«Eesti oma tee» paneb südameasjaks elukvaliteedi tõstmise

Eesti on imetlusväärse kiirusega jõudnud viimase 20 aastaga maailma arenenud riikide hulka, lõimunud mitmete oluliste rahvusvaheliste organisatsioonidega ning juurutanud kiirelt Lääne majanduslikud ja poliitilised praktikad, märgitakse Harta 2011 tekstis.

«Teisalt on see «tormi ja tungi» aeg tekitanud ühiskonna kestlikkuse seisukohast kaheldavaid veelahkmeid erinevate ühiskonnakihtide ja huvirühmade vahel, lisanud otsustesse heitlikkust ja tasakaalustamatust. Et mitte kinni jääda majanduskesksusesse ja lihtsustatult mõistetud kiirenduse-käsitlusse, peab Eesti tegema järgmise sammu – tõstma esiplaanile meie inimeste elukvaliteedi koos Eesti ühiskonna tugevuse ja kestvusega ning sellele vastava väärtusarendusega,» märgib dokument.

Elukvaliteedi tõstmise nimel tuleb Koostöö kogu arvates tegeleda lähemal kolmel aastal Eesti inimvara väärtustamise, elanike harituse tõstmise, teiste rahvuste kui ühiskondliku rikkuse tähtsustamise ning riigi ja ühiskonna koostöö parandamisega.

Eesti Koostöö Kogu juhatuse esimees Peep Mühls sõnas, et kiirete muutuste ajal oleme harjunud tegema asju teiste, paremate riikide eeskujul. Nüüd aga peame leidma päris oma tee, mis sobiks meie riigile ja rahvastikule, ning olla niimoodi pioneeriks ja teenäitajaks teistele sarnaste probleemidega võitlevatele riikidele.

Neli raskuspunkti

Nii tuuakse välja, et Eesti sugune väikeriik peab enam väärtustama oma inimesi, kuid meie kaotame neid nii rahvastikutaaste kehva taseme kui riigist lahkumise tõttu. «Sündide väärtustamisele ei järgne samal tasemel sotsiaalset lõimetishoolet – seda näitavad lasteaiakohtade ja huviringide nappus, liiga suur koorem vanemate laste koolitamisega seose jms,» tuuakse välja. Samuti ei kasuta Eesti piisavalt eakate inimeste potentsiaali.

Elukvaliteedi põhinäitajana tuuakse esile haritust – eelkõige seda, et elukestev õppimine kui mõtteviis saaks omaseks igale Eesti inimesele. Harituse näitajatena toodi koostöö kogu harta foorumil välja kultuursus ja ühiskonnaga seotus.

Teisi rahvusi tuleb pidada ühiskonna rikkuseks, praegu aga on endiselt venekeelse suhtlusega kogukondade ja Eesti ühiskonna vahel tugev veelahe. Koostöö kogu ja rahvuste ümarlaud tegutsevad selle nimel, et elukvaliteeti mõistetaks ühise eesmärgina – keelest, rahvusest või usutunnistusest sõltumata.

Neljanda olulise punktina räägiti ka sellest, et kodanike vabaühendused oleksid enam seotud kohalike omavalitsustega.