Valimisblogi: kas ja mida teha meie valimissüsteemiga?

Käimasolevas valimiskampaanias ning eriti käesoleva valimistenädala lõpuponnistustes keskendutakse arusaadavalt eelkõige kandidaatide, parteide ja programmide analüüsile ja hindamisele, nende positiivsete ning negatiivsete külgede esiletoomisele.

Vähem on tähelepanu pööratud mehhanismile, mille kaudu hääled muutuvad mandaatideks ehk valimissüsteemile – selle positiivsetele ja negatiivsetele aspektidele.

Samas on selge, et kasutatav valimissüsteem mõjutab valimistulemust kõige otsesemalt ning teistsuguse süsteemi korral oleks ka tulemus hoopis teine.

Teema tuli taaskord jõuliselt meediasse seoses 22 üksikkandidaadi äsjase üleskutsega (mis avaldati ka Postimehe veebis ja paberväljaandes) valimissüsteemi muutmiseks, konkreetses sõnastuses «häälte ülekandumise» ärakaotamiseks. Samal teemal arutati pingeliselt ETV saates «Vabariigi kodanikud».

Mida siis kujutab endast Eestis kehtiv valimissüsteem, kas ja kuidas seal hääled kellelegi üle kanduvad või ei kandu? Kas ja mida sellega peaks ette võtma, kohendama või ehk sootuks põhimõtteliselt millegi muuga asendama? Aeg-ajalt on sellest ka varem juttu olnud, ent vast ei teeks paha vahetult valimiste lõpusirgel vanad tõed veelkord üle korrata ja pisut vaagida ka võimalikke alternatiive.

PROPORTSIONAALNE EHK VÕRDELINE SÜSTEEM

Maailma demokraatlikes riikides kasutatavad valimissüsteemid jaotatakse laias laastus kahte suurde gruppi: (i) proportsionaalsed ehk võrdelised ja (ii) majoritaarsed ehk enamusvalimiste süsteemid.

Eestis kasutatav süsteem kuulub esimesse rühma. Nimetus viitab eelkõige sellele, et süsteem jagab mandaadid (saadikukohad) parteide või valimisliitude vahel proportsionaalselt neile antud häältega.

Siit tuleneb üks proportsionaalsete süsteemide peamisi tunnusjooni – parteide (erakondade) ja ideoloogiate kesksus. Süsteemid soosivad selgelt erakondi ja nende poolt esindatavaid ideoloogiaid või siis valimisliite (ühesõnaga – nimekirju) ning mitte üksikkandidaate.

Viimased on seetõttu suhteliselt diskrimineeritud ja arusaadavalt see neile ei meeldi. Reaalsemad šansid valituks saada on kandidaatidel, kes kandideerivad mingis (erakonna või valimisliidu) nimekirjas, üksikkandidaadi valituks osutumine on pigem erand.

Nimekirju omakorda on kahte tüüpi – avatud ja suletud. Avatud nimekirjas reastuvad kandidaadid pärast valimistulemuse kindlakstegemist ümber vastavalt nende poolt saadud häältele (enim hääli saanud nimekirja etteotsa ning väiksema toetusega kandidaadid tahapoole).

Suletud nimekirjas ümberreastumist ei toimu, vaid järjekord jääb selliseks, nagu see erakonna poolt (olgu siis «tagatoa» otsuste põhjal või demokraatlike sisevalimiste tulemusel) paika on pandud.

Valija tahe mõjutab vaid suletud nimekirjast mandaadi saavate kandidaatide arvu, ent mitte järjekorda (meenutame siin ühe näitena 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimisi).

Ning lõpuks on proportsionaalsetel süsteemidel veel üks iseloomulik tunnusjoon – mitmemandaadilised valimisringkonnad (st igast ringkonnast osutub reeglina valituks mitu kandidaati).

EV RIIGIKOGU VALIMISSÜSTEEM

Proportsionaalsetel süsteemidel on palju alaliike, kuid vaatleks siinkohal lähemalt Eestis kasutatavat. Riigikogu valimistel kasutatakse nö kombineeritud süsteemi, mis sisaldab endas mitme lihtsüsteemi komponente.

Nii Euroopa Parlamendi kui ka kohalikel valimistel kasutatavad süsteemid on parlamendivalimiste süsteemi lihtsustatud juhtumid ning neid me siinkohal lähemalt ei käsitle.

Mandaatide jagamine riigikogu valimistel toimub kolmes voorus. Kõigepealt jagatakse välja nn isikumandaadid, mille saavad kandidaadid, kes oma ringkonnas kogusid vähemalt ringkonna kvoodi (antud ringkonnas valimas käinute ja kehtiva hääle andnute arv jagatuna ringkonnale ette nähtud mandaatide arvuga) jagu hääli.

Ringkonna kvoodid on tavaliselt olnud suurusjärgus 5000-6000 ja niipalju hääli peab kandidaat koguma isikumandaadi saamiseks.

Siin ei oma tähtsust kandidaadi parteiline kuuluvus või koht nimekirjas, vaid ainult isiklik tuntus ja populaarsus rahva hulgas. Ühtlasi on see ka üksikkandidaadi ainuke võimalus saada mandaat ehk osutuda valituks.

 Viimastel valimistel (2007) jagati nii 10 riigikogu kohta, parima isikliku tulemuse tegid Andrus Ansip (3,8 ringkonna kvoodi jagu hääli) ja Edgar Savisaar (3,1 ringkonna kvoodi jagu hääli).

Edasi jagatakse välja nn ringkonnamandaadid. Nüüd on üksikkandidaadid paraku juba mängust väljas ja edasine jagamine toimub ainult parteide või valimisliitude nimekirjade vahel. Samuti on mängust väljas need väiksema populaarsusega parteid, kes ei ületanud üleriigilist valimiskünnist (praegu 5 protsenti).

Antud ringkonnas igale nimekirjale antud hääled summeeritakse ja summa jagatakse ringkonna kvoodiga. Nii mitu korda ringkonna kvoot "mahub" nimekirja summaarse tulemuse sisse, nii mitu ringkonnamandaati antud nimekiri (erakond või valimisliit) ka saab.

Ringkondades on tegemist avatud nimekirjadega ja kandidaadid reastuvad ümber vastavalt oma isiklikule tulemusele. Seega, kui mingi partei nimekiri teenis ringkonnas 3 mandaati, siis parlamenti pääsevad selle partei nimekirjas antud ringkonnas 3 parima tulemuse teinud kandidaati, sõltumata nende algsest asukohast selle partei antud ringkonna nimekirjas.

Viimastel valimistel (2007) jagati nii 65 riigikogu kohta ehk ligi 2/3 kõigist kohtadest. Sealjuures on ringkonnamandaatide osakaal valimistest valimistesse üha tõusnud, eeldatavalt võib see edaspidi veelgi tõusta.

Varasemates voorudes välja jagamata jäänud Riigikogu kohad jagatakse välja kolmandas ehk viimases voorus nn kompensatsioonimandaatidena. Jätkuvalt on mängust väljas nii üksikkandidaadid kui ka künnise alla jäänud erakonnad.

Mandaatide jagamiseks kasutatakse nn jagajate meetodit, kus erakondade üleriigilised tulemused jagatakse läbi nn modifitseeritud d’Hondti jadaga. Meetodi kuiv mustvalge kirjeldus kõlab võhiku kõrvus või silmis üsna arusaamatult ja jätab mulje erakordselt keerulisest ning hoomamatust protseduurist.

Tegelikult ei ole meetod põhimõtteliselt kuigi keeruline ning konkreetsete arvudega näidet tahvlile või paberile ette tehes on see pea igaühele arusaadav.

Ajaleht ega internet seda paraku ei võimalda ja seega selle põhjalikumale selgitusele siinkohal pikalt aega ei kulutaks. Kompensatsioonimandaatide puhul on olulisem esile tõsta pigem seda, et need jagatakse välja parteide üleriigilistes suletud nimekirjades asuvate kandidaatide vahel.

Teisisõnu, kandidaate valimistulemuse põhjal ümber ei reastata ning mandaadi saavad partei poolt paika pandud järjekorras nimekirja ülemises otsas asuvad kandidaadid. Viimastel valimistel (2007) jagati nii 26 riigikogu kohta ehk umbes veerand kõigist kohtadest.

Mis järeldusi ülaltoodust siis võiksime teha?

1. Veelkord: meil kasutatav proportsionaalne valimissüsteem paraku ei soosi üksikkandidaate, vaid erakondi/valimisliite ja nende nimekirju, meeldib see kellelegi või mitte.

Valituks saamiseks peab üksikkandidaat olema äärmiselt populaarne ja rahva seas tuntud – sealjuures vähemalt terve oma ringkonna (ja mitte ainult nt kodukoha) ulatuses.

 Sellised kandidaadid meelitatakse varem või hiljem suurte häältemagnetitena mõnda erakonda või vähemalt nimekirja ning üksikkandidaatidena kandideerima tulevad taas avalikkusele suhteliselt vähetuntud inimesed, kelle võimalused valituks saada on kasinad.

2. Rangelt politoloogilises mõttes «häälte ülekandumist» Eesti valimissüsteemis ei toimu. Tõsi, kunagi ammu oli kasutusel «üksiku ülekantava hääle meetod», mille puhul võinuks sellest rääkida.

Täna on aga siiski nii, et hääl jääb sellele kandidaadile, kellele valija selle on andnud. Küll toimub praeguse süsteemi puhul omamoodi topelthääletamine (vrd topeltkodakondsus), kus igale nimekirjas olevale kandidaadile antud hääl läheb ühtlasi ka nimekirjale, kuhu ta kuulub (erakonnale või valimisliidule).

Ilmselt just seda lugupeetud üksikkandidaadid silmas peavadki. Väga tinglikult võime sel puhul tõepoolest rääkida häälte kaudsest ülekandumisest, seda eelkõige III vooru ehk kompensatsioonimandaatide jagamise puhul, kus nimekirja/erakonna heaks antud hääl võib parlamenti aidata vähem hääli saanud kandidaadi üleriigilise suletud nimekirja eesotsast, kuna aga rohkem hääli saanud kandidaat nimekirja tagumisest otsast võib jääda välja.

Ehk siis just nii, nagu üksikkandidaadid oma pöördumises kirjutavad: «Andes oma hääle Jürile, läheb see hoopis Jaanile, kes on nimekirjas eespool... » Kusjuures Jaan võib olla nimekirjas eespool, aga ei pruugi olla.

3. Samal ajal tuleb siiski meeles pidada, et valdav enamus mandaate jagatakse nüüd ja edaspidi ringkondades kas isiku- või ringkonnamandaatidena.

Sel puhul aga saavad mandaadi siiski just rohkem hääli saanud kandidaadid: isikumandaadi puhul otseselt (saades hääli ringkonna kvoodi jagu ehk väga palju), ringkonnamandaadi puhul küll tänu erakonna nimekirja kuulumisele ehk nn meeskonnatööle, ent siiski ka sel puhul saavad parlamenti populaarsemad ehk suurema häälesaagiga kandidaadid, kuna aga vähempopulaarsed jäävad välja.

Viimasel juhul tõepoolest aitavad suhteliselt suurema häältesaagiga meeskonnaliikmeid mandaadini jõuda suhteliselt kasinama häältesaagiga kamraadid, mispuhul võiks tinglikult rääkida teistele antud häälte ülekandumisest esimestele, ent rangelt võttes ei ole see siiski korrektne.

Seda enam, et sellisel juhul ei pääse parlamenti mitte kehvema tulemuse teinud kandidaat parema tulemuse teinud kandidaadi arvelt (nagu pt 2 puhul), vaid siiski vastupidi. Jürile antud hääl läheb kaudselt küll Jaanile, ent mitte sellepärast, et too oleks nimekirjas eespool, vaid sellepärast, et ta on lihtsalt populaarsem.

Võib juhtuda ka vastupidine – mõne erakordselt populaarse kandidaadi (nt Ansip või Savisaar) tuules võivad mandaadi saada ka mitmed vähemtuntud ja –populaarsed kandidaadid, kuna esimestel jääb kvooti üle (ning seega ka hääli) ja selle arvelt saavad mandaadi populaarsuselt järgmised.

Sel puhul ei saa enam kindlasti öelda, et «Jürile antud hääl läheks Jaanile, kes on nimekirjas eespool», vaid korrektne oleks pigem vastupidine – menukamate kandidaatide hääled lähevad kaudselt allapoole vähem menukatele.

4. Erakonna- ja nimekirjakeskse proportsionaalsüsteemi puhul eeldatakse vähemalt põhimõtteliselt, et ühes ja samas nimekirjas kandideeriva ning üldjuhul ka ühte ja samasse parteisse kuuluva Jüri ning Jaani maailmavaade on siiski võrdlemisi lähedane (eetikaga võivad muidugi olla keerulisemad lood).

Kuivõrd erakond on juba oma olemuselt siiski just sarnase maailmavaatega inimeste ühendus.

5. Kõige enam rahva meelehärmi tekitanud lood mõnekümne või sajakonna häälega parlamenti pääsenud kandidaatidest on seotud just kompensatsioonimandaatide jagamisega ja eelkõige suletud nimekirjade kasutamisega selle puhul.

Ilmselgelt võib just seda osa praegusest valimisreeglistikust lugeda suhteliselt kõige vähemdemokraatlikumaks (ehkki ka selle süsteemi loomisel olid omal ajal kindlad loogilised põhjendused), rääkimata sellest, et see on tavainimesele ka kõige arusaamatum ja läbipaistmatum, seda nii jagamisreeglite kui ka kinniste parteinimekirjade kokkupaneku osas.

Neid puudujääke on aja jooksul püütud ka mingil määral siluda, nii näiteks peab juba mõnda aega ka kompensatsioonimandaadi saamiseks koguma vähemalt 5 protsenti ringkonna kvoodist ehk umbes 250-300 häält.

Seega ajad, mil 50 häälega parlamenti pääses, on igal juhul pöördumatult minevikku kadunud.

Muidugi võiks see lävend olla veelgi kõrgem (näiteks 10% ringkonna kvoodist, nagu kehtib näiteks ringkonnamandaatide puhul, või enamgi) või siis olla kompensatsioonimandaatide jagamine või vähemalt kinnised nimekirjad selle juures üldse ära kaotatud.

Sellisel juhul peab muidugi leidma mingi alternatiivse meetodi, kuidas jagada ära need mandaadid, mis praeguse süsteemi puhul isiku- ja ringkonnamandaatidena jagamata jäävad.

6. Kindlasti tuleb kinnitada ja rõhutada üksikkandidaatide avalduse seda osa, et valituks mitte osutunud üksikkandidaatide hääled ei kandu üle mitte kellelegi (nt parteinimekirjadele). Seda ei ole minu teada keegi ka kusagil otsesõnu väitnud, vähemalt mulle ei ole see silma ega kõrva hakanud.

Kaudselt annab sellisele väitele ehk alust tõsiasi, et valimata jäänud üksikkandidaatidele antud hääled lähevad «raisku» (selles mõttes, et nende arvel keegi ühtegi mandaati ei saa) ning selle võrra jagatakse ringkondades vähem mandaate – selle arvelt aga omakorda läheb rohkem jagamisele kompensatsioonimandaate, millega võimendatakse üleriigiliste kinniste nimekirjade (ja vastavalt suurerakondade) osatähtsust ning mille suhtelisest demokraatiavaegusest oli juttu juba eelmises punktis.

7. Üksikkandidaadi poolt hääletamise või mittehääletamise puhul tuleb arvestada ka psühholoogilist momenti. Kuna hääle «raisku mineku» risk on suur, siis just sel põhjusel paljud valijad loobuvad üksikkandidaadi poolt hääletamast ja otsustavad oma hääle anda pigem mõnes nimekirjas paiknevale kandidaadile.

Sellega aga väheneb üksikkandidaadile antav häälte hulk märgatavalt ja suureneb veelgi nende valijate hääle raisku mineku tõenäosus, kes siiski otsustavad anda oma hääle just üksikkandidaadi poolt.

Teisalt on seda asjaolu võimalik edukalt kasutada ka üksikkandidaatide vastases propagandas, rõhutades näiteks nii käesolevas kui eelmises punktis toodud asjaolusid.

8. Põhimõtteliselt sama kehtib ka väike- ja vähese populaarsusega parteide puhul, millel on reaalne oht mitte ületada valimiskünnist.

Nende poolt hääletanutel on suur risk oma hääl «raisku» lasta, teisalt just see risk paneb paljud valijad nende poolt hääletamisest loobuma ning seda kindlamalt nad künnise alla jäävad.

Lisaks ei kõhkle konkurendid seda asjaolu oma kampaanias ja propagandas ära kasutamast. Oleme ka käesolevas kampaanias näinud sellele asjaolule viitamist nii roheliste kui eriti Rahvaliidu puhul, varasematel valimistel aga ka teiste parteide, näiteks 2003. aasta riigikogu valimistel toonaste Isamaaliidu (praegune IRL) ja Mõõdukate (praegune SDE) puhul, keda seekordsetel valimistel künnise alla jäämine ilmselt ei ähvarda.

Kokkuvõtteks

Toimiv valimissüsteem võib meile meeldida rohkem või vähem või üldse mitte, ent selle tundmine kasvõi üldjoontes on oluline nii kandidaatidele kui valijaile.

Esimestele sellepärast, et valida sobiv strateegia kandideerimiseks, valimisvõitluseks, -kampaaniaks jne.

Teistele aga selleks, et kujundada võimalikult ratsionaalne ja hingele rahuldust pakkuv valimisotsus.

Proportsionaalsete süsteemide puhul tasub alati meeles pidada seda, et esmatähtis on kandidaadi erakondlik kuuluvus ning alles seejärel tema isik.

Seega tasuks kindla isikliku eelistuse puudumisel alati kõigepealt välja valida endale kõige meelepärasem erakond ja seejärel selle (antud ringkonnas saadaval olevast) nimekirjast kõige meelepärasem kandidaat.

 Sellisel juhul võite kindlad olla, et ka siis, kui teie eelistatud kandidaat valituks ei saa, ei ole teie hääl teinud midagi, mis oleks teile põhimõtteliselt vastumeelne (nt soosinud erakonda, keda te muidu ei oleks toetanud).

Kui aga kõik parteid võrdselt vastumeelsed juhtuvad olema, siis tasub kindlasti hääletada pigem mõne üksikkandidaadi poolt. Isegi kui hääl lõpuks kaotsi läheb, ei ole te vähemalt pidanud oma südametunnistusega liiga suurt kompromissi tegema.

MAJORITAARNE EHK ENAMUSVALIMISTE SÜSTEEM

Rahulolematuse puhul praegu kehtiva süsteemiga oleks põhimõtteliselt kaks võimalust – kas püüda remontida olemasolevat või vahetada see otsustavalt välja põhimõtteliselt teistsuguse süsteemi vastu.

Mõningaid variante olemasoleva süsteemi parandamiseks puudutasime juba ülalpool. Neid võimalusi on kahtlemata veel, nii mõndagi on varemalt juba tehtud ning küllap tehakse ka edaspidi.

Siiski on võimalused parandusteks piiratud, eelkõige jääb proportsionaalse süsteemi puhul alati kehtima erakonna- ja nimekirjakesksus, mis paljudele valijatele võib olla (ja vähemasti sedapuhku ilmselt ka on) vastumeelne.

See tekitab paratamatult küsimuse, kas ehk tuleks sanitaarremondi asemel hoopiski võtta ette põhjalikum ümberehitus.

Radikaalseks alternatiiviks praegu kehtivale proportsionaalsele süsteemile võiks olla teine maailmas laialdaselt kasutatav valimissüsteemide liik – majoritaarne ehk enamusvalimiste süsteem.

Selle süsteemi puhul saab mandaadi ehk osutub valituks alati see kandidaat, kes saab oma ringkonnas kõige rohkem hääli.

Majoritaarsüsteemi puhul on alati tegemist ühemandaadiliste ringkondadega, teisisõnu valituks osutub alati üks ja ainult üks kandidaat – nimelt see, kes teeb oma ringkonnas parima tulemuse. Ükski teine kandidaat selles ringkonnas valituks ei osutu ning neile antud hääled lähevad lihtsalt kaotsi.

Selle süsteemi kohta öeldakse mõnikord ka «võitja võtab kõik».

Ringkondade ühemandaadilisusest järeldub teistpidi, et riigis peab olema moodustatud nii mitu valimisringkonda, kui mitu kohta on parlamendis (Eesti puhul oleks siis vaja 101 ringkonda).

Majoritaarseid süsteeme tõstetakse tihtipeale esile ja soovitatakse kui õiglasemaid, ausamaid ja eelkõige läbipaistvamaid (võrreldes proportsionaalsete süsteemidega).

Korduvalt on sellised soovitused kõlanud ka Eesti jaoks nii siinses meedias kui mujal. Tõepoolest, sellele süsteemile on omane lihtsus ja selgus – ei mingeid trikitamisi nimekirjadega, ei mingeid häälte ülekandumisi.

Parlamenti pääseb igast ringkonnast kõige enam hääli saanud ehk kõige populaarsem kandidaat, vähe(m)tuntud ja vähe(m)populaarsed isikud seevastu mandaati ei saa.

Samas tuleb alati silmas ja meeles pidada, et maailm ei ole must-valge ning ei ole olemas jäägitult positiivseid või negatiivseid nähtusi, asju ega isikuid. Sama kehtib ka valimissüsteemide kohta.

Nii on ka majoritaarsüsteemil omad puudused ning miinused, mis vähemalt isiklikult minu silmis kaaluvad üle plusspoole. Seda ka siis, kui ignoreerida tõsiasja, et olemasolev põhiseadus (§60: "Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel") ei võimalda majoritaarsüsteemi kasutamist, vähemalt mitte ilma põhiseadust eelnevalt muutmata.

Ega asjata kaaluta just praegu näiteks Ühendkuningriigis seni kasutusel olnud majoritaarsüsteemist loobumist (või vähemalt selle oluliselt proportsionaalsemaks muutmist), seda teemat on viimasel ajal korduvalt kajastanud ka Eesti meedia.

Majoritaarsüsteemi peamised puudused ja vastuolud on järgmised:

1. Ühemandaadilistes ringkondades läheb suur hulk hääli lihtsalt kaotsi (märksa suurem hulk, kui praegu valimata jäänud üksikkandidaatide ja künnise alla jäänud väikeparteide arvelt).

Valituks saab enim hääli saanud kandidaat, kõik ülejäänud jäävad mandaadita. Kui olete hääletanud teisele, kolmandale jne kohale jäänud kandidaadi poolt, siis te omale parlamenti esindajat ikkagi ei saa.

Peale paari-kolme valimist saab see tõsiasi valijale selgeks ja hakkab teistpidi süvendama poliitikast võõrandumist ja valimistest eemalejäämist. Milleks minna valima, kui jätkuvalt püsib äärmiselt suur tõenäosus, et minu häälest midagi ei sõltu?

2. Valimistulemus ei ole proportsionaalne toetusega erakondadele (erinevalt praegu kasutusel olevast proportsionaalsest süsteemist). See tähendab, et kohtade jaotus erakondade vahel parlamendis võib olla sootuks erinev toetusest parteidele ühiskonnas (mida näitavad näiteks avaliku arvamuse küsitlused).

Sealjuures võimendub reeglina just suuremate (populaarsemate) erakondade tulemus ning väiksemad ja vähempopulaarsemad marginaliseeruvad veelgi.

3. Tulenevalt eelmisest punktist soosib majoritaarsüsteem suuremaid parteisid ja viib keskpikas perspektiivis kaheparteisüsteemi tekkele.

See tähendab, et mingi aja pärast jäävad (Eesti näitel) reaalselt konkureerima ainult Keskerakond ja Reformierakond. Heal juhul jääb alles ka veel kolmas või neljas, aga nende osakaal parlamendis ja seega ka reaalne sõnaõigus muutub praegusest tuntavalt väiksemaks.

Umbes nii on praegu Ühendkuningriigis küll jätkuvalt olemas ka liberaalide partei (kuhu näiteks kuulub ka tuntud eesti soost poliitik Lembit Öpik), aga tolle esindatus saareriigi parlamendis on pidevalt oluliselt väiksem nende suurusest ja potentsiaalsest mõjuvõimust, seda just tänu valimissüsteemile.

Isiklikult minu jaoks on just see majoritaarsüsteemi suurim miinus, kuna väiksema arvu parlamendis esindatud erakondade puhul on esindatud ka vähem maailmavaateid ning seega väiksem hulk valijaid ning nende huvisid.

Kindlasti ei saa väita, et näiteks UK ja USA (kus kasutatakse majoritaarsüsteemi) oleksid vähem demokraatlikud kui enamus mandri-Euroopa riike (kus kasutatakse proportsionaalsüsteemi), aga nendele pika demokraatiatraditsiooniga riikidele on omane selline poliitiline kultuur (mis aga Eestile seni veel paraku kuigi tüüpiline ei ole), mis võimul olijaile lubab ja võimaldab ka opositsiooni huvide arvestamist.

4. Esmapilgul vaid tehniline küsimus – kuidas tõmmata valimisringkondade piirid (uue süsteemiga siis 101 ringkonda).

 Kui maapiirkondades pole suurt probleemi (panna mitu valda kokku üheks ringkonnaks), siis mida teha suurtes linnades ja eriti Tallinnas?

Umbes kümne tuhande valijaga ringkonna puhul tuleks näiteks Tartu jagada ca kümneks ringkonnaks, kogu Tallinn ca neljakümneks. Kuidas seda teha, nii et see võimalikult õiglane oleks ja kõigile ka õiglane tunduks?

Paljud võivad ju rõõmustada, et näiteks Edgar Savisaar enam kogu Lasnamäed (kuhu tuleb samuti ca 10 ringkonda) puhtaks tõmmata ei saa, ent ärgu hõisatagu enne õhtut – küllap teevad seda teised.

Keskerakonnal on pink pikk, jätkub tegijaid kandidaate ka ülejäänud sealsetesse ringkondadesse ja lõpptulemus on see, et teised parteid ei pääse seal enam niigi palju löögile kui seni. Mõnes teises piirkonnas kehtib aga sama näiteks Reformierakonna või kellegi muu kohta.

Valimisringkondade piiride määramisest omakorda aga võib üsna olulisel määral sõltuda ka valimistulemus (vt ka järgmist punkti).

5. Majoritaarsüsteem pakub oluliselt laiemaid võimalusi igasugu poliittehnoloogilisteks manipulatsioonideks valimistel (osaliselt ka tulenevalt eelmisest punktist) – mängimine valimisringkonna piiridega (nn gerrymander), partei poolt oma populaarsemate kandidaatide strateegiline paigutamine erinevatesse ringkondadesse jne.

Tõsi, seda tehakse ka praegu – aga valimissüsteemi muutmine ei vähendaks ega kaotaks seda, vaid pigem suurendaks.

Põhjalikult, hästi ja loetavalt on sellest kõigest kirjutanud Rein Taagepera oma raamatus «Häältest mandaatideni», mida julgeks soovitada igale tõsisemale huvilisele. Kuna Taagepera ise on pärit majoritaarsüsteemi kasutavast riigist (USA), on tal selle kohta näiteid hulganisti ja varnast võtta.

6. Kuna majoritaarsüsteemi puhul on tuntavalt rohkem (kui proportsionaalse süsteemi puhul) tegemist isikuvalimistega, siis julgeks prognoosida ka tuntavat populismi kasvu (kui sel muidugi veel üldse ruumi on kusagile kasvada).

Kandidaat peab valituks saades olema isiklikult populaarne (erakondlik kuuluvus on teisejärguline) ning eeldada võib, et selle tõstmiseks vahendeid valima ei hakata. Uue innuga hakatakse parteidesse värbama tuntud-kuulsaid nimesid, telenägusid, meelelahutajaid jpm.

Väiksemaid miinuseid on veel, aga need olid põhilised. Sealjuures tuleb kindlasti tunnustada ka majoritaarsüsteemi eeliseid, millest olulisim (nagu juba juttu oli) on süsteemi läbipaistvus ja vähese populaarsusega/tuntusega kodanike (ka nö poliitbroilerite) parlamenti pääsemise välistamine.

Üldiselt ütleks praegu kasutusel oleva proportsionaalse süsteemi kohta umbes samuti, nagu Winston Churchill ütles kunagi demokraatia kohta – halvim kõigist võimalikest, aga midagi paremat ei ole ka seni suudetud välja mõelda.

Kui kahest kehvast tuleks valida vähem viletsakene, valiksin jätkuvalt praeguse ehk proportsionaalse süsteemi, seda võimalust mööda veelgi kohendades.

Nagu juba juttu oli, võiks näiteks ära jätta kompensatsioonimandaatide jagamise või vähemalt selle juurde käivad kinnised nimekirjad. Võib-olla teha veel mingeid muudatusi, mis vähendaksid olemasoleva süsteemi puudusi.

Aga süsteem ise võiks põhimõtteliselt jääda selliseks nagu oli –proportsionaalseks – ilma, et seda kõige täiega majoritaarseks ümber vahetataks.

Põhimõte «kui miski töötab, ära torgi» võiks kehtida ka antud juhul. Ja Eesti valimissüsteem on seni üldjoontes siiski töötanud.

Samas on see vaid minu isiklik arvamus ja respekteerin igati ka sellest erinevaid. Teema on avatud debattideks nii kirjutavas kui rääkivas meedias, internetis, kommentaariumites ja mujalgi.