Valgusfoorid ei lase pimedaid üle tee

Üritus korraldati 15. oktoobril, rahvusvahelise valge kepi päeval. Nägemispuudega inimesed tulid sinna, et kõndida üle tee ja kuna sealsetel ülekäikudel pole helisignaali, pidid nad kasutama nägevate inimeste abi.

«Olete te kunagi olnud olukorras, kus madal õhtune päike paistab silma ja foori klaasidki ei tundu just äsja pestutena? On see seal hetkel roheline või punane tuli, mis põleb, kas eemalt lähenev auto peaks peatuma või ei? Kui teiega pole kunagi nii juhtunud, on teil vedanud, kuid vähemalt iga 50. Eesti inimene on niipalju halvenenud nägemisega, kellega võib aeg-ajalt seda juhtuda, iga 500. näeb aga nii halvasti, et ta ei näe ei foori ega ka seda lähenevat autot.  Kuidas üle tee saada, elu ei käi ju vaid siinpool teed? Vastus on valgusfoor, millele on lisatud ka helisignaal. Kui foor ei piuksu ega toksi, siis vähemalt rääkigu see, vähemalt kasvõi selle ühe tunnikese,» rääkis Põhja-Eesti Pimedate Ühingu ligipääsetavuskomisioni liige Jakob Rosin.

Helisevaid foore on Tallinna paigaldatud juba pikka aega, esimene neist pandi Viru trammipeatuse juures olevale ülekäigule nõukogude ajal lõpus. Järgmine Tallinna foorile paigaldatud helisignaal alustas tööd 1998. aastal Tondi ja Pärnu maantee ristmikul. Nüüd, 18 aastat hiljem, on selliseid foore vaid veidi üle 40.

«Kui fooril pole helisignaali, tuleb meil loota vaid liiklusmüra jälgimisele ja heale õnnele. Paljud nägemispuudega inimesed ei ole võimelised nii vähese info alusel teed ületama. Ristmikel, kus on palju pööravaid sõidukeid, võib ilma helisignaalita foor olla foori puudumisest isegi ohtlikum, sest pööravaid autosid on heli järgi väga raske märgata ning sõidukijuht lähtub pööret alustades foori tuledest ja tal võib olla väga keeruline ootamatult teele astunud nägemispuudega inimesega arvestada,» ütles Põhja-Eesti Pimedate Ühingu aseesimees Artur Räpp.

Õnneks pole ülekäikudel veel nägemispuudega inimestega raskeid õnnetusi juhtunud, kuid see on pigem tänu heale õnnele ja sellele, et nägemispuudega inimesed väldivad nende üksi ületamist, kui võimalik, kasvõi elust kõrvale jäämise hinnaga.

Eduard Borissenko, kes on helifooride teemaga tegelenud 1998. aastast, ütles: «Helifoore on vaja turvalisuseks, et pimedad saaksid kindlalt teed ületada. Ma olen pikka aega käinud Mustamäelt Tondile pimedate ühingusse tööle ja kui neil ülekäikudel poleks olnud heliga foore, poleks see olnud võimalik.»

Tallinnas paigaldatakse kõigile renoveeritud ristmikele reljeefseid mummukivisid, mis muudavad tee ületamise turvalisemaks. Esimese linnana Eestis on Tallinnas ettevalmistatud ligipääsetavuse arengukava. See näeb ette ka fooridele helisignaalide paigaldamist, kuid esialgu ei ole antud töö jaoks veel finantse planeeritud ja arvestades seda, et antud arengukava on koostatud juba mitu aega, tahab Põhja-Eesti Pimedate Ühing teha enda poolt kõik, et saavutada soovitud otsus ja ühiskonna toetus sellele.

Põhja-Eesti Pimedate Ühing on pikaajaliste traditsioonidega nägemispuudega inimesi koondav ja neile erinevaid teenuseid osutav organisatsioon. Ühingu ülesandeks on olnud oma 90 tegevusaasta jooksul hoida elus nägemispuudega inimeste kodanikualgatusel põhinevat tegevust ning toetada selle kaudu pimedate ja nõrgalt nägijate erivajadustele kohandatud teenuste arengut Eestis.

Tänavu jaanuari seisuga kuulub ühingusse ligi 500 nägemispuudega inimest, kelle igapäevane toimetulek ja ühiskondlik heaolu sõltuvad suuremal või vähemal määral ühingu tegevusest ja pakutavatest teenustest.