Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2011/02/21/521050t1hc59c.jpg)
Arko Oki film Lennart Merist oli minu esimene prillikino-elamus. Võimas! Ja just nimelt mitte «Avatarile» omaste efektide pärast, mis Oki sõnul (PM 17.02) domineerivat praegu 3D-filmitoodangus, vaid vaataja ning filmiruumis toimuva vahelise piiri ületamise/hajutamise pärast. See on põhimõtteline – filmisemiootika rajaja Juri Lotman ütleks «plahvatuslik» – muutus.