Erne valimisblogi: Kas Eesti valimised mõjutavad maailmapoliitikat?

Esitasin artikli pealkirjas püstitatud küsimuse jälgides Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas toimuvaid massirahutusi ja lugedes spekulatsiooni selle kohta, et neid rahutusi, mis hõlmavad mitut riiki, organiseeriti uut tüüpi meediate abil internetis.

Nimelt olnud Facebookis Egiptuse protestimeelsete noorte leht, milles kutsuti üles aktsioonile ja millega olevat liitunud üle 90 000 inimese.

Idee iseenesest ei olegi võimatu selliste globaalvõrkude olemasolu ja kasutatavuse tõttu kaasaegses maailmas.

Jättes siiski kõrvale küsimused, kas eespoolkirjeldatu ja sellega sarnaste näidete tõttu tuleks uut tüüpi meediate levikut kontrollida või see koguni peatada, ja mil määral mõjutab uus meedia eesseisvaid valimisi Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikides, arutleksin pigem järgmistel teemadel: esiteks, kelle huvides võis olla uut tüüpi meediate kasutamine demokraatlike protsesside tagamiseks Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, ning teiseks, kas ja kuidas mõjutab Eesti valija selliseid rahvusvahelisi protsesse.

Kelle huvides uut tüüpi meediaid Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas väidetavalt kasutati?

Sellele küsimusele vastamisel tuleb arvesse võtta maailmapoliitika ajalugu, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikide sidemeid Nõukogude Liiduga, viimase lagunemist ning täna maailmas jõupositsioonil olevate riikide strateegilist huvi esiteks kontrollida EL naabruses asuvat Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika telge ning teiseks tagada maailma üldine julgeolek ja ühtsus. Viimase puhul tuleb rõhutada Ameerika Ühendriikide ohustatud seisundit geopoliitilisel tasandil.

Arvesse tuleb võtta ka juurdepääsu Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikides maavaradele ja huvi seoses naftajuhtmete kulgemisega.

Kas ja kuidas mõjutab Eesti valija rahvusvahelisi protsesse?

Euroopa Liidu tasand

Sellele küsimusele vastamist võib alustada EL-i tasandilt. Lisaks EL-i otsustusprotsessides osalemisega Euroopa Parlamenti valimiste kaudu, kujundavad Eesti valijad ja valitavad EL-i poliitikaid ka siseriiklike valimiste kaudu.

Nimelt saavad liikmesriikide parlamendid otse teavet EL-i institutsioonidelt; lastes endile edastada EL-i seadusandlike aktide eelnõusid; kontrollides subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest kinnipidamist; hinnates EL-i poliitikate rakendamist  vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal; osaledes poliitilises järelevalves Europoli tegevuse üle ja Eurojusti tegevuse hindamises; osaledes aluslepingute läbivaatamise menetlustes; saades teavet EL-i astumise avaldustest; osaledes koos Euroopa Parlamendiga liikmesriikide parlamentide vahelises koostöös.

Siseriiklike valimiste tulemusena võimule saanud isikutest sõltub ka riikide esindatus Euroopa Ülemkogus ja Euroopa Liidu Nõukogus, kes oluliselt osalevad EL-i poliitikate kujundamisel.

Euroopa Ülemkogus esindavad liikmesriike nende riigipead või valitsusjuhid, aga Euroopa Liidu Nõukogus liikmesriikide valitsused, kes annavad ise demokraatlikult aru kas oma riikide parlamentidele või kodanikele.

Lisaks on kõik liikmesriigid kordamööda Euroopa Liidu Nõukogus eesistujariigiks kuuekuulise tähtaja jooksul rotatsioonisüsteemis. Eesti on nõukogu eesistujariigiks aastal 2018.

Euroopa Ülemkogu ülesanneteks on anda EL-ile arenguks vajalik tõuge ning määratleda EL-i üldised poliitilised sihid ja prioriteedid.

Näiteks on Euroopa Ülemkogu andnud tõuked sellisteks olulisteks arenguteks nagu majandus- ja rahaliit, otsesed valimised Euroopa Parlamenti, ühine sotsiaalpoliitika ja laienemine.

Ent Euroopa Ülemkogul on oluline osa ka ühise välis- ja julgeolekupoliitika arendamisel ja rakendamisel, samuti on ta diskussioonifoorum ja EL-i seisukohtade koordineerija maailmapoliitika aktuaalsetes küsimustes.

Euroopa Liidu Nõukogu olulisimateks ülesanneteks on õigusaktide vastuvõtmine koos Euroopa Parlamendiga, poliitika kujundamise ja koordineerimise funktsioonid (sealhulgas ühise välis- ja julgeolekupoliitika kujundamine), selliste otsuste vastuvõtmine, milles pannakse paika EL-i lähenemisviis konkreetsele geograafilist või temaatilist laadi küsimusele, otsused tõhustatud koostöö lubamise kohta, eelarveametina tegutsemine ja EL-i eelarve kinnitamine.

Nõukogu määrab Euroopa Komisjoni ettepaneku põhjal kindlaks ka majandus- ja sotsiaalkomitee ning regioonide komitee liikmed, viimase puhul on muuhulgas oluline kohalike omavalitsuste esindatus EL-i tasandil.

Pärast Lissaboni lepingu jõustumist tuleb Nõukogu kokku senise üheksa asemel kümnes koosseisus: üldasjad; välisasjad; majandus- ja rahandusküsimused; justiits- ja siseküsimused; tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise ja tarbijakaitseküsimused; konkurentsivõime (siseturg, tööstus, teadusuuringud ja kosmos); transport, telekommunikatsioon ja energeetika; põllumajandus ja kalandus; keskkond, ning haridus, noored, kultuur ja sport.

Nõukogu töö ettevalmistamise eest vastutab liikmesriikide valitsuste alaliste esindajate komitee.

Osalemine muude rahvusvaheliste organisatsioonide ja institutsioonide töös

Eesti osaleb nii EL-i liikmena kui otse ka muude rahvusvaheliste organisatsioonide ja institutsioonide töös, mis sõltub samuti siseriiklikest protsessidest.

Näiteks määratakse Eesti suursaadikud ÜRO-sse ja NATO juurde; Eesti on esindatud ÜRO peaorganite ja eriagentuuride kohtumistel; NATO raames toimuvad välisministrite kohtumised; Euroopa Nõukogu liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid osalevad Euroopa Nõukogu töös; Balti Ministrite Nõukogu (kus Eesti on 2011. aastal eesistujaks) tööd juhtivad peaministrid; välisministrid kohtuvad Balti koostöönõukogus; parlamentaarne koostöö toimub Balti Assamblees ja Balti Assamblee ja Põhjamaade Nõukogu vahel; Läänemere riikide valitsusjuhid ja välisministrid koordineerivad Läänemeremaade Nõukogu tööd; peaministrid ja välisministrid kohtuvad Põhja-Balti koostöö raames.

Alahinnata ei saa ka siseriiklikku tööd rahvusvaheliste kohustuste täitmisel ning riigi esindajate osalemist riikidevahelises rahvusvahelises suhtlemises.

Seega sõltub Eesti tänasest valijast kogu maailma homne heaolu.