Mari-Liis Jakobson: Reformierakond kui riigi raamatupidajad

Reformierakonna valimiseelne kampaania on erinenud teistest erakondadest. Seda nii sõnumilt kui taktikalt. Paiguti tekib mõte, et isegi, kui me valime poliitikuid, kes lubavad teostada erinevaid poliitilisi programme, siis vaikse, aga kindla jõuna tegutseb nende taustal ka Reformierakondlik riigi raamatupidaja, kes loeb muudkui deebet-kreedit ning näitab teiste ideedele punast või rohelist tuld. Kuidas sellist taktikat hinnata? Äsjane Emori küsitlus näitab, et osa valijaid on hakanud seda tüüpi strateegias kahtlema.

Refrään: Kust see raha tuleb?

Reformierakonna esinemisstiil on olnud tähelepanuväärselt järjekindel. Nende juhtiv retoorika kujunes välja juba paari aasta taha jäävate riigieelarve kärbete tegemise aegu ning olulisi vangerdusi selles tehtud pole.

Välja paistab see nii erakonna valimisprogrammist, mis, nagu Postimees tabavalt märkis, tegeleb peamiselt pisilubadustega. Hoolimata sellest, et nende programm on teiste erakondadega võrreldes konkurentsitult pikim ning põhjalikem.

Suurte sisuliste lubaduste puudumine hakkas teravalt silma justiitsminister Rein Langi esituses, kes haridus-, kultuuri- ja lõimumisteemalises «Valimisstuudios» esindas Reformierakonna platvormi peamiselt refrääniga «Kust see raha tuleb? Kust see raha tuleb? Ei saa seina seest. Isegi siis, kui koodi tead!»

Tagatipuks näib, et antud refrääni ei soovi lõpmatuseni kaasa laulda ka koalitsioonikaaslased – rahandusminister Jürgen Ligi esinemiste vastu on sõna võtnud kaitseminister Jaak Aaviksoo, kes mitte just palju leebemate lausungite poolest tuntud on. Ka Aaviksoo heidab ette, justkui teaks vaid rahandusminister ja tema erakond, mis on õigustatud kulutus ja mis laristamine. Ometi on eelarve kujunemine ka poliitiline küsimus, mis peaks tuginema valituks osutuva koalitsiooni maailmavaatele.

RE kui Riigierakond

Tundub, et Refromierakond soovib võtta justkui riigipartei rolli, mis polegi niivõrd poliitiline, kuivõrd kalkuleriv ja nomenklatuurne, koondades poliitilisse teenistusse sobivat eliiti. Üritatakse näida üldise huvi kaitsjana, mida teised parteid oma liialt hoogsate lubadustega ohustada võivad.

Erialakeeles nimetatakse seda tüüpi erakondi kartelliparteideks – erakondadeks, mille organisatsioon on riigivõimu positsioonidega tugevalt läbi põimunud ning äärmiselt professionaliseerunud. Kartellierakond ei lähtu oma platvormi koostamisel mitte sellest, millised võiks olla valijate nõudmised, vaid sellest, milliste lubaduste valijatele mahamüümine oleks erakonnale kõige otstarbekam. Niisiis pakutakse mitte lapsetoetust või emapensioni, vaid ennekõike erakonda kui kaubamärki.

Sellest näib johtuvat ka nende kampaaniastrateegia, mis on suhteliselt umbisikuline: valijat ei kutsuta niivõrd üles hääletama konkreetsete poliitikute kuivõrd terve erakonna poolt. Jah, erakonna esimees Andrus Ansip vaatas vahepeal vastu majaseintelt, kuid samas mahus avalikke esinemisi kui ükskõik, millise teise erakonna peaministrikandidaadid, ta ette võtnud pole. Muidugi reklaamivad teda kõige paremini õnnestumised peaministrina, ent kas minimaalne avalik kontakt on ikka valija lõpuni enda juures hoidmiseks piisav, kui emotsionaalne valimispinge tõuseb?

Alternatiivid puuduvad?

Erakonna reklaamikampaania üks põhisõnumeid – ärge kõigutage paati, päästke Eesti, valides Reformierakonda – lähtub märksõnast, mis hiljuti Saksamaal kirgi küttis. Selleks oli sõna Alternativlos, eestikeeli valikute või alternatiivide puudumine, millega iseloomustati kantsler Angela Merkeli ning tema erakonna, kristlike demokraatide valitsemisstiili. Tõsi, sealsete kohalike valimiste kulg on näidanud, et alternatiive on.

Ka Eestis näitas ka hiljutine Emori uuring, et inimesed on alternatiive leidnud küll: Reformierakonna mäekõrgune edu teiste erakondade ees on sulanud suhteliselt tasavägiseks võistluseks. Reformil on suhteliselt keerulisem ka seetõttu, et opositsioon on heitnud kinda ning pakkunud välja alternatiivi mitte ainult kulude poole pealt, vaid ka tulude poole pealt, survestades vajadust vaadata üle maksupoliitika. IRL, kes on küll Reformierakonnaga koos kärpeleeris, on aga samas suhteliselt heldelt lubanud emapensioni, tasuta kõrgharidust ja muidki hüvesid. Seega ei pruugi Reformi refrään kõigile valijatele enam ainuvõimalik tunduda. Seda enam, et makromajandus on Nordhausi konjunktuurtsüklite „hea tava“ kohaselt valimiste ajaks jälle kasvutendentsi jõudnud.

Teine aspekt on riigipartei strateegia iseenesest. Demokraatlikes riikides on seda tüüpi erakondade edu aluseks sageli üldine pettumus erakondades ning kodanike küünilisus. Otsustavaks saab siinkohal just valitseva erakonna ressursside, poliitilise kogemuse ning tegevuse teatav ennustatavus – vähemalt ei keerata midagi väga tuksi. Ainsaks opositsiooni võimaluseks on nendes tingimustes n-ö protestivalimised, mida aga tulevad märtsivalimised endast kindlasti ei kujuta.

Eesti eripäraks võib aga olla, et inimesed ei hinda väga kõrget võimuvertikaali. Sestap korjabki Reformi punktid endale IRL, kes otsib endale aktiivselt sõpru Facebookis, sõlmib valijaga lepinguid ning kutsub inimesi Mardi, Tõnise või Urmasega juttu puhuma.

Tõenäoliselt aga jätkab käesoleva artikli peategelane siiski valitsuskoalitsioonis. Millises, näitab aeg, sest suhteliselt vaoshoitud programm annab erakonnale  koalitsiooniläbirääkimisteks ruumi. Silmas tuleb aga pidada, et järgmise neliaastaku väljakutsed ei ole enam vaid konservatiivne eelarvepoliitika ning hetkesituatsiooni külmutamine. Mõelda tuleb ka, millised on ühiskondlikud väljakutsed, millele vastates kõnealused ressursid realiseerida; millised on eestlaste vajadused, mida rahuldada Euroopa Liidu uue finantsperioodiga vabanevatest vahenditest jne.

Seega, ehkki keskmine eestlane usaldab oma raamatupidajat rohkem kui poliitikut, tuleb valimiste ja valitsemise kontekstis mõelda läbi ka oma sisuline strateegiline liin ja seda selgelt kommunikeerida.