Online-väitlus: kohustuslik keskharidus tagab noortele suurema tööhõive

KAAREL TARANDI ARGUMENDID
Kohustuslik keskharidus tagab noortele suurema tööhõive

Joosep Toots sai sajand tagasi kolme koolitalve pealt suurel Venemaal mõisavalitseja kõrgepalgalise töökoha. Praegu ei saa kolm korda pikema kooliajaga mõisas isegi moonakaks, toapoisi peentööst rääkimata. Järelikult ei ole koolihariduse kestus suutnud sammu pidada tööturu kasvavate nõudmistega.

Tänapäevase Tootsi pildiallkirjaks sobib nõnda hästi mitmekihilise sisuga väide, et kohustuslik keskharidus tagab noortele suurema tööhõive. Esiteks ainuüksi juba seetõttu, et kes on parasjagu koolis, ei ole samal ajal tööturul aktiivne.

Demagoogiat kõrvale jättes kinnitavad viimaste aastate majanduslanguse arvandmed ühemõtteliselt, et kõige haavatavam positsioon tööturul on ainult I astme haridusega inimestel.

Aastatel 2008-2009 vähenes põhiharidusega isikute tööhõive 23,4 protsenti (kood TT0119; siin ja edaspidi statistikaameti andmed), keskharidusega isikute oma 13,2 protsenti, kõrgharidusega töötajate tööhõive aga isegi kasvas (1,3 protsenti).

Töötuse määr (TT35) on 15-24-aastaste hulgas kasvanud kiiremini kui riigi keskmine tööpuudus ja ulatus 2010. aastal aasta keskmisena 32,9 protsendini. Haridustaseme ja tööhõive seosed on sedavõrd ilmsed, et neid pole põhjust pikemalt tõestada.

Olgu veel lisatud, et suhtelise vaesuse määr on I taseme haridusega inimeste hulgas 32,3 protsenti (2008), mis on kõrgharitutega võrreldes 4 korda suurem näitaja (LES21).

18-24-aastaste hulgas on 9. klassi või väiksema haridusega noori, kes õpinguid ei jätka, 14,3 protsenti (2009, LES11). See näitaja jaguneb sooliselt ebavõrdselt (2/3 mehi, 1/3 naisi), mis ei saa olla seotud vaimsete võimete, vaid pigem sotsiaalsete probleemidega.

Selle vanuserühma täisealised ei kuulu enam ei vanemate ega omavalitsuse eestkoste alla, seega suunduvad nad tööturu kaudu kohe pikaajaliste ühiskondlike probleemide hulka. Kõik muud staatused (tänav, vangla, narkomaan, töötu, …) on õpilase omast ühiskonnale kallimad ülal pidada.

Siin tulebki sisse kohustuse mõiste. Hariduskohustuse tagamine ei ole laste/õppurite isiklik ainuvastutus, vaid on määratud lapsevanemate ja omavalitsuse ühiskohustusena. Praegu lõpeb see vastutus lapse 17-aastaseks saamisega või põhikooli lõpetamisega.

Selle perioodi jooksul tekkinud sotsiaalprobleemide (järelevalve puudumine, koolikonfliktid jmt, mille tagajärjeks õpiraskused) lahendamine lõpeb koos sellega ning nõnda sünnivadki tõenäolised töötud.

Kui omavalitsuse ja lapsevanemate ühiskohustus vältab kolm aastat kauem, peavad nad hoolitsema ka võimalike sotsiaalprobleemide tekkepõhjuste parema ennetamise ja probleemide õigeaegsema ja kvaliteetsema lahendamise eest.

See tähendab, et kahaneb põhikoolist väljalangevus, kuid eeskätt just väljalangevus gümnaasiumi- ja kutseõppest (viimane varieerub ETISe andmetel õppekavatüübiti 15-47 protsendi vahel).

Kui noored ei lange haridussüsteemist enneaegu välja, omandavad nad ka tööturul toimetulekuks vajalikud oskused.

Kui neil on oskused saada tööd või luua endale töökoht ise, paranebki noorte tööhõive. Seda aga loomulikult mitte olemasoleva koolivõrgu ja õppekavade toel. Küsimus koolihariduse sisulisest uuendamisest ei mahu aga praeguse väitluse piiresse.

VÄITLUSSELTSI ARGUMENDID
Kohustuslik keskharidus ei taga noortele suuremat tööhõivet

Täname oponenti sisuliste argumentide eest, ent oleme seisukohal, et tänapäeva Joosep Tootse ei aitaks kolme asemel ka neli korda pikem kooliaeg - noorte tööhõive takistused lasuvad mujal.

Kaarel Tarandi esimene pooltargument keskhariduse kohuslikuks muutmisele on põhiharidusega inimeste haavatav positsioon tööturul.

Leiame, et põhiharidusega inimeste tööhõive vähenemise põhjuseks viimastel aastatel ei ole mitte haridustase, vaid vastavate töökohtade kadumine. Suur osa põhiharidusega inimesi töötab teenindussektoris või madalat kvalifikatsiooni nõudvatel ametikohtadel, mida majanduslanguse tingimustes kõige enam likvideeriti.

Need konkreetsed töökohad on ühiskonnale vajalikud ka edaspidi ning tekivad/kaovad koos majandustsüklitega. Keskhariduse kohustuslikkus ei vähendaks mitte töötust, vaid tekitaks kõrgema kvalifikatsiooniga töötud.

Oponent väidab haridustaseme ning tööhõive seosed olevat sedavõrd ilmsed, et need ei vaja edasist analüüsi ja tõestust. Meie sellega ei nõustu.

Eestis on koolikohustus juba alates iseseisvuse taastamisest lõppenud põhihariduse omandamisega, noorte töötuse määr on aga tõusnud alles viimastel aastatel (vastavalt statistikaameti kodulehele oli 2002. aastal 15–24-aastaste noorte seas töötus 17,6 protsenti, 2007. aastal oli vastav näitaja 10 protsenti, kuid 2010. aastal 32,9 protsenti).

Järelikult on noorte tööhõive probleemide põhjus mujal - vastasel juhul oleks probleem tõusetunud juba varem. Pealegi on juba praegu nende noorte osakaal, kes pole pärast põhikooli koheselt õpinguid jätkanud, marginaalne, moodustades haridus- ja teadusministeeriumi andmetel viimase viie aasta jooksul vaid 5 protsenti põhikoolilõpetajatest.

Teiseks väidab oponent, et koolikohustuse pikendamine aitab ennetada sotsiaalprobleeme.

Siinkohal jääb arusaamatuks, miks siis, kui probleeme pole suudetud ennetada ja lahendada üheksa kooliaasta jooksul, peaks see pikema kooliaja vältel õnnestuma.

Teiseks, kui õpilane piirdub põhiharidusega, viitab see sellele, et ta ei tuleks keskkoolis toime. Juba praegu on nii põhi- kui keskkoolist väljalangevus suur, ulatudes haridus- ja teadusministeeriumi andmetel 2005./06. õppeaastal põhikooliastmes koguni 946 õpilaseni.

Kui sundida keskkooli astuma ka neid, kes seal hakkama ei saa, suureneks väljalangevus veelgi ning kooli loodetud sotsiaalne roll ei realiseeruks.

Lisaks oleme seisukohal, et ajaks, mil noor lõpetab põhikooli, on ta piisavalt vana, et iseseisvalt oma tuleviku ja haridustee üle otsustada.

Vastupidiselt Kaarel Tarandile leiame, et keskhariduse kohustuslikuks muutmine viiks keskhariduse taseme languseni.

Nagu eelnevalt välja tõime, ei ole keskharidus kõikidele võimetekohane. Kui sundida ka madalamate võimete ja motivatsiooniga noori keskkooli astuma, tähendaks see pikemas perspektiivis keskharidussüsteemi kohandamist madalama võimekusega noortele sobivaks, sh ehk koguni õppeprogrammide ja riigieksamite lihtsustamist.

Nõustume oponendiga selles, et noorte tööhõivet parandaksid nende oskused saada tööd või luua endale töökoht ise.

Erinevalt Kaarel Tarandist leiame, et ainuüksi kolm aastat kauem õppimist ei vii soovitud tulemuseni.

Pigem on vajalik panustada ettevõtete ja kutseõppeasutuste koostööle, mis tagaks õpilastele paremad praktika ja ka töövõimalused. Samuti on oluline jätkata kutsehariduse propageerimisega ja arendamisega.

Avakõnedele järgneb kell 12.30 interaktiivne ristküsitlus, kus saavad sõna sekka öelda ka lugejad. Oma küsimused Tarandile võib postitada selle loo kommentaariumisse. Ristküsitlusele järgneb väitluse kolmas osa, kus kumbki pool esitab oma lõppsõna.