Laevavrakke aitab leida osav allveerobot

«Sonarit on tarvis selleks, et otsida ja lokaliseerida laeva­vrakke ja muid veealuseid objekte, allveerobotiga saab teha täpsemat dokumenteerimist, näiteks filmida,» tutvustas muinsuskaitseameti nõunik kinnismälestiste alal Maili Roio selle aasta alguses ostetud EdgeTechi sonarit ja VideoRay allveerobotit.

Kollane allveerobot on kui väike mänguasi, mis on kaabli abil ühendatud laevaga ning mida sealt läbi kaamerasilma juhtkangiga juhitakse. Külgvaatega EdgeTech 4215 sonarit veetakse laeva taga. Mõlemat seadet plaanitakse kasutada Läänemeres.

Esemed kalavõrkudes

«Esimest kohta ei oska veel öelda, kuna alles testime, kui ilmselt teeme esimesed katsetused Tallinna lahes,» rääkis Roio. Tööd lähevad lahti siis, kui jää ära sulab.

Üks töö, mis tahetakse lõpuni viia, on leida üles Matsalu lahes uppunud keskaegne laevavrakk. «Seda ei ole lokaliseeritud, aga sellest on tulnud välja detaile,» avaldas Roio lootust.

Seadmed annavad võimaluse põhjalikumalt uurida Liivi lahe merepõhja, mis on seni muinsuskaitsjatel suhteliselt läbi võtmata ala. Kohti, kust vrakke otsima hakatakse, saadakse ajalooallikatest ja mõnel puhul kalameestelt, kes on oma võrkudest esemeid leidnud.

Praegu katsetatakse allveerobotit basseinis. «Seda peab enne merre minemist tükk aega õppima ja harjutama,» põhjendas Roio.

Nii on neljal muinsuskaitseameti ametnikul plaanis sõita Ameerika Ühendriikidesse ja Itaaliasse koolitustele, et õppida seadmeid paremini kasutama ja hooldama. Lähemal seda teha ei saa.

Ehkki esimesed mälestised meres võeti kaitse alla 1999. aastal, on reaalsete sammudeni nende kaitseks hakatud jõudma alles viimase viie aasta jooksul. Seadmed aitavad koguda veealuste kultuurimälestiste kaitse alla võtmise materjali.

Roio sõnul läheb seis nende kaitsmisega paremaks, kuna riigikogu võttis hiljuti vastu muinsuskaitseseaduse muudatused, mille järgi on juriidiline alus nende kaitsmiseks tunduvalt tõhusam.

Kohustus ametit teavitada

Näiteks tuleb veealuse kultuurimälestise juures sukeldumiseks küsida luba ja mälestiste asupaigad võivad kaasa tuua muidki piiranguid. «Kõikidel laevavrakkidel on küljes kas traalid, võrgud või ankrud,» tõi muinsusametnik näite, kuidas veealuseid väärtusi võidakse vee peal kahjustada.

Roio sõnul on laevavraki leidnud inimesel kohustus sellest muinsuskaitseametit teavitada ja sealt leitud asjad ei kuulu leidjale.

Seadmed maksis suures osas kinni Euroopa Liit, kuid ametil tuli tasuda ligi 67 000 eurost ehk enam kui miljonist kroonist 15 protsenti. Laeva­vrakke otsitakse projekti «Shipwher» raames.

Vrakiprojekt

•    2010. aasta kevadel algas muinsuskaitseameti eestvedamisel rahvusvaheline projekt «Laeva­vrakid: digitaliseerimine ja avatud ligipääs mereajalooallikatele» ehk «Shipwher».

•    «Shipwheri» raames luuakse Eesti kultuurimälestiste riikliku registri juurde uus internetipõhine andmebaas, kuhu koondatakse arhiivides peituvad materjalid laevahukkude ja allveearheoloogiliste välitööde andmed leitud laeva­vrakkide kohta Läänemeres.

•    Euroopa Liidu Euroopa regionaalarengu fondi kaudu rahastatud projekt kestab kolm aastat ning koostööd tehakse muinsuskaitseameti, rahvusarhiivi, Eesti meremuuseumi ja Rootsi rahvusliku meremuuseumiga.

•    Informatsiooni projekti kohta leiab muinsuskaitseameti kodulehelt www.muinas.ee/shipwher.
Allikas: muinsuskaitseamet