Kodutud tirivad ööseks käpikud kätte

Jäljed pakasekriuksuval lumel annavad aimu nendest hingedest, kel pole võimalik muretseda vastu kevadet veel ootamatult suurenevate küttekulude pärast, vaid kes otsivad mahajäetud, jäist külma õhkavatest majadest natukenegi sooja.

Tallinnas Kopli liinidel valitseb 20-kraadise külmaga tardunud vaikus. 50ndates eluaastates Saša veab järel 30 aastat tagasi laste lemmikuks olnud raudkelku; ta on teel järjekordset ahjusuutäit koguma. Kuna kant on olnud aastaid kodutute peamine varjupaik ning põrandale tehtud lõkked on jätnud paljudest puumajadest alles vaid korstnajalad, kiirustab Saša meid oma koduks kuulutatud tuppa kutsudes puulaualt paarisentimeetrist küünlajuppi ära võtma. «Tuletõrje ei tohi seda näha,» ütleb ta. Majaseinal on silt «Tuleohtlik maja. Võõrastest inimestest teatada numbril 1345».

Viimaste päevade traagilised tuleõnnetused on saanud alguse just hooletust suitsetamisest või majade ülekütmisest. Saša ahi pole jõudnud veel kuumaks minna. «Aga pole hullu! Nii kaua, kuni kodus on tikke ja küünlaid, nii kaua pean vastu,» ütleb ta, ja tema ellujääja-olekus ei kutsu miski liigsele haletsusele.

Saša on Kopli 3. liinil elanud juba kümme aastat. «Oi, suvel on siin ilus... Ja rahulik,» kiidab merest napilt saja meetri kaugusel elav mees, ja rõõmustab, et juba pikemat aega ei ole nende kandis enam narkomaane. «Aga kusagil linnas peavad nad ikka pesitsema,» lisab ta murelikult. Ta loodab, et Eestile veel kord karme hambaid näitav talv nädalaga taandub.

Mõned majad Sašast eemal, Kopli 1. liinil, elavad juba viis aastat koos Aleksandr, kes tutvustab end rahakoti vahel olevate paljundatud isiku- ja puudetunnistustega, voodil suitsu kimuv Igor ja tekkide vahel kogu hinge välja köhiv Vova. «Jolki-palki,» ütleb Aleksandr iga lause ette – eriti siis, kui soovib suurimat kiitust avaldada «gospadin Savisaarele».

Mida Savisaar teie jaoks teinud on?

«Nuu... Ta mõtles välja süsteemi, et me poleks siin,» vastab viis aastat tagasi vanglavõrede tagant pääsenud mees, kel ühele käele tätoveeritud vene kirik, teisele naisterahvas.

Aga te olete ju?

«Nuu… Aga turvakodudest aetakse meid hommikul niikuinii välja! Mis siis edasi teeme?» küsib Igor, kes tardunult suitsetab. Aleksandr, kes hoolitseb selle eest, et pragulise ahju vahedest lipsaksid välja tuleleegid, lisab rõõmsamalt: «Me ei ela, aga nuuh... jolki-palki – me jääme ellu!»

Pole kodu, pole tööd. On vaid ootus. «Näete, üks hammas on vaid suus,» näitab Aleksandr natuke kurjalt. «Olen proovinud käia viis korda aastas arsti juures, aga kes meiesuguseid aitab…»
Tallinna sotsiaalmajad avati eile erandkorras juba alates kella 15st.