Naiste varjupaigad ootavad rahanatukest

Tallinna Naiste Varjupaiga juhataja Inga Mikiver tõdes, et rahaküsimus on pidevalt muret tekitav, sest ei riigi ega omavalitsuste eelarves pole kindlat rida naiste varjupaikadele ette nähtud.

Varjupaik saab põhirahastuse Tallinna linnalt. «Tõsi küll, masuga on linn 50 protsenti rahastust vähendanud, aga vähemalt me saame ruumide rendi eest makstud,» sõnas Mikiver. Tänavusest linnalt saadud rahast jätkub ruumide rendiks vaid 1. detsembrini.

Ülejäänud rahastus tuleb üksikute projektidega taotletavast rahast. «Kirjutame hasartmängumaksunõukogule projekte, eelmisel aastal aitas väga palju Avatud Eesti Fond ja Vabaühenduste fond, kust saime peaaegu kogu aasta nõustamisraha,» lisas Mikiver. «Aga see on selline tsükliline asi.»

Kuus aastat töötanud Tallinna varjupaigal oli parem rahaline seis 2007. ja 2008. aastal, mil kogu vajalik raha saadi kätte aasta algul ja ülejäänud aasta vältel saadi tegeleda oma töö – nõustamisega.

«Eelmisel aastal ma tegin seitse väikeprojekti, et üldse nõustamise ja arendamisega toime tulla. See pole normaalne, et praktiliselt iga kuu teed mingeid aruandeid ja taotlusi, sisuliselt aitamise töö jääb täiesti varju,» oli juhataja õnnetu. «Ma tegelen kogu aeg raha otsimisega.»

Sõltub omavalitsuse arusaamast

Eestis on kokku 10 varjupaika. «Sellest sai räägitud mullu sügisel, et varjupaigad vajaksid pidevat riiklikku rahastust.» Sotsiaalministeeriumi asekantsler Riho Rahuoja oli siis avaldanud lootust, et ehk jõutakse sinnani 2012. aastal. Mikiver aga muretseb, et selle nimel tuleks praegu juba ettevalmistusi teha.

Teiste riikide näitel hindab Mikiver, et varjupaik võiks 50-80 protsenti rahast saada riigilt ja ülejäänud osa kohalikult omavalitsuselt. «Aga seejuures peaks see olema nii, et omavalitsusel on ka eelarves konkreetne rida varjupaiga jaoks, mitte nii, et peab otsima võimalusi varjupaiga rahastamiseks, sest siis sõltub kõik omavalitsuse enda arusaamisest, kas sellist teenust on vaja või mitte.»

Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhataja Sirlis Sõmer-Kull märkis, et nii varjupaikade kui turvakodude korraldamine on seaduse järgi kohaliku omavalitsuse ülesanne. «Perevägivalla ohvrite turvakodusid tuleb vaadelda koos teiste kohaliku omavalitsuse pakutavate sotsiaalteenustega - lisaks turvakodule on kohalikul omavalitsusel võimalik teha ennetustööd, pakkuda abivajajale tugiisikut, eluasemeteenust, nõustamist jne,» sõnas Sõmer-Kull.

Tema sõnul peaksidki kõik ühe sihtgrupi probleemide lahendamiseks kavandatud meetmed olema ühe institutsiooni vastutusel. «Jagatud vastutus riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel ei pruugi olla kliendi huvides.»

Sõmer-Kull märkis, et sotsiaalministeerium on varjupaikade tööd hasartmängumaksu nõukogu kaudu projektide põhjal toetanud, kuid oli veendunud, keskuste tegevuse põhiraha peaks jätkuvalt tulema kohalikelt omavalitsustelt.

Siiani tänavuse raha ootel

Tänavust raha pole naiste varjupaigad aga siiani saanud. Ehkki hasartmängumaksu nõukogu tegi rahastamise otsuse juba 5. jaanuaril, pole Mikiveri andmetel ühegi varjupaigaga siiani ühendust võetud, et lepingud allkirjastada. Vastavalt seadusele oleks seda pidanud tegema kuu aja jooksul

«Aga makse on vaja maksta ka jaanuari ja veebruari eest, kust seda raha võtta?» muretses Mikiver, kelle sõnul nemad on saanud vajaliku raha võtta veel nii-öelda oma taskust ehk omafinantseeringu arvelt, ent väikestel varjupaikadel pole sedagi võimalust.

Sõmer-Kull põhjendas, et venimine on tingitud sellest, et aasta alguses on väga palju projekte, mis tuleb üle vaadata. «Enamasti vajavad need täpsustusi ja seetõttu võib protsess venida. Tahtlikult nendega kindlasti ei venitata,» sõnas hoolekande osakonna juhataja.

Tallinna naiste varjupaiga juht kinnitas, et varjupaika või nõustamist vajavad naised neid rahamuresid ei näe. «Ainult selle oleme sisse seadnud, et naised, kes jäävad siia pikemalt peatuma ja kel ka endal sissetulek olemas, peavad tasuma omaosaluse 2 eurot öö eest,» sõnas Mikiver.