Jurist: otseülekanne kohtusaalist võib õigusemõistmist takistada

Tehver märkis, et kohtuistungi avalikkus ehk avatus igaühele, kes soovib kohtuistungil toimuvat jälgida, on tegelikult vana põhimõte, mis on tänaseks kinnistunud kohtualuse isiku põhiõigusena. Seda sätestab ka Euroopa inimõiguste konventsioon.

Kusjuures, algselt muudeti istungid avalikuks seetõttu, et keskajal ja hiljemgi esines salajastel, kinniste uste taga toimunud kohtuprotsessidel kuritarvitusi. Istungite avalikustamine aitas selliseid kuritarvitusi ära hoida.

«Ka tänapäeval on kohtuistungi avalikkusel ühiskonnas kindel roll, kuivõrd ühelt poolt peaks see ära hoidma niinimetatud justiitsvägivalda ja teiselt poolt legitimeerib kohtumenetluse avalikkus ka kohtuotsuseid,» sõnas jurist. Nimelt tagab avalikkuse juurdepääs kohtumenetlusele vähemalt kaudselt selle, et kohtumenetlus ja selle tulemusena tekkiv otsus on kõigile ka arusaadav.

«Kui tunnistaja kuuleb või loeb enne ise kohtus ütluste andmist seda, mida asja kohta räägivad teised isikud, siis kahandab see tunnistaja võimet neutraalselt ja moonutusteta kirjeldada enda poolt tajutut ning järelikult ka tunnistaja ütluste usaldusväärsust»

Sellest tulenevalt peaks olema tema hinnangul ka mõistetav, miks on kohtuistungi kinniseks kuulutamine ette nähtud erandina, mis peab igal üksikjuhul olema konkreetselt põhjendatud.

«Ka meedia juurdepääsul kohtuistungitele on õiguskorras oluline roll, kuivõrd see teenib avalikkuse õigust teabele ning ajakirjandusel on oluline roll ka kohtumenetluse käigus toimuva selgitamisel avalikkusele,» lisas Tehver.

Samas aga on tema sõnul oluline mõista, et kohtuistungi avalikkuse põhimõte on seotud ka selliste isikute juurdepääsuga kohtumenetlusele, kes ei ole konkreetses kohtuasjas menetlusosalised. Ehk teisisõnu, kohtuistungi avalikkuse põhimõte iseenesest ei saa õigustada seda, et ka konkreetse kohtuasja tunnistajad võiksid igal ajahetkel kohtusaalis toimuvat jälgida.

Otseblogid ja –ülekanded mõjutavad protsessi

«Tunnistajate puhul on äärmiselt oluline, et nende ütlused kohtus rajaneksid nende enda poolt vahetult tajutud teadmisele asjassepuutuvatest faktidest ning et nad oleksid võimalikult vähe mõjutatud sellest, mida potentsiaalselt samade faktide kohta räägivad teised isikud,» rääkis vandeadvokaat.

«Kui tunnistaja kuuleb või loeb enne ise kohtus ütluste andmist seda, mida asja kohta räägivad teised isikud, siis kahandab see tunnistaja võimet neutraalselt ja moonutusteta kirjeldada enda poolt tajutut ning järelikult ka tunnistaja ütluste usaldusväärsust,» selgitas ta lisaks.

Sellest tulenevalt ongi tema sõnul kohtumenetluses kehtestatud reeglid, mis peaksid välistama kohtusaalis toimuva jõudmise tunnistajani enne seda, kui ta asub kohtus ütlusi andma. «Lisaks sellele võib kohtuistungil toimuva n-ö otseülekanne meedias takistada õigusemõistmist, näiteks tunnistajatele täiendava «esinemisstressi» panemisega,» märkis Tehver.

Sama leidis ka näiteks meediaekspert Mart Raudsaar. «Menetlusosalistel on kohtus olles niigi stressirohke moment ja kui talle torgatakse veel kaamera ka nina alla, siis see ilmselt ei tuleks kasuks,» ütles ta eile Postimehele.

Kuid kohtuistungil toimuva heli- ja videosalvestamisega kaasneb Tehveri hinnangul teisigi probleeme. Ta tõi välja, et sageli nimetatakse asjaolu, et kohtuistungil toimuv on ajaliselt aeglaselt kulgev protsess, kus iga väljaöeldud sõna puhul on lisaks selle sõna vahetule tähendusele oluline ka kontekst, milles see parajasti esitatakse.

«Selliste salvestuste esitamisel meedias on oht, et ajaliste piirangute tõttu esitatakse lühikesi väljavõtteid, mis väljaspool konteksti hakkavad «oma elu elama» ja lõppkokkuvõttes tekitavad protsessil tegelikult toimunust moonutatud ja eksitava mulje,» lausus Tehver.

Tehnoloogia areng paneb tänaseid reegleid üle vaatama

Tehver tõdes, et probleem, mida riigikohus on oma äsjases otsuses ka põhimõtteliselt välja toonud, seisneb selles, et kohtumenetluse avalikkuse põhimõte tänaste reeglite kontekstis võimaldab kohtuistungil viibijal teha märkmeid ja neid ka sisuliselt reaalajas või äärmiselt lühikese ajalise viivitusega väljaspool kohtusaali viibijatele kättesaadavaks teha, välja arvatud kinnise kohtuistungi korral.

Seega ei saa välistada, et vastavas kohtuasjas veel üle kuulamata tunnistajad saavad operatiivselt detailset teavet istungil toimuva kohta.

«Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia areng on seega tekitanud olukorra, kus peab küsima, kas tunnistajate mõjutamise vältimiseks on tänased reeglid, mis pärinevad praeguste tehnoloogiliste võimaluste eelsest ajast, piisavad või mitte. Riigikohus ütles otse välja, et selle üle peab otsustama seadusandja,» sõnas Tehver.

Vandeadvokaat osutas, et küsimus kohtusaalides toimuva meedias kajastamise viisist ja piirangutest on aktuaalne kogu maailmas ning erinevates riikides kasutatakse erinevaid lähenemisi ja kõikvõimalikele piirangutele leidub nii poolt- kui vastuargumente. «Diskussioon antud teemal on kahtlemata vajalik, sest lihtsaid ja probleemivabu lahendusi siin tõenäoliselt polegi,» märkis ta.