Siseministeerium: inimesed on üha enam valmis ka ise kodukoha turvalisusse panustama (1)

«Mulle valmistab rõõmu, et kui me küsisime kolm aastat tagasi elanikelt, kes vastutab Eestis turvalisuse eest, siis laias laastus vastas toona kaks kolmandikku küsitletutest, et turvalisus on jõuametkondade küsimus, kuid täna on oluliselt rohkem inimesi seisukohal, et ka nende panus on väga oluline selleks, et meil turvaline oleks,» rääkis Postimehele siseministeeriumi korrakaitse- ja migratsioonipoliitika asekantsler Raivo Küüt.

Nimelt selgus Saar Polli värskest uuringust, et kasvanud on nende hulk, kes pooldab kodukoha turvalisuse tagamisel igaühe enda panust (44 protsenti). 2013. aastal arvas nii vaid üks kolmandik vastanutest.

Veidi enam kui pool vastanutest pooldas seisukohta, et elanikkonna turvalisuse eest hoolitsemine peaks kindlasti või pigem jääma politsei ja kutseliste päästjate ülesandeks. Samas on nende inimeste hulk kolme aastaga vähenenud - 2013. aasta uuringus arvas nii kaks kolmandikku vastanuist.

Kui Jõgeva, Valga ja Võru maakonna elanikud näevad keskmisest enam riigiasutuste rolli turvalisuse tagamisel, siis Saare, Järva, Lääne-Viru ja Rapla maakonna elanikud näevad pigem igaühe enda panust turvalisuses.

67 protsenti vastanutest lööks vabatahtlikuna kaasa just soovist muuta oma kodukoht turvalisemaks, näiteks osaledes naabrivalves.

Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Eimar Veldre pidas samuti positiivseks, et inimeste hoiakud on muutumas ning üha enam mõistetakse oma rolli turvalisuse tagamisel kogukonnas. 

Mittekodanikud tahavad abipolitseinikuks

Tema sõnul on jätkuvalt vähe kaasatud sihtrühmaks Harjumaa ja Ida-Viru muukeelsed elanikud, kellel on keskmisest kõrgem huvi vabatahtliku pääste ja abipolitseinike tegevuse vastu. «Tulevikus peame oma teavituse sihistama muukeelsetele elanikele, sest vabatahtlik tegevus võib kujuneda parimaks viisiks siduda venekeelne kogukond Eesti ühiskonna ja riigiga,» ütles ta.

Raivo Küüt lisas, et näiteks Ida-Virumaal on huvi abipolitseinikuks saamise vastu kõrge, kuid peamiselt neil, kes ei ole Eesti Vabariigi kodanikud. Abipolitseinikuks saavad aga ainult Eesti kodakondsusega inimesed. «Me ei pea seetõttu aga hakkama seadust muutma, vaid on ka teisi võimalusi,» märkis Küüt. «Mõtleme läbi, kuidas saaks ka mittekodanikke kaasata ja et neil tekiks seoses sellega ka motivatsioon kodakondsust omada.»

Küüt nentis, et ministeeriumi eesmärk on, et inimesed Eestis siiralt tunneksid, et nad elavad vabas ja turvalises ühiskonnas, et meil oleks rohkem märkamist ja hoolimist. «Ja et nad selle käigus ise panustaksid - see on see, kuhu me tahame jõuda.»

Veldre sõnul on eesmärk, et veelgi rohkem inimesi mõistaks oma rolli kodukoha turvalisuse tagamisel. Näiteks viie aasta pärast võiks tema hinnangul seda mõista üle poole Eesti inimestest (praegu 44 protsenti - toim). «Tähtis on, et inimesed mõtleksid, et just minu teod on need, mis saavad turvalisust tagada.»

Teadlikkus endiselt madal

Veldre lisas, et kuigi usaldus vabatahtliku pääste, abipolitseinike ja naabrivalve suhtes on aja jooksul tõusnud, siis teadlikkus nendest on jätkuvalt madal.

«Peame avalikkust senisest enam teavitama siseturvalisuse vabatahtlikke tegevusvormidest. Olulisel kohal peaksid olema tunnustusüritused, värbamiskampaaniad ja teavitusüritused kindlatele sihtrühmadele. Vabatahtlike värbamisel ja tegevuse tutvustamisel peame senisest enam saama kontakti kogukondades aktiivsete tegijate ja eestvedajatega,» sõnas Veldre.

Erinevate vabatahtlike tegevuste kohta on kõige suurem osa elanikest infot saanud raadiost ja televisioonist, aga ka trükiajakirjandusest. Vabatahtlikest tegevustest on kuuldud ka sõprade-tuttavate käest ja loetud internetist. Ligi veerand küsitletuist ei ole siseturvalisuse vabatahtliku tegevuse kohta üldse infot saanud.

Vabatahtlike päästjate tegevusest on enda arvates küllalt või väga hästi informeeritud 26 protsenti elanikest, keskmisest vähem on informeeritud linlased, mitte-eestlased, Harju ja Ida-Viru maakonnad. Abipolitseinike tegevusest peab end informeerituks 22 protsenti elanikest. 27 protsenti elanikest hindas end olevat hästi kursis naabrivalve tegevusega. Vabatahtliku merepääste tegevusest on enda arvates küllalt või väga hästi informeeritud 17 protsenti küsitletuist.

Vabatahtlikuks ei minda ajapuuduse tõttu

Küsitletud, kes löövad kaasa siseturvalisuse vabatahtlikena, tõid põhjusteks soovi tagada turvalisust kodukohas, olla kasulikud oma kogukonnale või kogu ühiskonnale, samuti hea seltskonna, toredad kaaslased ning võimaluse ennast arendada ja saada uusi teadmisi.

Nimetati ka soovi hoida end heas füüsilises vormis ja panna end proovile. Vähem hinnati tegevuse eest saadavat materiaalset hüvitist ja lähedaste turvalisuse tagamist.

Need, kes vabatahtlikus tegevuses ei osale või teevad seda minimaalselt, tõid piiravateks põhjusteks vaba aja vähesuse ja muud kohustused, samuti teadmatuse ja info puuduse. Paljud naised pidasid aga piiravaks asjaoluks füüsilise võime nõuded, korraliku varustuse puudumise ja väljaõppe läbimise vajaduse.

Lisaks nimetati huvipuudust ja ebapiisavat rahalist kompensatsiooni.

Enim usaldatakse vabatahtlikke päästjaid

Vabatahtlikest organisatsioonidest usaldatakse uuringu järgi kõige enam vabatahtlikke päästjaid (84 protsenti) ja vabatahtlikke merepäästjaid (80 protsenti), järgnesid abipolitseinikud (77 protsenti), naabrivalve (74 protsenti) ja kaitseliit (73 protsenti).

Just mitte-eestlaste seas oli palju neid, kes ei osanud üldse hinnangut anda.

Uuringust selgus veel, et oma elukoha hindab viie palli skaalal väga turvaliseks kolmandik ja turvaliseks 48 protsenti küsitletuist. Täiesti ebaturvaliseks või ebaturvaliseks hindas oma elukoha neli protsenti vastanuist.

Siseministeeriumi tellimusel viis avaliku arvamuse uuringu «Eesti elanikud siseturvalisuse vabatahtlikus tegevuses – igaühe panus turvalise elukeskkonna loomisel ja tagamisel» läbi sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar Poll.

Küsitluses uuriti 1603 vanema kui 15-aastase inimese arvamust, kusjuures igast maakonnast küsitleti vähemalt 80 inimest. Uuringu läbiviimist rahastati 50 protsendi ulatuses Euroopa Regionaalarengu Fondist ja pooles mahus siseministeeriumi eelarvest.