Vare: Eesti arengu takistuseks on vähene sallivus

«Saage õigesti aru – see ei ole Soome töötuga võrdseks tõstetud toetused. Pigem meetmete summa, mis võimaldaks töötuna jäänud inimestel end ühiskonnas kasulikuna tunda,» lisas ta. Vare hinnangul on sel juhul midagi väga viltu töö väärtustamises, kui toetustega on võimalik juba paremini ära elada kui tööd tehes.

«Ühiskonda tervikuna viib ju edasi tark ja püüdlik, ettevõtlik – laiemas kontekstis – inimene, mis iganes ametit ta peab. See eeldab teatud keskkonda,» sõnas Vare, mõtestades lahti, miks peab tegelema riigis kõigile parema elukvaliteedi tagamisega.

«Me oleme maailma väikseim omakeelse kõrgkultuuriga mandririik,» tõstis Vare esile. «Me peaksime seda käsitlema kui uunikumi, kui meil on eesmärk säilitada nii rahvas, kultuur kui keel. See ei saa iseenesest toimuda, vaid me peame pingutama igas suunas,» rääkis ta.

«Siin me sõltume jälle oma inimvarast, mis omakorda sõltub meie elukvaliteedist – sest maailma avardudes on elukvaliteedi madalus negatiivne argument,» sõnas ta. «Tulemuseks on see, et me kaotame inimesi, kuid iga inimene siin on väärtus omaette.»

Heaoluriigiks oma uus mudel

«Elu kvaliteediks on kindlasti ka salliv ühiskond. Ja tuleb tunnistada, et meil on sellega suuri probleeme.» Nii pidas ta välismaale läinud inimeste tagasitulekul suureks takistuseks just seda, et Eestis ei sallita vähemusi, aga ka meie kõrval elavaid teisi rahvusi, eriti venelasi.

«Väljaspool Eesti ruumi elanud inimestele - aga need on need talendikamad ja aktiivsemad inimesed, keda me ei tohi kaotada - on sallivuse teema päris oluline. Seda tuleb tõsisemalt võtta, kui meil kombeks on olnud,» arvas Vare.

«Teiseks on meie viga, et me ei käsitle oma venelasi oma inimvara koostisosana, nad on nagu teised, kuskil kõrval. Tegelikult see nii ammu ei ole! Vaadake ringi, kui palju on insenere ja tegelasi, kes meie jaoks oleksid justnagu nähtamatud, aga kes tegelikult toimetavad meie SKP ja kõigi heaolu nimel,» sõnas Vare. «See on täiesti kasutamata ressurss – tohutult andekad, aktiivsed inimesed!»

Kolmandaks Eesti ühiskonna puuduseks pidas ta oluliseks elanike haritust. Seejuures tõi ta välja, et meil on küll kõrgharidusega naiste osakaal suur, ent meestel kipub seda nappima. Samuti on meil valdav humanitaarne kallak, kuid tänapäeva maailm vajab enam reaalkallaku spetsialiste. «Meil on igas asendis igasugustest spetsialistidest puudus. See on tõsine probleem, et meil jääb õigesti haritud inimestest puudu. Kui me teeme asju, millel pole kõrget lisandväärtust, ei olegi meil lootust jõuda kõrge elukvaliteediga riikide hulka,» resümeeris ta.

«Sellist sotsiaalset heaoluriiki, nagu seni Euroopas on olnud, enam kaua ülal pidada ei saa, näitas kriisiaeg. Järelikult meie peame tagama kõrge elukvaliteedi, kuid mitte selliste meetoditega, nagu teised riigid seda seni on teinud. Isegi meie Soome sõbrad, kellele me vaatame alt üles, on jõudnud järeldusele, et veel paarkümmend aastat ja kui midagi majanduslikult ei muutu, siis nad enam sellist riiki pidada ei suuda,» sõnas Vare. «Meie siiani üritame kopeerida, aga me peame leidma oma kombinatsiooni, kuidas heaoluriigini jõuda.»