Jalgrattaliikluse arengut pärsib hoiukohtade puudus (2)

Nii rääkis TTÜ transpordiplaneerimise professor Dago Antov eilsel Tallinna innovatsioonikonverentsil. «Tallinnas on jalgrattaliikluse arengut palju pärssinud see, et inimestel pole kohta, kus ratast hoida. Mul on jalgratas, ma võin sellega ka sõita, aga kuhu ma ta panen, kui ma olen tööle jõudnud? Või kuhu ma panen ta siis, kui ma jõuan tagasi koju?» küsis Antov.

Mustamäel või mõnes teises magalarajoonis tuleb sageli jalgratas kas liftiga või treppi mööda mõnele kõrgemale korrusele toimetada, sest seda pole kusagil mujal hoida kui korteris. See aga on nii tüütu, et võtab paljudelt inimestelt isu jalgratast igapäevase liiklusvahendina kasutada.

«Eelmisel aastal tehti üle tüki aja tallinlaste seas liikumisuuring ja sellest selgus, et jalgrattaliiklus on Tallinnas üsna lapsekingades. Jalgrattaga liikumiste osakaal liikumiste arvust moodustab umbes ühe protsendi. Liikumiseks nimetatakse siinjuures liikumist kodust tööle, kodust kooli, poodi, teatrisse või kuhu iganes. Kui võrrelda Tallinna teiste riikide linnadega, siis võib öelda et jalgrattaliikluse potentsiaal on suur, kuid kasutus väike,» rääkis Antov.

Ta lisas, et inimene tegutseb üldiselt küllaltki ratsionaalselt, valides näiteks hommikuseks tööle või kooli minekuks sellise liikumisviisi, millega kõige kiiremini või mugavamalt kohale jõuab. «57 protsenti autoga tehtavatest sõitudest Tallinnas on lühemad kui 20 minutit ja lühemad kui 10 kilomeetrit. Kui selline autosõit asendada jalgrattaga, siis olulist ajalist vahet ei ole. Üle poolte Tallinnas autoga tehtavatest sõitudest on sellised, et neid saaks asendada rattasõiduga,» ütles Antov.

Tema sõnul oleks jalgrattaliikluse edendamiseks peale rataste hoiukohtade vaja ka rohkem infot rattaga liiklemise võimaluste kohta. Samuti tuleks suurendada jalgratturite turvalisust ning vaadata üle liikluskorralduslahendused. Väga oluline oleks ka rattarendi või rattaringluse temaatika, sest rattaga liiklemiseks ei pea tingimata ratast omama.