Imre Sooäär: inetuks kiskunud juhivalimised kahjustavad Reformierakonna mainet (4)

Postimees avaldab Sooääre postituse täismahus.

Olen nördinud, et Reformierakonna esimehe valimised on viimase nädalaga kiskunud inetuks. Teistes erakondades toimunud halva maitsega sisevalimised oleksid võinud olla heaks õppetunniks. Paraku nagu selgub, ei suutnud Reformierakond esmakordseid kahe kandidaadiga sisevalimisi ka ise väärikalt välja kanda. See kahjustab nii erakonna kui ka kandidaatide mainet.

Õnneks ühele negatiivsele seigale sai eilses kandidaatide debatis selgust. Hanno Pevkuri kinnitusel pole ei tema ega tema kampaaniameeskond «Tähesõdade» paroodia mängu FBs loonud. Mul pole põhjust tema sõnades kahelda. Mäng ise oli kohatu ja võis Hannole isegi hääli maksma minna, sest teise kandidaadi mahategemine ei too kunagi sära. Seda tõestas ka mängu vähene laikide arv FBs. Kes iganes selle maitsetu nalja välja mõtles, suutis negatiivset energiat külvata küll. Samas teeb tõsiselt muret, kui vastab tõele, et ühele kandidaadile oli avatud rohkem erakonnasiseseid suhtluskanaleid kui teisele. See ei ole kindlasti vabade ja demokraatlike sisevalimiste puhul aktsepteeritav. Kõigile kandidaatidele peavad kehtima võrdsed võimalused ja vaba juurdepääs erakonna liikmeteni.

Seisame tegelikult võibolla suurema ajaloolise valiku ees, kui arvame. Andrei Korobeinik kirjutas Postimehes, et valimiste võitja määrab kogu erakonna tuleviku. Mina seevastu arvan, et kaalul on palju rohkem kui ühe erakonna tulevik. Kui Postimehe küsitluses arvas üle 80% lehe lugejatest, et Hanno Pevkur sobib paremini erakonna esimeheks, siis kindlasti on see mõttekoht, miks see nii on ja mis oleks nii erakonnale kui Eestile parem. Ilmselt mõtlevad paljud vastanutest erakonna juhtimise kõrval ka riigi juhtimisest. Ja tegelikult valibki Reformierakond laupäeval endi seast tulevase peaministri kandidaadi, kellest saab ühtlasi ka erakonna esimees.

Kuigi erakonna juhtide valimisele pole peale erakonna liikmete kellelgi asja, siis kaudselt on see ikkagi terve riigi asi. Eriti kui tegu on riigikogu valimised võitnud erakonnaga, kellel on riigikogus enim kohti. Erakonna esimehest peaministri kuvand hakkab oluliselt mõjutama ka riigi kuvandit. Sellega peavad ka erakonna liikmed arvestama.

Kuulasin eile tähelepanelikult debatti kahe peaministrikandidaadi vahel. Lausa kahju, et seda üle ei kantud. See oli sisukas, asjalik ja konkreetne. Debati toon oli ainult positiivne ja võimaliku sopaloomise asemel kroonisid seda vastastikused reveransid. Kõige olulisem, mida ma oma küsimusele vastuses kandidaatidelt teada sain, oli see, et mõlemad neist leiavad võitjaks osutudes kaaskandidaadile koha oma meeskonnas. See on ainuõige otsus mõlema mehe poolt, kes iganes neist laupäeval võidab, sest lõhenenud Reformierakonda pole ei erakonna liikmetele endile ega Eestile vaja. Igati väärikas uus tase erakondade sisevalimistel, kui meenutada kasvõi seda, kuidas üks võidu suuremeelselt käest andnud kaitseminister pärast erakonna sisevalimisi riigikogusse «asumisele saadeti».

Reformierakonnal on kaks tugevat valikut, peaagu ühepikkused ja sama sportlikud. Isikutena tasavägised ja sarnase haridusteega. Kaks stiili, üks jõulisem ja vertikaalsem, teine kaasavam ja horisontaalsem, aga mõlemad on töökad, pühendunud ning kindlasti panustavad ka edaspidi Eesti tugevamaks tegemisel.

Pärast eilset viimast debatti otsustasin hääletada erakonna esimehe valimistel Hanno Pevkuri poolt. Põhjuseid on kolm.

Esiteks küsis Hanno ise minu käest toetust veel enne, kui ta oma kandideerimisest teatas. Ma ei näe mingit põhjust teda mitte toetada, sest Hanno on kolmel ministritoolil laitmatult hakkama saanud ja näidanud neis ametites oma võimet suuri otsuseid teha ning neid edukalt ellu viia.

Teine põhjus on, et Reformierakonnalt endalt oodatakse uue lehekülje pööramist. Seda ootavad nii erakonna valijad kui ka avalikkus laiemalt. Erakonna vastutus on seejuures suur, tuleb igal hetkel valmis olla ka valitsuse vastutuseks. Keegi ei tea täna, kuidas lõpevad Keskerakonna siseheitlused. Ma ei nõustu nendega, kes ütlevad, et teised erakonnad soovivad ainult halba, seepärast soovitaksid nad justkui teha valikuid, mis Reformierakonda sisemiselt nõrgestaksid. Tugevast Reformierkonnast võidavad ka teised erakonnad, sest nad on sunnitud enda ridu, mõtteid ja tegusid koondama, et konkurentsis püsida. Ainult eluterve ja aus konkurents nii majanduses kui poliitikas viib riiki edasi.

Kolmas põhjus on see, et väärib juba iseenesest tuge ja tunnustust, kui keegi teine julgeb oma kandidatuuri üles seada nii-öelda «ette teada» kindla valiku kõrvale. Kaotajana ei ole talle kohta ka erakonna juhatuses. See nii-öelda täispangale minek aitab pluralismile ja demokraatia arengule ainult kaasa. Need ajad, kus valitseb vaid üks ja õige arvamus ühe suure juhi suust, peaks lõplikult Eesti jaoks möödas olema.

Kristen on minu arvates olnud siiani kõige efektiivsem ja võimekam fraktsiooni juht minu pea 14-aastase riigikogu kogemuse jooksul. Seda teades võis juba ammu eeldada, et temast saab ühel päeval ka järgmine erakonna esimehe kandidaat. Naljaga pooleks tuli debatil välja, et üks sobiks Tallinn linnapeaks ja teine tulevaseks peaministriks. Võib-olla on asi naljast kaugel. Mõlemad ametikohad vajavad ju varsti täitmist uue energiaga. Eeldades, et Kristen oleks Tallinna linnapeana kindlasti sama tugev, kui ta fraktsiooni juhi ja ministrina on olnud, siis on põhjust Tallinna tuleviku üle ainult rõõmu tunda. Ta lubas eile teha linna sisse suure augu, kust head energiat hakkaks linna voolama, ja olen veendunud, et ta saab sellega hakkama. Tunnel Helsingisse tuleb ka kindlasti kiiremini kui Taavi Aasa juhtimisel.

Vaadates tänaseid ühiskonna ootusi, erakonna peegeldusi valijates ja kaaludes mõlema kandidaadi tugevusi soovitan valida Hanno erakonna esimeheks ja Kristeni Tallinna linnapeaks. Mõlemad on riigi seisukohalt olulised ja väärikad ametikohad. Neil kahel toolil korraga istuda ei saa. Edu mõlemale! Kes iganes võidab, Reformierakonda ootab laupäeval ees restart.

Imre Sooäär oli mullu novembrini riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige, kuid pärast Taavi Rõivase valitsuse kukkumist ja reformierakondlastest ministrite asumist parlamendisaadiku kohale pidi ta asendusliikmena riigikogust lahkuma.