Kilp: Kaljulaid tegi avakõnega «kohustusliku kava» ära

Ametisse astumise kõne on ehk ühekordne, ent žanrilt üsna sarnane teistele rituaalsetele kõnedele, mida president regulaarselt riigikogulastele ja rahvale esitab. ​President võib küll valida, millistest jagatud ühistest väärustest, edulugudest või väljakutsetest ta räägib, ent teatava regulaarse sagedusega peab ta niikuinii rääkima demokraatiast, kodanikeühiskonnast, vabadusest ja julgeolekust.

Nii vaadatuna tegi Kaljulaid avakõnega kindlasti oma «kohustusliku kava» kenasti ära, mainides põletavamaid sise- ja välisriiklikke väljakutseid (demograafia, palgalõhe, vabasurmad, turvalisus, julgeolek, ääremaastumine), kutsudes üles märkama häid saavutusi (kultuuris, tervishoius, hariduses) ning meid kõiki koos tegema «enda elu paremaks» ja edendama Eestit.

Toomas Hendrik Ilvese kümne aasta taguse, 2006. aastal peetud avakõnega võrreldes on aga ka mitmeid erinevusi. Esiteks ei maini Kaljulaid etnilis-keelelisi vähemusi, Ilves aga toonitas korduvalt, et «meist» rääkides peab ta silmas kõiki Eestis elavaid inimesi sõltumata nende rahvusest ja päritolust. Nii võib öelda, et Kaljulaidi kõne on eestlusekesksem.

Teiseks paistab silma ka Kaljulaidi elitaarsem käsitlus kodanike ja esindajate suhetest. Kui Ilves ütles omal ajal, et «õigus otsustada, mida riik teeb, antakse valitsejaile nii kauaks, kui kodanikud sellega nõus on» ning tema kõne oli rõhutatult kodanikekeskne, siis Kaljulaid omistab poliitilisele (valitud) eliidile suurema rolli kui Ilves. Kaljulaid räägib 21. sajandi juhtimisviisidest ja sellest, et riigikogulaste «hoiakutest, sulgumisest ja tegevusest» sõltub, kas rahvas tunneb end kõrgeima võimu kandjana.

Kolmandaks toonitab Kaljulaid ehk enam koostöö sotsiaalset mõõdet, presidendi vastutust olla «seal, kus on raske», toetada neid, «kes võivad muidu kõrvale jääda».

Samas on ka sarnasusi, mõlemad taunisid konkurentsi (Kaljulaid) või olelusvõitlust (Ilves), mõlemad andsid mõista, et näha tuleb ka, kuidas läheb rahval (näiteks enesetappudest rääkis oma avakõnes ka Ilves), et riik peab hoolima oma kodanikest ning et Eesti on selline, milliseks me ise teda kujundame.

Kokkuvõtteks tulen tagasi selle juurde, millest alustasin. President peab riiklikult olulistel aegadel meile rituaalseid kõnesid. Et ükski sedalaadi kõne ei ole programmiline dokument ega pea esitama ammendavat nimekirja olulistest saavutustest, väljakutsetest või presidendi enda rõhuasetustest, ei saa sellest järeldada, et presidendile ei oleks olulised teemad ja küsimused, mida kõnes ei mainitud. Ka see, mida ja kuidas Ilves mainis teisiti kümme aastat tagasi, võib tuleneda muutunud ajast ja olustikust.