Mari-Liis Jakobson: väärtusreferendumi eel

Postimehe võrguveergudel on nüüdseks räägitud juba üsna põhjalikult sellest, milline erakond mida ja kui palju valija hääle eest lubab. Erakondlikku eelistust aga võib olulisel määral mõjutada ka see, milline on erakonna üldine väärtuspõhi ning kuidas haakub see valija hoiakutega. Järgnevalt tulebki vaatluse alla, millistele alusväärtustele erakondade programmid apelleerivad ning kuivõrd võimaldavad selle sisupunktid ka neid väärtusi edendada.

Miks just väärtused? Sest poliitika ongi oma olemuselt väärtusküsimuste otsustamine – valikud kahe võib-olla ratsionaalsest vaatepunktist võrdse alternatiivi vahel. Kui valikud poleks väärtuselised, siis võikski võimu võtta hoopis ekspertide kogu, kes igaüks oma lõigus efektiivseimaid mudeleid välja töötab ja siis ellu viib. Selleks aga rahvaesindajad ehk riigikogu ongi, et öelda, milliseid valikuid rahvas väärtustab. Et väärtusvalikuid inimeste jaoks lihtsamaks teha, on välja kujunenud ideoloogiad, mis kujutavad endast juba suhteliselt sidusaid ning loogilisi väärtuspakette.

Mingis mõttes võib väärtusanalüüsi võtta ka kui lakmustesti, mis eristab lauslubajad visioonikatest ning sisesegaduses siplejad selge sõnumiga tegelastest. Järgnev ülevaade on küll oma olemuselt pigem ajakirjanduslik, kuid tugineb siiski viie erakonna programmide süstemaatilisele võrdlusele. Programmides esitatut on võrreldud sotsioloogiliste väärtusuuringute tulemustega, mille kokkuvõtvate tulemustega saab tutvuda näiteks mitmeski Eesti Inimarengu Aruandes, kui ka meie Riigikogu Toimetistes ilmunud artiklis. Igal lugeja on teretulnud võrdlema oma hoiakuid erakondade omadega, minu «mõõdupuuks» on hetkel aga uuringute anonüümne «keskmine eestlane».

Reformierakonna ühiskonnata liberalism

Reformierakonnal on olemas üsna selge visioon. Lühidalt vastab see klassikalise liberalismi alusväärtustele –hea ühiskond on selline, kus kõigil on ülim vabadus eneseteostuseks ilma riigi sekkumiseta. Austatakse inimväärikust, toonitatakse sallivust ning ülistatakse turu nähtamatut kätt sellise ühiskonna loomises.

Tõsi, klassikaliste liberaalide tee visioonist edasi on sageli osutunud üsna okkaliseks – elu on näidanud, et võrdseid võimalusi ning sallivust on ikkagi riskantne vaid turu nähtamatu käe korraldada jätta, samuti ei taga seda vaid majanduspoliitika, millele erakond rõhku on pannud. Lahendust sellele dokumendist ei leia, veel enamgi, ühiskond kui kategooria on nende programmist sisuliselt üldse välja jäänud.

Samas oma üldiselt väärtusbuketilt võiks Reformierakond keskmisele eestimaalasele imponeerida küll. Eestlased on suured individualistid, pigem tulevikuorientatsiooniga, kui et homset hõlpelu lootvad ning küllaltki materialistliku ellusuhtumisega, kelle jaoks Reformierakonna pakutav kaablikilomeeter võibki tähendada rohkem kui keskkondlik vastutustunne või sooline võrdõiguslikkus.

Samuti võib ootuspäraseks lugeda perekonna ja töökeskkonna tähtsustamist ühiskonna ees, kuivõrd töö ja pere on uuringute kohaselt eestlasele kaks kõige väärtuslikumat kategooriat. Alahinnata ei maksaks ka Reformierakonna retoorikas olulisel kohal olevaid rahvuslikke väärtusi, mis ehk otseselt klassikalise liberalismi skaalasse ei kuulu, kuid mis on suhteliselt prominentsel kohal keskmise eestlase väärtusilmas.

IRLi liberaalkonservatiivskisofreenia

Programmi lugedes tundub, et Isamaa ja Res Publica Liit üritab istuda kahel toolil korraga; deklareerida ennast ühtaegu nii konservatiivsete, kui ka liberaalsete väärtuste kandjana. Ühest küljest on säärane teguviis mõistetav, kuivõrd mõlema ideoloogia alusväärtuste hulgas on midagi, mida eestlased üldjoontes oluliseks peavad. Küll aga muutub see probleemseks, kui sõnumid konkreetselt omavahel vastu käima hakkavad.

Ka IRL deklareerib oma platvormis liberaalselt, et «me usaldame inimesi ja oleme seisukohal, et riik peab vähem tegelema ettekirjutustega ning rohkem lubama inimestel endil sobivaid valikuid teha». Ent ülejäänu räägib hoopis teistsugust ideoloogilist keelt. Edasi lugedes näib, et see usaldus on üsna piiratud ning pigem soovitakse elu ikkagi käskude-keeldudega paika panna. Juba sissejuhatuses on nad sõnaselgelt väitnud, et Eesti riik peab inimesele lähemal olema ning teda vajadusel abistama. Ideaaltüüpiline sotsiaalkonservatism – turu nähtamatule käele lehvitab riigiaparaadi raudne rusikas!

Ning mis põhiline – usaldada saab ikkagi vaid «omasid»: kontakt muu maailmaga jäägu pigem välis- ja kaitseministri pärusmaaks, pisut ka siseministri kapsaaiaks – tegeleb ju tema kuritegevuse, rändeprobleemi ning teiste välismaailma pealetungiga seonduvate teemadega. Meile harjumuspärasele kultuurikesksele rahvuslikule patriotismile, mis programmis kindlasti keskmise eestlase tunnustava pilgu püüab, lisanduvad ka võõravaenulikudki noodid.

Tubli konservatiivse erakonnana lubab IRL enamiku asju jätta nii nagu nad on. Selle valguses tundub isegi kummaline, kui suurelt oma lubadusi uuendustest reklaamtahvlitele kleebiti. Väärtuspõhistest teguritest rõhutatakse eraomandit («Eesti on koduomanike ühiskond»), mis on suhteliselt hea nüke väärtusskaalal; rõhutatakse ka demokraatia ning väikse võimudistantsi tähtsust, kuid reaalselt midagi uut selle heaks välja ei pakuta. Ehk seisnebki väike võimudistants IRLi jaoks üksnes kampaaniavõtetes, kus eestimaalasi Mardiga lepingut sõlmima kutsutakse?

Väärtustulnukas Keskerakond

Keskerakonna valimisplatvormi alusväärtusi on võimalik kokku võtta üsna lühidalt, märksõnaga egalitaarsus ehk ühiskonnaliikmete võrdsetena, ühel tasandil asuvatena nägemine. Samuti kumavad läbi sallivuse ning solidaarsusega seonduvad tõekspidamised.

Ehkki ka väärtusuuringud on näidanud, et Eesti on pigem egalitaarne, on Eesti egalitaarsus mõnevõrra teistsugune kui  see, mida Keskerakond lubab edendada. Pigem väärtustab keskmine eestlane egalitaarsust võimudistantsi mõttes, mitte niivõrd materiaalses kontekstis. Niisiis on Keskerakonna materialism meie mõttelisele keskmisele eestlasele küllaltki võõras.

Lisaks rõhutatakse inimesksust, hoolivust ning võrdsust ka kultuurilises ja rahvuselises dimensioonis. Jällegi, küsitlused viitavad pigem sellele, et eestlane ei väärtusta eriti hoolivust ning ühiskondlikku sidusust. Seega väärtuselises plaanis on Keskerakond põhivoolu jaoks täisvereline opositsioonierakond.

Sotsid: eurooplane, hääleta meie poolt!

Sotsiaaldemokraatliku erakonna programm on mitmeski mõttes Reformierakonna oma vastand. Kui viimased alustavad majandusest ning ühiskonna praktiliselt unustavad, siis sotside jaoks on see teema number üks. Samas rõhutavad nemadki pigem individualistliku arengu eelduste loomise olulisust, ehkki olulise rõhuga võrdsusel.

Võrreldes teiste erakondadega panustab SDE mõnevõrra rohlem eneseväljenduslikesse väärtustesse, samuti on nende spekter omajagu erinev. Rahvustunde asemel kerkivad esile hoopis võrdõiguslikkus, pigem kosmopoliitne rahvuskäsitlus ning kodanikujulgus. Kui aga vaadelda Inglehart-Welzeli maailma väärtuskaarti, siis paikneme meie no hoopis teises skaala otsas kui nende väärtuste pooldajad. Võiks arvata, et see programm on kirjutatud hoopis rootslastele või taanlastele, mitte aga eestlastele.

Ehk on sotside vabanduseks osalt see, et apelleeritakse just nooremale valijale kui sihtrühmale? Nii mitmedki lubadused on suunatud just sellele ühiskonnagrupile.  Teatav liikumine ellujäämisväärtustelt eneseväljenduslike suunas on ju viimase 20 aasta jooksul toimunud, ehk tuleneb see just noorte meelsusmuutusest? Tõsi, suurem osa uuringuid sellest hetkel märku ei anna, et suurem väärtusmurrang toimumas oleks.

Samuti räägivad sotsid madalast võimuvertikaalist ning konsensuslikkusest poliitikas. Kui esimene on eestlastele üsna omane, tõsi küll, pigem selle passiivses vormis, mitte aktiivses – pigem kirutakse kõrtsis, rusikas püksitaskus kui et minnakse ja ka reaalselt südamelolev kollektiivselt välja öeldakse. Sama lugu on ka konsensuslikkuse ehitamisega. Nagu on märkinud ka Arendt Lijphart, käibib Eestis ennekõike just teerullipoliitika.

Inimesed puuri! Või kommuuni?

Erakond Eestimaa Rohelised väärtustab loomulikult enim looduskeskkonda ning selle jätkusuutlikkust. Tõenäoliselt on aga antud programmi näol tegemist kõige suurema ühepajatoiduga, kuhu pole oldud kitsid pisut ka mullust puuviljakompotti lisamast. Kui esimeses lõigus nenditakse, et inimesed on planeedile Maa üheks kõige suuremaks ohuks, siis kolmandas tunnistatakse inimesed uuesti heaks, tunnustatakse nende individuaalseid vabadusi ning nenditakse, et nad on võimelised ka kaaskodanike toimetulekust hoolima. Kurioosumina järgneb sellele aga erakonna lubadus kaitsta oma isiklikke huve: Selle kohta võiks suisa öelda ultra-individualism.

Roheliste platvorm on paiguti ka kommunitaarsem kui teised: sageli viidatakse üksikisikute või kogu rahva asemel hoopis kogukonnale. Sisulises plaanis see muidugi erilist vahet ei tee, sest kogukonna määratlust või võimustatust programmist välja ei tule.

Sõna peab sisaldub roheliste programmis ehk sagedaminigi kui IRLi omas; paljus on see programm pigem õigustest ja kohustustest kui vabadustest. Seega toetavad ka Rohelised pigem sotsiaalkonservatismi, ehk isegi konservatiivset kommunitarismi. Põhivoolu väärtushoiakutega see muidugi kokku ei lähe. Roheliste ainsaks trumbiks ehk on justnimelt loodushoid – puhast elukeskkonda väärtustab

Tulevikuväärtused?

Mida eelnevast järeldada? Kas ette sai loetud nüüd kohtuotsus valimistulemuste kohta? Võimalik. Kuid samas, lahknevad väärtused ei tähenda veel seda, et Eesti jääbki vaid paremerakondade mõjusfääri. Väärtused võivad ju muutuda. Ning poliitikutel kui ühtedel olulisematel avaliku elu tegelastel on selles oma roll. Põhiline on aga siingi jälgida, et poliitik oma sõna peaks – väärtusaluse pidev ümbersättimine on siinkohal pigem miinus- kui plusspunkte toov tegevus.

6. märts on omamoodi ka väärtusreferendum. Mõelgem sellele.