Valimisblogi: kes ei valitse ennast ise, seda hakkavad valitsema teised

Viimastel aastatel on avalikkuses kõlanud mure seisaku pärast Eesti valitsemise arengutes. Surve otstarbeka valitsemiskorralduse ja kvaliteetsete avalike teenuste suunas on tugev, ent sisuliste muutusteni jõutakse vaevaliselt.

Heaks näiteks on regionaalse ja kohaliku valitsemise ja avaliku teenistuse reformid, mis on olnud poliitika päevakorras juba üle kümnendi. Otsustamise asemel on püütud asjad kuidagiviisi ära sättida ja edasi elada.

Kas ummikseisust on väljapääsu?

Lahendusi ei paku kurtmine eestlaste kiuslikkuse või poliitikute rikutuse üle. Vaja on täpselt tabada probleemide põhjuseid ja kujundada nende lahendamiseks mõistlik raamistik.

Enamik tänapäeva arenenud riike on viimastel kümnenditel viinud läbi valitsemissüsteemi reforme. Selle tagapõhjaks on ühiskonna muutused: üleilmastumine, rahvastiku ümberpaiknemine, kommunikatsioonide ja eluviiside teisenemine, aga ka hea valitsemise alase oskusteabe tõus.

Vanad ja uued reformivajadused

Taasiseseisvunud Eesti kohaliku omavalitsuse algselt suhteliselt tõhusalt toiminud süsteem kujundati põhiliselt Põhjamaade 1970.-1980. aastate eeskuju põhjal autonoomsete omavalitsustena.

Samas deklareeriti autonoomia lähtekohana kogukondlikkust, mis iseloomustab pigem Lõuna- ja Kesk-Euroopat. Kui Eestis ei võeta lähiajal ette olulisi samme kogu avaliku halduse, sh kohaliku omavalitsuse süsteemi toimimise kaasajastamiseks, kasvab oht muutuda Euroopa ääremaaks, kusjuures kohalikud omavalitsused tegutsevad üha enam riigihalduse käepikendusena.

Viimases suunas suruvad meid ka tänased tsentraliseerimispraktikad.

Algne vastuolu on ajas süvenenud. Eesti kogukonnapõhiseid omavalitsusi ei tooda haldussoorituse eeskujuks ja reaalne võim on järjest keskvalitsuse suunas nihkunud.

Oma eelarvetulude üle vaid ühe protsendi osas otsustav omavalitsus ei saa riigikassa käsutajate vihjeid eirata. Sellistes oludes on sisutu süüdistada omavalitsusi ebaefektiivsuses, sest neil on vähe võimalusi ise oma tegevuskeskkonda kujundada.

Uuendusvajadus ei piirdu aga ammu enam haldussuutlikkuse ja kogukondlikkuse sobitamisega. Juba üle kümnendi on Euroopa omavalitsussüsteemides toimunud põhimõttelised muutused.

Märksõnadeks on mitmekihiline, tasandeid ületav valitsemine ja võimekust suurendav koostöö.

Eesti eeskujuks olnud Põhjamaades kujundatakse uut tüüpi sotsiaalseid tehnoloogiaid nagu teenusomavalitsused, -künnised, -piirkonnad, planeerimisregioonid jt.

Juhtmõtteks on leida koostöövormid avaliku sektori kõigi osade valitsemisvõimekuse suurendamiseks, mitte neid vastandada.

Edu saavutamiseks Euroopa Liidu regionaalpoliitikas või Läänemere strateegia rakendamisel vajame oluliselt suutlikumaid toimijaid kui oma probleemidele keskendunud ministeeriumid ja omavalitsused. Täna on enam kui varem vaja nende partnerlust.

Teadmispõhine valitsemine

23.09.2010 toimus riigikogus eriti tähtsa riikliku küsimuse – riigi ja kohaliku omavalitsuse partnerluse – arutamine. Omavalitsuste ja teadlaste ettekandes leiti, et töötavad lahendused ei teki kampaaniatega.

Arenenud riigid kasutavad poliitikate väljatöötamiseks areene, mis toovad kokku poliitikud, ametnikud, teadlased ja sotsiaalpartnerid ning mis pole vahetult seotud igapäevavalitsemise ja erakonnapoliitikaga.

Sobilike arutelukeskkondade, näiteks mõttekodade olemasolu teeb võimalikuks küsimuste sisulise käsitlemise pideva poliitreklaamisurveta, tugevdades otsustusprotsessides positiivsetele lahenditele suunatust.

Eesti vajab neutraalsemaid, opositsiooni ja väliseid osapooli kaasavaid institutsionaalseid kanaleid poliitikute ja ametnike ning valdkonna ekspertide sünergia tekitamiseks.

Teenäitajaks võiks olla riigikogu, tugevdades võimet institutsioonipoliitikat strateegiliselt kujundada.

Moodustada võiks avaliku halduse komisjoni või laiendada põhiseaduskomisjoni pädevusi haldusarendusstrateegiate läbiarutamiseks.

Põhjamaade eeskujul võiksid komisjoni abistada üks või mitu mõttekoda, mis töötaksid pikema perspektiiviga kui üks valimisperiood.

Uuendused tuleksid kasuks ka valitsemiskorralduses. Regionaalministri viimine Rahandusministeeriumi võimaldaks edasi liikuda avaliku halduse korraldamise ja eelarvestamise terviklahenduse suunas.

Asjakohane oleks pärast aastatepikkust arutelu senise killustatuse asemel ka tegelikkuses luua üks, tõhusam ja mõjuvõimsam kohalike omavalitsuste üleriigiline liit. Sellisel juhul oleks riigi ja kohaliku omavalitsuse suhetes võimalik tunduvalt enam rääkida võrdväärsest partnerlusest.

Ka siin on meie lähinaabrid muutused juba teinud. Meie vabariigi 100. aastapäevaks võiks süsteemne töö teha Eesti Euroopas teenäitajaks ka targa valitsemiskorralduse poolest.

Soovides riiki otstarbekalt korraldada, peavad otsustajad mõistma, et Eesti poliitika ja valitsemise uuringud on samamoodi rahvusteadus kui kunsti, keele või ajaloo uurimine, võimaldades suurendada meie konkurentsivõimet, rahvusliku rikkuse kasutamise tõhusust ning oskust elukeskkonda paremini korraldada.

Erialateadlaste kasutamine valitsemislahenduste läbitöötamiseks nõuab teatud hulga aega ja vahendeid, ent vähendab tunduvalt ebaõnnestuvate reformide tõttu tekkivaid hiigelkulusid.

Targaks riigiks pürgiv Eesti vajab lisaks hästikujundatud valitsemisinstitutsioonidele omaenda huvidest lähtuvat poliitika ja valitsemise teaduslikku analüüsi, samuti piisavas mahus ja kvaliteediga ametnikuharidust.

Nagu riigikaitseski, ei ole keegi teine huvitatud seda meie eest ära tegema. Kes ei valitse ennast ise, seda hakkavad valitsema teised.