Staažikad bussijuhid: Ikarused olid külmad, aga töökindlad

Praegu TAK-s tehnoabimasina juhina töötav 70-aastane Ginkul mainis, et praegused enamasti Volvo ja Scania bussid on elektroonikat nii paksult täis topitud, et kui mõni neist kuskil seisma jääb, siis tuleb viga otsima hakata. Kui kohapeal see ei õnnestu, peab ühissõiduki garaaži vedama. Ikarustega oli aga nii, et kui mootor seisma jäi, sõitis kohale tehnilise abi masin, lükkas bussi natuke tagant ning sõit võis jätkuda.

Šitikov alustas bussijuhina tööd 1971. aastal ja sattus ülipikale 33. liinile, mis kulges Koplist läbi Mustamäe Männikule välja. Algul oli vaja läbi teha kümnepäevane stažeerimine. Kolonni ülem Vassili Vassiljevitš Kuznetsov hoitas tol ajal vaid 20-aastast Šitikovi, et ärgu ta unustagu õhku piduritesse pumpamast. Noormehel läks öeldu loomulikult meelest ära ning kui ta hakkas platsil manööverdama, siis pidi äärepealt vastu seina sõitma, sest pidurites õhku polnud ja need ei töötanud.

Šitikovi sõnul on tal 40 aasta jooksul bussiroolis ka liiklusõnnetusi juhtunud, aga üheski neist ei ole tema süüdi jäänud.

«Busse Ikarus 126, millega ma tööd alustasin, nimetati tol korral traktoriteks, sest need tegid nii kõva lärmi, et tuli kõvasti vatti kõrvadesse toppida, et mitte kurdiks jääda,» meenutas Šitikov. «Edasi hakkasin juba sõitma lõõtsbussiga 20. liinil Kopli ja Mustamäe vahel.»

Praegu töötab Šitikov peaaegu uue Volvoga 28. liinil. Kui Ikaruses oli talvel juhikabiin soe ja salong külm, siis praegu ei saa terves bussis sooja üle kurta. Rahvast oli aga vanasti bussides praegusest kõvasti rohkem.

«Mul oli üks tuttav naisterahvas, kes tuli bussi Szolnoki peatuses ja tahtis Tondile sõita ning ütles, et kui ta peaks hiljem sünnitama, siis ei tea ta küll, kes lapse isa peaks olema, sest bussis olid inimesed üksteise vastas nii koos,» meenutas Šitikov.

Ühest asjast tunnevad nii Ginkul kui Šitikov aga küll puudust. Kui Ikaruste-ajal seisis igas lõpp-peatuses tavalisest bussist ümberehitatud liikuv söökla või sai sooja kehakinnitust dispetšerpunkti hoonest, siis nüüd peavad bussijuhid endale kodust söögi kaasa võtma või poole tunniga kuskilt mujalt midagi hamba alla leidma.

«Praegu on kindlasti bussijuhina raskem töötada,» ütles Šitikov. «Nõukogude ajal oli vaid tipptunnil linnas autosid palju, praegu aga kogu aeg. Meie töö ei ole küll füüsiliselt raske, aga närviline ja psühholoogiliselt kurnav. Sõitjad on ka rohkem nõudlikumaks muutunud. Kui varem oldi rõõmsad, et üldse bussi peale saadi, siis nüüd tahetakse rohkemat. Busside intervallid olid aga tollal palju lühemad. Keerulisemaks teeb elu praegu ka piletite müümine bussis, eriti kui täpset raha ei anta.»

Šitikov mainis, et sel talvel on tõesti kitsastel ning jäistel teedel Tallinnas keeruline sõita olnud.

«Linnapea kutsus küll inimesi kõnniteid puhastama, kuid ta ise oleks võinud ju labidaga eeskuju näidata, samuti Riigikogu liikmed, kes ka Tallinnas liiguvad,» lisas ta.

Ginkul sõitis oma esimestel bussjuhiaastatel 33. ja 5. liinil, edaspidi veel mitmel liinil. Praegu on ta ametis «tehnitškal» ehk tehnilise abi masinal. Ta meenutas, et Ikarused olid kõik ühesugused ning nende remontimine käis kiiresti. Praegu enam nii hõlbus pole, sest Volvod ja Scaniad ning nende erinevad mudelid nõuavad igaüks isemoodi hooldust.

«Ma töötasin 25 aastat ühel bussil, praegugi seisab masin bussikoondise hoovil, aga muidugi enam ei sõida, kõva buss oli,» ütles Ginkul. «Veel üks asi. Kui mõned aastad tagasi võis bussides käepidemete ja istmete küljest leida hulgaliselt nätsu, siis praegu sõitjatel niisugust kommet enam eriti pole. Kindlasti aitavad kaasa ka reisisaatjad, kelle kohalolek inimesi siiski distsiplineerib. Vildikatega aga soditakse küll. Kahjuks.»

Kolmas mees – Ivan Voišins- , kes kes samuti on 40 aastat Tallinnas bussirooli keeranud, ei saanud kahjuks oma mälestustest juttu puhuma tulla, sest pidi arsti juurde minema.