Pilk pornokomisjoni «mustale nimekirjale» (1)

Kultuuriministeeriumi pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste ekspertkomisjon, rahvasuus tuntud kui pornokomisjon, tegutseb juba 1998. aastast. Selle aja jooksul on käsitletud 26 juhtumit, mille puhul tuli otsustada, kas tegemist on pornograafilise või vägivalda ja julmust propageeriva teosega. Enam on hinnatud filme, videosid ja kirjandust, aga ka fotosid, kujutavat kunsti ja üht videomängu.

Kõige rohkem ehk viis juhtumit oli arutluse all 2001. aastal ning töiseks kujunes ka aasta 2008, kui hinnata tuli ühtekokku nelja juhtumit. Samas eelmisel aastal ei kogunenud komisjon kordagi.

Sündsuspiire enam-vähem tajutakse

Üks komisjoni liikmetest, filmilavastaja, karikaturist ja Eesti Kinoliidu liige Heiki Ernits väljendas heameelt selle üle, et komisjonil pole viimasel ajal tööd olnud. «Need arutelud ei ole kunagi meeldivad. Võib-olla hindame midagi halvaks, kuid autor ei kujuta seejuures ettegi, et nii võiks olla – nagu on praegu Kenderiga, kes kohtu vahet käib.»

Kõige eredamalt ongi tal meeles tuline vaidlus Kenderi novelli «Untitled 12» ümber 2015. aasta alguses. Ernits oli ka üks kaheksast liikmest, kes toona teose pornograafiliseks hindas. Kuigi ta on komisjoni kuulunud selle algusaegadest peale, siis muud juhtumid talle kohe ei meenugi.

Ernitsa sõnul pole ekspertidel kuigi palju tööd olnud, sest sündsuse piire ikka enam-vähem tajutakse. «Meil ei ole pornograafia keelatud, kuid piiratud on selle esitamiskohad. Ja teinekord satub tõesti mõni vägivaldne või pornograafiline asi avalikkuse ette, inimesed kaebavad ja kaebused jõuavad lõpuks komisjoni lauale,» selgitas Ernits. «Seejärel hindame, kas üht või teist asja saab niimoodi avalikult esitada, nagu seda on esitatud, ja kas sellega rikutakse seadust.»

Selline komisjon on tema sõnul vajalik eelkõige selleks, et pakkuda ametkondadele tuge mingis küsimuses, mida on keeruline või võimatu seadusega piiritleda. «Seadus käsitleb pornograafilisi ja vägivalla küsimusi üldsõnaliselt. See on selline hall ala ja meie siis aitamegi,» märkis ta.

«Võib-olla see komisjon isegi tundub natuke imelik,» mõtiskles Ernits, et kuidas siis tänapäeval veel midagi keelatakse. «Aga moraalne puhtus võiks ikka teatud piirini kontrolli all olla,» leidis ta, et kõike siiski lubada ei tohi. «See tume pool ikkagi pressib peale ja seda peab kuidagi valvama.»

Kenderi juhtum pani komisjonist lahkuma

Vastupidiselt Ernitsale peab endine liige Peeter Laurits sellist komisjoni täiesti mõttetuks. Juba kaks aastat tagasi avaldas kunstnik arvamust, et komisjoni võiks südamerahuga laiali saata, sest sel ei ole õiguslikku pädevust otsustada teose pornograafilisuse või mittepornograafilisuse ja igasuguste teiste kõlblusnormide üle. 

Laurits oli umbes aasta komisjoni liige olnud, kui Kenderi teos arutusele tuli. Pärast seda otsustaski ta sealt lahkuda. Mis siis ikkagi juhtus?

«Kenderi juhtum tõi komisjoni vildakuse selgesti välja,» märkis Laurits, kes läks omal ajal kunstnike liidu esindajana sinna puhtalt uudishimust. Et saada aimdust, kuidas üks ametnikest koosnev komisjon otsustab, kust lõppeb erootika ja algab pornograafia. 

«Mul sai lihtsalt mõõt täis,» märkis ta. «Kender osava provokaatorina kirjutas juba pornograafiliseks tunnistatud teksti ümber kirillitsas ja saatis selle uuesti ekspertiisi, et kas see on nüüd ka pornograafiline. Komisjon otsustas, et on, kuid seejärel kirjutas ta selle ümber heebrea keeles ja saatis jälle komisjoni, mille peale komisjon vähemalt sisekirjavahetuses leidis, et see enam ei ole pornograafiline. Püüdsin inimesi mõistusele tuua, et neid keeratakse ümber sõrme, kuid mind ei võetud kuulda. Leidsin, et ma ei saa selles komisjonis jätkata – minu jaoks muutus kogu see asi lihtsalt naljakaks,» selgitas Laurits.

Erinevalt kaheksast teisest ekspertkomisjoni liikmest hindas Laurits, et «Untitled 12» ei ole pornograafiline teos. Seda põhjusel, et ametnikud ei peaks kirjanduse üle otsustama.

Enne Kenderi juhtumit osales ta vaid ühe juhtumi arutelus, kus filmilevitaja küsis arvamust filmi «Nümfomaan» kohta. Seda eksperdid pornograafiliseks ei tunnistatud. «Enne kui vastata üldse küsimusele, kas teos on pornograafiline, tuleks legaalses sõnastuses täpselt ära formuleerida, mis asi see pornograafia on. Pädevat definitsiooni praegu ei ole ja seetõttu on ka sellise komisjoni töö rohkem muljetamise tasandil,» arvas Laurits.

Liikmed palka ei saa

Komisjoni tegutsemisaja jooksul läbi arutatud 26-st juhtumist tosin on tunnistatud pornograafilise sisuga või julmust või vägivalda propageerivaks teoseks ja teine tosin ei ole sellist hinnangut saanud. Ühe juhtumi puhul oli tegu osaliselt pornograafilise teosega ja üht juhtumit polnud võimalik hinnata.

Seaduse järgi peab ettevõtja ise enne teose levitamist või demonstreerimist analüüsima selle sisu, kuna julmust või pornograafiat sisaldavaid teoseid ei tohi näidata ega muuta kättesaadavaks alaealistele. Niisamuti teevad seda ka raamatukogud – alles hiljuti palus rahvusraamatukogu ministeeriumile saadetud päringus alaealistele keelatud teostest ülevaadet.

Pornograafiliste, julmade või vägivaldsete teoste levitamine ei ole iseenesest keelatud, aga järgida tuleb seaduses (pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seadus - toim) ette nähtud nõudeid. Seaduse mõte seisneb just lastekaitses.

Kuna iga kord ei ole teose sisu üheselt määratletav, võibki ettevõtja taotleda teose läbivaatamist ja abi sisu määratlemiseks ekspertkomisjonilt. Teinekord vajavad ekspertide abi ka ametkonnad. Siinkohal on oluline märkida, et komisjon ei ole siiski uurimisorgan, vaid annab hinnangu.

Kui taotlus on esitatud, kogunevad komisjoni liikmed koosolekule või esitab igaüks oma arvamuse kirjalikult. Palka ükski liige selle eest ei saa. Otsus tuleb hiljemalt 30 päeva jooksul ja see tehakse teatavaks ka üleriigilise levikuga ajalehes. Teoste edaspidisel levitamisel tuleb komisjoni otsusega arvestada ehk siis tagada, et need ei oleks näiteks alaealistele kättesaadavad. Samas võib ekspertkomisjoni otsuse peale esitada ka vaide.

Käsitletud juhtumid

Novell «Untitled 12»

Viimati hindas pornokomisjon 2015. aasta kevadel novelli «Inim-inetus», mis on kirjanik Kaur Kenderi esimene osa palju kõneainet pakkunud kolmeosalisest teosest. Teine osa selles teoses ongi kurikuulus novell «Untitled 12», mis Kenderi lapsporno tootmise süüdistusega kohtu alla viis.

Komisjon hindas mõlemaid teoseid Kenderi loodud veebikeskkonna nihilist.fm palvel ja lisaks novelli «Untitled 12» veel ka politsei- ja piirivalveameti palvel. Tehti kolm eraldi hindamist ja kujundati kolm ametlikku seisukohta, et tegemist on pornograafilise sisuga teostega.

«Untitled 12» avaldus lehel nihilist.fm 2014. aasta detsembris. Järgmise aasta alguses algatas politsei juba uurimise karistusseadustiku paragrahvi järgi, mis käsitleb lapsporno valmistamist. Hiljem esitas Põhja ringkonnaprokuratuur Kenderile lasteporno tootmises süüdistuse.

Ettekirjutus videolaenutusele

Aastate jooksul on politsei- ja piirivalveamet komisjonilt arvamust küsinud veel kuuel korral. Lisaks Kenderi teose hindamisele on amet palunud hinnata ka näiteks videolaenutuse filme.

Aasta oli siis 2000, kui toonane Põlva politseiprefektuuri juht ja lastekaitse liidu president Elmar Nurmela pöördus ekspertide poole Põlvas Kesk 15 asunud videolaenutuse ja muusikapoe riiulitel olnud 63 filmi asjus. Ta uuris, kas laenutuses tohivad olla alaealistele kohe nähtaval kohal sobimatu sisuga filmid. Komisjon leidis, et videote sisu on tõesti pornograafiline ja need tuleb alaealiste pilkude eest peita. 

Veel on politsei palunud hinnata üht internetis avaldatud lühiproosat (2000. aastal), kodanikelt ära võetud videosid (2001) ja pilte (2001), ajalehes Keskus ilmunud reklaami (2003) ja erinevate ajakirjade kaanepilte (2004).

Põhja prefektuuri kriminaalbüroo teenistuse vanem Reimo Raivet selgitas, et politsei kasutab ekspertkomisjoni hinnangut juhul, kui mõni menetlus nõuab veel täiendavat hinnangut. «Samas peab arvestama sellega, et ekspertkomisjoni hinnang on vaid üks tõenditest,» märkis ta, et menetluses võetakse arvesse ikka kõiki tõendeid kogumina.

«Kui videote ja fotode puhul on kohtupraktika pinnal selgeks kujunenud arusaam, millal on tegemist pornograafilise või erootilise teosega, siis näiteks teatud tekstide või piltide osas võib tekkida vajadus täiendava hinnangu järele,» lisas Raivet.

Pornograafiline saatelõik TV3-es

2000. aastal hindas komisjon TV3 saates «Kahvel» näidatud skandaalseid lesbistseene. Ekspertide hinnangul oli näidatu puhul tegemist otseselt pornoga ja vastav ekspertiisiakt saadeti Tallinna politseiprefektuurile. Politsei algatas otsuse alusel TV3 vastu porno näitamise pärast kriminaalasja.

Tallinna halduskohus mõistis ASi TV3 lesbistseenide näitamise eest süüdi haldusõigusrikkumises ja määras karistuseks 10 000 kroonise rahatrahvi. TV3 esitas seejärel apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtusse, ent võttis selle hiljem tagasi, kuna kohtuprotsess läinuks veelgi kallimaks.

Loe lisaks: «Kahvli» saatejuhid leidsid vaid ühe vabatahtliku pornovaataja ja Vaata: TV3 läbi aegade skandaalsei teleklipp

Lisaks on komisjoni poole 2008. aastal pöördunud Eesti Loomakaitse Selts seoses juhtumiga, kus ühel korteripeol valasid kaks tüdrukut kassi Torusiiliga üle, mille tagajärjel loom suri. Komisjon pidi vaatama videolõiku kassi tapmise kohta ja tegema otsuse, mis oli karistuse määramisel üheks tõendiks. Loe lisaks: Teismeliste korteripidu lõppes kassi tapmisega

Samuti on komisjoni poole pöördunud filmilevitajad, kes on soovinud ühe või teise filmi kohta kinnitust vanusepiirangu kohta. Pornograafilisteks on hinnatud filmid «Kõik naised teevad seda» ja «Kepi Mind».

Arvamust on küsinud ka SA Tallinna Kunstihoone Fond graafiliste piltide kohta, mida, nagu selgus, ei võinud avalikult eksponeerida, ning Pärnumaa Lastekaitseliit, kes palus hinnata Nelli Teatajas ilmunud järjejuttu «Sir Walteri armuelu», mis ka 1999. aastal pornograafiliseks tunnistati.

Komisjoni liikmed praegusel hetkel: Margus Klaan (komisjoni esimees, kultuuriministeerium), Hillar Sein (kultuuriministeerium), Kristel Rillo (haridus- ja teadusministeerium), Tõnu Poopuu (sotsiaalministeerium), Kristiina Luht (sotsiaalministeerium), Heiki Ernits (Eesti Kinoliit), Jaan Elken (Eesti Kunstnike Liit), Malle Hallimäe (Eesti Lastekaitse Liit), Pille Alaver (Politsei- ja Piirivalveamet), Erik Mandre (Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsioon).