Poliitikaekspertide tagasivaade aastale 2016: olulisemad sündmused Eestis ja välismaal (4)

«Kõike võib tahta, karta ja loota. Seda, mis tuleb — mitte keegi ei oota» on kirjutanud oma luuletuses «Elul on väikene hingemaa» Eesti poetess Betti Alver. Selle luulereaga iseloomustab kommunikatsiooniekspert Ivo Rull ka lõppevat aastat, mis pakkus omajagu üllatusi ja ootamatusi meile kõigile.

EESTI SISEPOLIITIKA

Mis on lõppeva aasta kõige olulisem sündmus?

Rein Toomla: Usun, et poliitiliste sündmuste edetabelit juhivad presidendivalimised. Valimiste läbikukkumised nii riigikogus kui ka valimiskogus polnud iseenesest väga üllatuslikud – sellisele võimalusele on tähelepanu juhitud juba paarkümmend aastat. Arvan, et 2016. aasta stsenaariumi kordumist ei soovi poliitikud ega ka mitte ühiskond – järelikult tuleb hakata muutma põhiseadust ja presidendi valimise seadust. See on esmakordne juhtum meie nüüdisaegses poliitilises ajaloos, kus üks sündmus toob kaasa vajaduse muuta põhiseadust ja see võib võtta aega. Kui võimalikke muudatusi ei taheta panna rahvahääletusele ega võtta riigikogus vastu kiireloomulisena, siis peavad oma heakskiidu andma riigikogu kaks koosseisu.

Tõnis Saarts: Presidendivalimised, mis lükkasid käigu sisse ka valitsuse vahetusele, mis on omakorda selle aasta kõige märgilisema tähtsusega sündmus. Eesti poliitikat aastaid stagnatsioonilisse sundviskesse seadnud «suur vastasseis» Savisaare ja paremerakonna vahel sai läbi, avades tee hoopis mitmekesisematele koalitsioonimustritele, poliitikastiilidele ja ideedele. Kelle jaoks oli see areng hirmutav ja ebakindlust külvav, kelle jaoks tervitatav ja elevust tekitav - kõik oleneb sellest, kummal pool uut rindejoont täna asutakse. Järgmiste aastate sisepoliitilised arengud saavad paljuski olema mõjutatud selle aasta dramaatilistest pööretest ja uutest vormuvatest vastasseisudest. Küsimus on selles, kellest kujundatakse peagi uus «Savisaar», sest Reformierakonnale on uue tõusu jaoks Vene-hirmule ülesehitatavat vastandumist hädasti vaja.

Andres Kasekamp: Savisaare kukutamine ja võimupööre, teiseks presidendivalimised.

Ivo Rull: Uue valitsuskoalitsiooni moodustamine, mis tõi kümneaastasest isolatsioonist välja Keskerakonna ja läkitas opositsiooni 17 aastat võimul püsinud Reformierakonna. 

Mis teid lõppevale aastale tagasi vaadates kõige enam üllatas, mis oli kõige ootamatum?

Rein Toomla: Vast kõige üllatuslikum oli koalitsiooni lagunemise tehnika. Ühe politoloogilise valemi järgi võis prognoosida valitsuse muutumist järgmise aasta algul. Et see toimus paar-kolm kuud varem, ei räägi sellele valemile vastu ja iseenesest ootamatu pole, kuid oleks võinud arvata, et Reformierakond loobub oma partneri(te)st, mitte vastupidi. Uue koalitsiooni puhul tahtsin loota, et opositsiooni arvestamiseni jõutakse ka tegudes, kuid kui vaadelda riigikogu alalisi komisjone, siis mitte ühegi juhiks ei saanud vastasrinna esindaja.

Tõnis Saarts: Presidendivalimised, mis lõppesid Estonia kontserdisaalis nii ootamatult. Kuigi Eesti sai endale sõnaka ja tegusa presidendi, siis näitasid need sündmused suurepäraselt, kuhu erakondlik egotsentrism võib viia. Eriti kui see on veel võimendatud uusi kangelasi vormida tahtva meedialoogika poolt.

Andres Kasekamp: Et Keskerakonna toomine valitsuskoalitsiooni etteotsa toimus nii kähku. Teiseks, et valimiskogu ei suutnud presidenti valida.

Ivo Rull: Kersti Kaljulaidi presidendiks saamine, mis ilmselt üllatas kõiki eestimaalasi, kaasa arvatud proua presidenti ennast. 

Kas mööduv aasta oli teie hinnangul pigem hea või halb ja miks?

Rein Toomla: Kui lähtuda eeldusest, et poliitika peab olema suunatud ennekõike heaolu kasvule ja turvalisuse kindlustamisele, siis on aasta 2016 pigem hea kui halb.

Tõnis Saarts: Oleneb kelle vaatevinklist.

Andres Kasekamp: Tõmblev, aga värskendav. Hea läbimurre, et naine sai riigipeaks.

Ivo Rull: Optimistina hindan toimunud arenguid pigem positiivselt. Presidendiks ei saanud minevikumees Siim Kallas ja Edgar Savisaare autoritaarse kontrolli alt vabanenud Keskerakond avas Eesti poliitikas uue peatüki.

Mida olulist jäi pooleli ehk millega tuleval aastal kindlasti jätkama peaks?

Rein Toomla: Tundub, et midagi väga olulist pooleli ei jäänudki. Terve rida protsesse jätkub ka järgmisel aastal või isegi veel kaugemas tulevikus ja nii oligi kavandatud. Siiski peaks midagi ette võtma kooseluseaduse rakendusaktidega. Kindlasti tuleks alustada aga põhiseaduse muutmisega ja seda ikka seoses presidendivalimistega.

Tõnis Saarts: Haldus- ja riigireform. Loodetavasti suhtub uus koalitsioon sellesse väljakutsesse tõsiselt ja ei kaota kildkondlikele huvidele järele andes silmist suurt pilti.

Andres Kasekamp: Rail Balticu projekt, Keskerakonna korruptsiooni protsess, Tallinna valitsemise puhastus ja ettevalmistused kavandatust varasema Euroopa Liidu eesistumisele.

Ivo Rull: 2017. aastal tuleb haldusreform viia lõpuni nõnda, et elu Eesti erinevates piirkondades saaks nutikamalt ja efektiivsemalt korraldatud.

VÄLISMAAILM

Mis on mööduva aasta kõige olulisem sündmus maailmas?

Rein Toomla: Siinse maailmanurga jaoks asetub esikohale Brexit. See on näide sellest, kuidas isegi vana koloniaalimpeeriumi valijaskond – tõsi küll, selle vaesem osa –, ei suuda harjuda rahvusvahelistumise/globaliseerumise mõnede tahkudega. Ja kas peakski? Ent igal juhul oli see jõuliseks signaaliks nendele institutsioonidele, kelle eesmärgiks ongi maailm või mõni selle nurk ühtsemaks muuta – Euroopa Liidule näiteks.

Tõnis Saarts: Donald Trumpi võit USA presidendivalimistel. Küsimus pole siin vaid välis- ja julgeolekupoliitilistes riskides, vaid täiesti uutes trendides, mis näitavad, milliseks võib kujuneda 21. sajandil poliitika ja kuidas selles uues olukorras valimisi võita. Kui 20. sajandi poliitikat ilmestas klassikonflikt ja vastasseis vasak- ja parempoolsuse vahel, siis 21. sajandi poliitika põhiliseks vastandusteljeks hakkab kujunema suhtumine globaliseerumise mõjudesse. Ühel pool on need, kes üleilmastumist ja piiride hägustumist tervitavad, teisel poolel need, kes tahaksid ehitada müüre nii ühiskondade sisse kui ka vahele. Trumpi võit oli just viimase leeri võit ja meeldetuletus üleilmastumise suhtes entusiastlikult meelestatud haritud keskklassile, et mitte kõik ei mõtle nagu nemad ja nende poolt juurutatud avatust ja mitmekesisust soosivaid väärtusi ei võeta kaugeltki veel enesestmõistetavana.

Andres Kasekamp: Brexit, Donald Trumpi võit, Venemaa jõuline sekkumine Süürias ja Pariisi kliimalepe ratifitseerimine.

Ivo Rull: Donald Trumpi võit USA presidendivalimistel. Esiteks muutusid Trumpi võiduga maailma poliitilised arengud veelgi vähem ratsionaalselt ennustatavateks. Teiseks leidis kinnitust karm tõsiasi, et populism on tõusuteel.

Mis oli aastale tagasi vaadates kõige ootamatum?

Rein Toomla: Ilmselt USA presidendivalimised, kuid mitte niivõrd nende lõpptulemus. Pigem see, et nii mõjukas ja võimekas erakond nagu Vabariiklik Partei ei suutnud nendeks valimisteks leida kandidaati, kes oleks olnud vastuvõetav tervele või siis vähemalt suuremale osale erakonnast.

Tõnis Saarts: Brexit, sest keegi ei uskunud, et briti valijate enamus võiks teha nii riskantse ja ebaratsionaalse valiku.

Andres Kasekamp: Brexit, Trumpi võit, Türgi ja Venemaa lähenemine.

Ivo Rull: Brexit, mille tulemus ehmatas ära ka briti euroskeptikute liidrid. Järjekordne kurb näide populismi võidukäigust. 

Millised arengud valmistasid teile rõõmu, millised muret?

Rein Toomla: Otsest rõõmu sellest poliitilisest maailmast polnudki, rohkem ikka muret.

Tõnis Saarts: Muret valmistab nõnda nimetatud «post-truth politics» või «tõendipõhisust eirava poliitika» pealetung. Seda nägime nii Brexiti kui ka Trumpi kampaania puhul, et faktid ja tõendid enam ei loe, loeb see, kui edukalt üks või teine poliitik suudab valijaid panna uskuma, et temal on õigus, rõhudes seejuures inimeste alateadlikele hirmudele ja eelarvamustele. See on väga ohtlik tendents, sest isegi kui populistid võimule saavad, siis reaalpoliitika on reaalpoliitika, kus tõendite ja faktide pime eiramine viib vaid ebaõnnestumisteni ja oma valijate petmiseni ehk teisisõnu külvab skeptilisust ja viib demokraatia kriisi süvenemiseni.

Andres Kasekamp: Rõõmu valmistas Pariisi kliimalepe ratifitseerimine, NATO tippkohtumise otsus paigaldada liitlasväed Balti riikidesse, see, et Ukraina on ikka pidanud vastu ning Euroopa Liidu ja Kanada vabakaubandusleping. Muresid oli kahjuks palju rohkem. Kasvav populismi laine, Brexit, Trumpi võit, Venemaa jõuline sekkumine Süürias ning küber- ja inforünnak USA valimistes, rahvusvahelise kriminaalkohtu nõrgenemine, meie olulise liitlase Poola valitsuse tagurlikkus, NATO liitlase Türgi kaugenemine Lääne väärtustest. 

Ivo Rull: Süüria kodusõja ja Venemaa agressiooni jätkumine Ida-Ukrainas on pideva murevoo allikateks. Püsib sõjaoht Euroopas, toimuvad massilised inimõiguste rikkumised, põgenikekriis on tõstnud sotsiaalseid pingeid ja suurendanud terrorismi. Neid probleeme lihtsustades koguvad populistlikud erakonnad erinevates riikides märkimisväärset toetust. Rõõmu valmistasid Kuuba suundumused rahvusvahelisele avatusele, NATO vägede kohaloleku suurenemine Balti riikides ja euro püsimine suhteliselt stabiilse valuutana. 

Milliseid olulisi arenguid võib tuua uus aasta?

Rein Toomla: Maailmapoliitikat iseloomustab viimasel ajal riikide suutlikkus vältida omavahelisi relvakonflikte. Venemaa käitumine selles suhtes on olnud erandlik ja suure tõenäosusega maksab see Venemaale ka valusalt kätte. Kuid riikide sees toimuv on külvanud palju suuremat rahutust ja tõenäoliselt see suundumus jätkub. Teisiti öeldes – erinevat tüüpi, erinevate osalejate ja erinevate eesmärkidega terroriaktid jätkuvad ning teised riigid saavad suuremalt jaolt ainult kaasa tunda.

Tõnis Saarts: Võtmeküsimuseks kujuneb, milline saab olema Donald Trump USA presidendina nii välis- kui sisepoliitikas. See kujundab paljuski 2017. aasta võtmesündmuste loogika, mida on praegu raske ette prognoosida.

Andres Kasekamp: President Trumpi väljaütlemised ja otsused, Euroopa Liidu murenemine, Angela Merkeli võimul jätkamine ning Putin püüab niikuinii millegagi üllatada.

Ivo Rull: Kui aasta tagasi oleks Postimehes keegi ennustanud, et Eesti presidendiks saab Kersti Kaljulaid ja USA presidendiks Donald Trump, oleks seda inimest parimal juhul vaadatud kui ullikest. Sestap tsiteerin Betti Alverit: «Kõike võib tahta, karta ja loota. Seda, mis tuleb — mitte keegi ei oota.»