Põgenik Afganistanist ehitab oma uut elu üles Tallinnas

Ahmad taotles Eestis varjupaika ning sai siin täiendava kaitse, mida antakse vaid neile isikutele, kelle puhul võib tagasisaatmine päritoluriiki kaasa tuua tema piinamise, inimväärikust alandava kohtlemis- või karistamisviisi või surmanuhtluse kasutamise või relvakonflikti ohvriks sattumise. Täpsematest põhjustest, mis temaga Afganistanis juhtus, Ahmad rääkida ei soovi.

Kodumaalt lahkus ta 2008. aasta detsembris koos oma sõbraga ning pärast seda on nad elanud kolmes riigis: 11 kuud Venemaal, 4 kuud Lätis ning 11 kuud Eestis.

Raskused töö ja korteri leidmisel

Nähes välja hoopis teistsugune kui tüüpiline eestimaalane ning oskamata eesti keelt, on põgenikul Eestis raske tööd ja eluaset leida. Ahmad otsis omale Tallinnas korterit kaks kuud, kuni lõpuks üks Eesti noormees talle ulualuse välja üüris. «Kuna nad (üürileandjad – toim.) näevad, et ma ei räägi hästi kohalikku keelt ja ei ole ka venelane, siis nad küsivad, kust ma pärit olen. Kui vastan, et Afganistanist, öeldakse, et olgu, me mõtleme korteri üürimise peale. Aga kui ma tagasi helistan, öeldakse, et vabandage, me juba rentisime korteri kellelegi teisele.»

Töö leidmine läks Ahmadi jaoks kergemalt, kuid seda vaid tänu tema Pakistanist pärit sõpradele, kes aitasid tal leida töö teenindussektoris.

«Mõned teised põgenikud, kes elavad Illukal (Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus – toim.), otsivad pool aastat tööd ja ikka ei leia. Nad ei oska eesti keelt ja mulle tundub, et Eestis on eestlastel endilgi keeruline tööd leida.»

Ahmadi trump uue elu ülesehitamisel on ilmselt tema hakkaja loomus: Lätis hakkas ta õppima vene ja inglise keelt ning praeguseks oskab ta inglise keelt nii palju, et intervjuu andmine selles keeles ei olnud tema jaoks mingi probleem. Eestis asus Ahmad eesti keelt õppima ning kavatseb sügisel nii kaugele jõuda, et ta saaks jätkata oma Afganistanis pooleli jäänud õpinguid Tallinnas. 

Pääs siinsesse gümnaasiumi ei ole veel kindel, sest keeleoskus tahab parandamist ning lisaks jäid Ahmadil eelnevat haridust (Afganistanis läbis Ahmad 10 klassi – toim.) tõendavad dokumendid Afganistani. Kui kõik peaks siiski hästi minema, istub Ahmad sügisel koolipingis ja kui tema unistus ellu läheb, siis näeb ta kunagi end ka ülikoolis inseneri eriala õppimas. 

Ahmad annab endale siiski aru, et võõras riigis on tal palju raskem elus n-ö läbi lüüa. «Selles riigis, kus oled sündinud, on lihtne karjääri teha. Aga Eestis ei ole mul perekonda ega mitte midagi. Aga ma püüan.»

Erinevus rikastab?

Eestisse integreerumine ei ole Ahmadi jaoks lihtne olnud – ühelt poolt takistavad seda eelarvamused, mis kohalikel tekivad, kui kuulevad Ahmadi päritoluriigist; teiselt poolt on ka kultuurierinevused suured.

«Meedia näitab Afganistanist vaid sõda ja terroriste, mistõttu eestlased arvavad, et kõik afgaanid on terroristid, aga see pole nii. Afgaanidele ei meeldi sõda, enamikule afgaanidest meeldib rahu ja normaalne elu.»

Ühe suure erinevusena Eesti ja afgaani noorte vahel toob Ahmad välja perekonna rolli noorte elus. «Afganistanis on nii, et kui midagi otsustad, siis teed seda koos perekonnaga. Eesti noored teevad aga nii, kuidas ise tahavad.» Nii on Ahmad imestanud selle üle, et Eesti noored kolivad esimesel võimalusel perekonna juurest ära ning pidutsevad enamasti vaid oma sõpradega ja mitte perekonnaga.

Perekonnast tunnebki Ahmad Eestis kõige suuremat puudust. Ühendus kahe venna ning ema-isaga on Ahmadil täielikult katkenud, tema lapsepõlvekodus puudus ka telefoni- ja internetiühendus. «Eemalolek perest on väga raske ja ma mõtlen neile koguaeg. Elasin nendega 17 aastat ja siin tunnen end väga üksikuna. Ma loodan, et ühel päeval Afganistanis olukord normaliseerub ja ma saan oma perekonna juurde tagasi minna.»

Uus algus

Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) Tallinna esinduse projekti koordinaator Marge Sassi tegeleb teadlikkuse tõstmisega põgenikest igapäevaselt ja tõdeb, et Ahmad on väga positiivne näide Eestisse integreeruda püüdvast põgenikust. «Ta on nii avatud ja rõõmus inimene,» leiab Sassi.

Ta nendib, et põgenikel ei ole sugugi lihtne alustada elu uues riigis. Probleem tekib juba sellest, kui põgenikul ei olnud võimalik dokumente kaasa võtta ja ta ei saa uues riigis alustada oma erialast tööd. «Sa ei saa tõestada, mida kõike sa oled oma kodumaal saavutanud – kodumaale ei jää lihtsalt su pereliikmed, vaid ka su täitumata unistused, mis selles riigis ja sel ajahetkel oleksid võimalikud olnud, aga sa oled sunnitud lahkuma.»

IOM tegeleb praegu projektiga, mille kaudu püütakse tõsta eestlaste teadlikkust pagulastest ja varjupaigataotlejatest. Projekti «Avaliku teadlikkuse tõstmine migratsiooni- ja varjupaigatemaatikal Eestis: Pagulased? Kes? Miks?» raames koolitatakse õpetajaid  ning külastatakse koole ja noortekeskusi üle Eesti. Ahmad läheb IOMi koordinaatoritega Eesti koolidesse kaasa ning osaleb pagulust puudutavates aruteludes ja mängudes.

VARJUPAIGATAOTLEJATE VASTUVÕTUSÜSTEEM EESTIS

Kui põgenik annab varjupaigataotluse sisse Eesti riigi piiril, tegeleb temaga politsei- ja piirivalveameti piirivalveosakond. Piiril võetakse põgenikult vastu varjupaigataotlus ning viiakse läbi esmased menetlustoimingud. Seejärel otsustatakse, kas:

 -     lükata varjupaigataotlus tagasi ja isikut riiki mitte  lubada

-      lubada varjupaigataotleja riiki ja anda menetlus üle politsei- ja piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonnale

Politsei- ja piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroo rahvusvahelise kaitse talitus tegeleb Eesti riiki jõudnud põgenikuga, muuhulgas võimaldatakse põgenikule menetlustoimingute ajaks majutus ning määratletakse isiku õiguslik staatus.

2010.aastal tehti Eestis 48 põgenikke puudutavat otsust:

- 11 isikule anti varjupaik

- 6 isikule anti täiendav kaitse

- 5 isikule pikendati rahvusvaheline kaitse

- 26 isikule keelduti varjupaiga andmisest

- Enam on Eestis varjupaika otsinud Iraagi ja Venemaa kodanikud, samuti Türgi kodanikest kurdid.

Pagulase staatuse saamise alused : põhjendatud tagakiusukartus rassi, usu, rahvuse, ühiskondlikku rühmitusse kuulumise või poliitilise meelsuse alusel.

Täiendava kaitse saamise alused: surmanuhtlus; piinamine, muu ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine ja karistamine; rahvusvaheline või riigisisene relvakonflikt.