetataks kontrollimatu kvaliteediga teenuse sisseostmine riigihanke teel.
Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi juht Olle Selliov selgitas, et kui seni oli naiste tugikeskuste teenus reguleerimata, siis eelmisel aastal pandi ohvriabi seadusega paika, et naiste tugikeskuse teenust hakkab edaspidi korraldama sotsiaalkindlustusamet. Selliovi hinnangul on see loogiline samm, sest sotsiaalkindlustusamet on pakkunud ohvriabiteenust juba 11 aastat ja naiste tugikeskuse teenus on üks osa juba täna pakutavatest teenustest.
Esimene põhimõtteline muudatus teenuse korraldamisel oli Selliovi selgitusel see, et seda rahastatakse läbi riigihanke ja hankes osalemise tingimused on kõigile vabad.
Sotsiaalkindlustusamet tellib aastas erinevaid sotsiaalteenuseid umbes 40 miljoni euro eest. «Kõik need teenused ostetakse sisse hankemenetluse kaudu. Ühtegi seadust hanke läbiviimisel ei ole rikutud,» rõhutas ta.
Selleks, et leida naiste tugikeskuse teenuse pakkuja igasse Eesti maakonda, tuli sotsiaalkindlustusametil Selliovi sõnul läbi viia kolm erinevat hankemenetlust.
«Paindlikumate tingimustega uute hangete vajaduse tingis asjaolu, et eelnevate hankemenetluste tulemusena jäid mitmed maakonnad ilma teenuseosutajata ja seda ei olnud võimalik ette näha. Oluline on märkida, et võrreldes esimese hankega ei toonud uued hanked juurde mitte ühtegi uut teenusepakkujat ja kõik esitasid omapoolsed kinnitused, et nad vastavad tehnilistele ja kutsealase pädevuse nõuetele ja on läbinud vähemalt 40-tunnised naistevastase vägivalla koolitused,» rääkis ta.
Selliov rõhutab, et kõigil hankes osalejatel oli võimalus esitada omapoolne hinnapakkumine. Kõik pakkujad osalesid hankes teadmisega, et esitatav hinnapakkumus on siduv ning sellega tuleb tagada kõik hankes kirjeldatud teenused. «Teenused, mida tugikeskused pakkuma peavad, on kõigile piirkondadele ühesugused – ei ole vahet, kas tegemist on Harju- või Valgamaa tugikeskusega. Sõltuvalt kliendi vajadustest, tuleb vajalikud teenused tagada kõigile abivajajatele,» leidis ta.
Tugikeskuste teenuste hulka kuuluvad:
Selliovi kinnitusel on sotsiaalkindlustusamet tänaseks sõlminud lepingud naiste tugikeskuse teenuse osutamiseks kõikides maakondades. Teenus on konfidentsiaalne, esmasel nõustamisel saab vajadusel jääda anonüümseks. Riigihanke kogumaksumuseks kujunes 641 051 eurot. Selliovi arvates saavutati läbi riigihanke teenuste läbipaistva rahastuse.
«Üks põhjus, miks see seadusemuudatus tehti, on see, et täna meil näiteks puudub täpne ülevaade, kui erinev teenuse osutamine Eesti eri paigus on,» möönis Selliov. Ühtlase teenuse tagamiseks hakkab sotsiaalkindlustusamet tema sõnul regulaarselt teenuste osutamist kõigis maakondades analüüsima, et tekiks parem ettekujutus mahtudest ning selle osutamiseks vajalikest ressurssidest. Seda informatsiooni saab teenuste arendamisel ja hinnastamisel edaspidi arvesse võtta.
Sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna nõunik Kristiina Luht selgitas, et uues ohvriabi seaduses on esimest korda kirjeldatud naiste tugikeskuse teenus, mille eesmärk on aidata naistevastase vägivalla ohvreid ja nende lapsi. Seni oli valdkond reguleerimata ja rahastamine polnud maksumaksja jaoks tema hinnangul tingimata arusaadav ja läbipaistev.
Kui sotsiaalministeeriumi eraldiste eesmärk oli abiorganisatsioonide toetamine, siis riikliku teenuse esmane eesmärk on Luha sõnul ohvritele üle-eestilise abi tagamine. Naiste tugikeskuse teenusest on sarnaselt mitmele teisele teenusele saanud tema selgitusel riiklik sotsiaalteenus.
«Nüüd on seadusega paigas, mis nõuetele peab tugikeskuse teenus vastama üle kogu Eesti ning see ostetakse sisse läbi hanke. Uue korraldusega tekib sotsiaalkindlustusametil täpne ülevaade kuludest ohvrite abistamisele, mis võimaldab teenuse rahastamist paremini planeerida. Kõige olulisem on, et ohvritele oleks vajalik abi kättesaadav ja nende turvalisus tagatud,» ütles Luht.
Riigieelarvest oli viimased kaks aastat eraldatud naiste tugikeskuste teenuse pakkumiseks 500 000 eurot. Käesoleval aastal on selleks planeeritud 620 000 eurot.
2015. aastal lisandus riigieelarvelistele vahenditele ühekordne Norra Kuningriigi programmi «Kodune ja sooline vägivald» toetus suuruses 187 207 eurot. Mullu lisandus riigieelarvelistele vahenditele ühekordne Norra programmi «Kodune ja sooline vägivald» toetus 54 000 eurot ning lisaks veel ühekordselt 150 000 eurot psühholoogiliseks ja juriidiliseks nõustamiseks.
«Ka tugikeskused olid teadlikud, et Norra Kuningriigi toetus oli ühekordne ja sihtotstarbeliselt mõeldud tegevuste arendamiseks,» toonitas Luht. Riik on kindlustanud Luha sõnul teenuse jätkusuutlikkuse ehk baasrahastuse riigieelarvest.
/nginx/o/2016/12/07/6151425t1h8b8d.jpg)