Hinnanguid Toomas Hendrik Ilvesele kui riigimehele, mõtlejale ja inimesele (2)

Edward Lucas

ajakirja Economist toimetaja

Toomas Hendrik Ilvese hindamine poliitikuna jäägu eestlastele, kuid mina ja teised Eesti sõbrad hindame kõrgelt tema annet esindada oma riiki väljaspool Eestit. Ta on tark, vaimukas ja julge. Ta mõtleb ja kirjutab kiiresti. Tal on eksimatu pilk tühja loba, pettuse, kitsarinnalisuse ja rumaluse suhtes, ning ei kõhkle sellele reageerimast. Tal on suurepärane huumorimeel. Konverentsidel on ta olnud muljetavaldav panelist.

Lisaks on tal elu ka väljaspool poliitikat, oma pere, oma talu ja oma mõtetega, akadeemiliste teadmistega kirjandusest, filosoofiast, psühholoogiast ja sotsioloogiast. Ta ei ole mitte üksnes ainus riigipea, kes oskab arvutit parandada, ta on ka ainus riigipea, kes suudab rääkida mõistlikku juttu sel teemal, mida nimetame koondmõistega «küber-». E-Eestil ei oleks saanud olla paremat e-saadikut.

Ta on pea kõigist selle piirkonna poliitikutest väga erinev. Ta ei ole ei ülespuhutud ega ebalev, ei liiga ametlik, jäik ega kättesaamatu. Talle meeldivad uued asjad ja uued väljakutsed. Ta on soe ja tähelepanelik võõrustaja, nii Kadriorus kui ka oma armastatud talus. Ta suudab luua kiiresti usaldusliku vahekorra maailma liidritega, kas või näiteks George W. Bushiga võsalõikuritest rääkides.

Nagu meil kõigil, on ka Tomil (nagu olen teda sellest ajast kutsunud, kui 1990. aastate alguses koos ajakirjanikud olime) oma vead. Ta teab, et ta on arukas, ja näeb, kui mõned teised seda ei ole. Ehkki tegelikult on ta tagasihoidlik, võib ta paista arrogantsena. Ta tüdib kiiresti neist ülesannetest, milles on paras kogus tüütut igavust. Kuid kas see ei ole palju parem kui riigipea, kes on ise igav ja naudib igavust? Ei pea kaugelt otsima, et ka sellisele kirjeldusele vastavaid riigipäid leida.

Kõige olulisem on see, et ta ei ole võimuahne. Ma ei ole kunagi kuulnud teda torisemas, kuid mul on tunne, et ta pole just alati nautinud presidendiks olemist. Kui ta kohus riigi ees on täidetud, pöördub ta, nagu (mittediktaatorlik) Eesti Cincinnatus, rõõmuga tagasi oma adra (ja oma raamatute) juurde.

Ma olen uhke, et saan olla tema sõber.

Carl Bildt

Rootsi poliitik ja diplomaat

Väikesele riigile on selles keerulises maailmas alati hea, kui seda teenib suur president. Toomas Hendrik Ilves on teinud Eesti palju suuremaks ja rahvusvaheliselt palju enam respekteeritumaks ning käinud sellega Lennart Meri jälgedes.

Riigipeal on mitmeid funktsioone, kuid üks kõige olulisematest on peegeldada riiki väljapoole. Paljudel juhtudel on küsimus ehk peamiselt äritegevuse või kultuuri edendamises, kuid Eesti puhul on see lõppeks ka turvalisuse küsimus.

Eesti – just nagu ka tema naabrid Läti ja Leedu – ei tohi kunagi olla olukorras, kus teiste riikide liidrid üle maailma võiksid kriitilises olukorras rääkida sellest kui «kaugel asuvast ja tundmatust riigist» ning pöörata pea kõrvale, kui Eesti vajab abi. See oleks tõeliselt ohtlik.

Oma ametiaastate jooksul on president Ilves teinud Eesti suuremaks ja palju olulisemaks maailma liidrite silmis, kes vastasel korral ei oleks vast huvitunud ei Eestist ega kogu meie regioonist.

Osa sellest on muidugi tingitud tema selgest sõnumist, milline on julgeolekuolukord Euroopas ja mida tuleb teha. Kõik ei ole küll alati kogu öelduga nõustunud, kuid ei ole kahtlust, et Eestit on läänes tähelepanelikult kuulatud, kui need teemad on kõneks tulnud.

Teine väga oluline pool sellest on, et Eesti on tõeliselt modernne riik. Üleminekul industriaalsest ajastust digitaalsesse ajastusse on Eesti eesliinil. Muidugi, Eesti edulugu on suurem kui Ilves, kuid ei ole kahtlust, et tema väsimatud pingutused on aidanud oluliselt kujundada seda, kuidas Eestit maailmas nähakse.

On vähe riigipäid, kes on nii selgelt rääkinud Euroopa julgeolekualastest väljakutsetest, kui tema on seda teinud, ja pea keegi neist ei ole suutnud näidata nii teadmisi kui ka visiooni neis küsimustes, mis digitaalseid väljakutseid puudutab. Tehes seda, on ta andnud suure panuse selleks, et Eestit nähtaks laias maailmas nii modernsena kui ka vastutustundlikuna.

Väikesele riigile on kasulik, kui tal on suur president. Eestil on vedanud – tal on olnud need aastad koos Toomas Hendrik Ilvesega.

Peter Pomerantsev

Suurbritannia ajakirjanik

President Toomas Hendrik Ilves on kõige haruldasem nähtus: poliitik, kes ütleb, mida mõtleb, ja kellel on, mida öelda.

Tavaliselt on jutuajamised poliitikutega ja poliitikute vahel mäng. Kuna Ilves ei mängi neid mänge, juhtub tema kohal olles midagi tähelepanuväärset: ka kõik teised hakkavad rääkima seda, mida nad tegelikult mõtlevad. Ja järsku leiab aset midagi, mis on täiesti vastandlik sellele, mis tavaliselt poliitilistes aruteludes: tõeline mõttevahetus.

Michael Weiss

Ameerika Ühendriikide ajakirjanik

Kui Ameerika Ühendriikide libertaaride alalises meeltesegaduses presidendikandidaadil Gary Johnsonil paluti hiljuti nimetada rahvusvahelisi poliitilisi liidreid, keda ta on imetlenud, ei suutnud ta nimetada mitte ühtegi – ilmselt seetõttu, et Toomas Hendrik Ilvese nimi on ameeriklastele veel hääldamatum kui Aleppo. Leidub vähe neid demokraatlikke riike, kellel on olnud õnne saada endale president, kes suudab sind panna naerma, tsiteerib möödaminnes [Vladimir] Nabokovit, [Karl] Popperit ja [Jacques] Derridad ning kes kogu akadeemilise eruditsiooni juures säilitab haruldase tarkuse selle kohta, kuidas maailm tegelikult toimib. Tugeva intellektuaalina on president Ilves mulle alati meenutanud neid 1930. aastatel New Yorgis tegutsenud ajakirjade peatoimetajaid, kes on juhtunud saama riigipeaks – asi, mis saab juhtuda vaid Eestis.

Tema mõtisklustest meeldivad mulle kõige enam need, mida olen aastate jooksul kuulnud hulga intervjuude jooksul, salvestusväliselt ja mida olen lubanud mitte vahendada. Kuid nüüd, kui ta avalikust teenistusest lahkub, millised rõõmsad ajad rahvusvahelist ajakirjandust ootavad…

Marju Lauristin

sotsiaalteadlane ja Euroopa Parlamendi liige

Kümme aastat on Eesti Vabariigi taasiseseisvuse ajast kaks viiendikku. Sellesse aega kuuluvad nii pronksiöö trauma, majanduskriis ja sellest toibumine, euro tulek ja e-Eesti tähelend, Eesti rahvusvahelise positsiooni tugevnemine NATO küberkaitse keskuse asupaigana, Eesti poliitilist eliiti raputanud usalduskriis ja selle päädimine Jääkeldris, Eesti rahva ühishingamine laulupeol, raevukas võitlus kooseluseaduse ümber, Roosiaia muutumine presidendi ja kultuurirahva mõnusaks kohtumispaigaks, THI fänniklubi kasv Twitteris kui ka Eesti presidendi tõus Euroopa digitaalarengu arvamusliidriks. Selles ajast on võimalik kirjutada isikudraamat ja rokkooperit, aga siin on ainest ka ühe väikese rahva enesest suuremaks kasvamise kangelasloole.

Igatahes jääb Toomas Hendrik Ilves Eesti poliitilisse ajalukku kui intellektuaalne riigijuht, vankumatu sallivuse rüütel, kes järgis järjekindlalt Jakob Hurda põhimõtet väikese rahva vaimult suureks saamisest. Kuigi ta selles püüdes ka aeg-ajalt hälbis rahva ootustest, ei jää tema presidendiaega usutavasti iseloomustama mitte pettumuse virvendused, vaid pigem tema edukad pingutused hoida Eesti arenguambitsioone Euroopa keskmisest kõrgemal.

Ilves läheb Eesti presidenditoolilt ära maailmapoliitikuna, kellele oleks võimetekohane nii Euroopa Nõukogu presidendi kui ka NATO peasekretäri roll. Tema kikilips on tõusnud eesti folkloori tähistaevasse, nii et kui poistekoorid alustavad hoogsat kikilipsulaulu, hõljub lauluväljaku kohal Ilvese veidi häbelik ja hämmeldunud naeratus.

Mart Juur

ajakirjanik ja humorist

Ütleks, nagu ütles Leonid Iljitš Brežnev: kindlasti tehti mõningaid vigu, kuid oli ka palju head. Kümme aastat on pikk aeg, maailm muutub, inimesed muutuvad ja muutus Ilves. Humoristi jaoks on Toomas Hendrik Ilves tänuväärne materjal, tal on oma hääl, karakter ja iseloomulikud jooned, mis mõnikord teevad nalja, mõnikord vihastavad või tüütavad ja mõnikord teevad südame soojaks. Väliseestlasena ja ameeriklasena ei saa Ilves aru paljudest kodueestlaste naljadest ja võib-olla mitte ainult naljadest, vaid ka tõsisematest hoiakutest, arusaamadest ja vajadustest. Ametiaja viimases otsas oli Ilves loid nagu sügisene kärbes, aga aastate jooksul võib arvamus temast kui presidendist oluliselt paraneda. See oleneb muidugi ka sellest, kuidas tema mantlipärijad raskes presidendiametis hakkama saavad.

Raul Rebane

meediaekspert ja kommunikatsioonikonsultant

Augustis, eriti aga pärast riigikogu valimiste ebaõnnestumist, hakkasid mitmed presidendikandidaadid ennast defineerima millegi sellisena, «mida Ilves ei ole». Et näoga rahva poole ja käin igas vallas aastas vähemalt korra, soovitavalt kaks. See oli puhas sihtgrupiline populism ja valijamehed seda lõpuks sellisena ka hindasid. Paljudele on aga sellest jäänud ettekujutus, nagu peaks president peamiselt olema mingi sisepoliitiline nutumüür. See ei ole nii.

Nagu igas valdkonnas, jagunevad ka poliitikas inimesed kohaliku, rahvusliku ja rahvusvahelise tasandi talentideks. Kõikjal on aga üks reegel: rahvusvahelisi talente on igas riigis ja igal rahval väga vähe. Missugusesse gruppi Toomas Hendrik Ilves kuulub, suuri vaidlusi ei teki.

Kas keegi kahtleb selles, et ta on kõrge rahvusvahelise tasandi poliitik? Kas keegi kahtleb selles, et ta on täitnud lubaduse teha Eesti suuremaks? Kas keegi kahtleb selles, et tema ajal on Eesti lugu maailmas muutunud palju positiivsemaks? Põhiseaduse kaitse, vabakonna eelisarendamine, IT edulugu jne on seotud tema ametiajaga. Temast jääb alles suur hulk tipptasandi kõnesid ja poliitikaanalüüse, seejuures jällegi rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisi.

Isiklikult hindan ma aga kõige kõrgemalt tema rolli Eesti turvalisuse kindlustamisel. President Barack Obama visiit Tallinna ja siin antud pretsedenditud julgeolekulubadused on meie kõigi jaoks erakordse tähendusega. Kui see oleks ka ainuke asi, mida ta tegi, ka siis oleks Ilvese aeg õnnestunud.

Hetkel on tema ümber palju kollast udu ja päris kummalisi lahkuja seljatagant löömist, aga loodan, et see läheb üle. Aja jooksul jääb alles läbi aegade parim Eesti riigi PR-mees, ning loodan, et kohtame tema nime suure poliitika tegijate mõttekodades ka tulevikus.

Indrek Neivelt

ettevõtja ja pangandustegelane

Hindan president Toomas Hendrik Ilvese tegevust väga kõrgelt.

Kõigepealt meenub mulle üks aastapäevakõne, kus president Ilves kutsus kõiki Eestit suuremaks tegema. Ta ise sai sellega väga hästi hakkama. Olen seda kümneid ja kümneid kordi näinud. Oma teadmiste ja inglise keele oskuse tõttu meenutab ta pigem mõnda tehnoloogiaettevõtte juhti kui Ida-Euroopa riigipead.

Täna tuntakse ja hinnatakse Eestit tehnoloogiamaailmas väga kõrgelt. Vahel on isegi tunne, et me peaks rohkem sisuga tegelema, sest muidu läheb maine eest ära. Arvan, et meie IT ja idufirmade maine on vähemalt kümme korda suurem, kui on meie riik.

Kindlasti tuleb president Ilvest tunnustada selle eest, et selle kümne aasta jooksul külastasid Eestit mõlemad Ameerika Ühendriikide presidendid (George W. Bush ja Barack Obama – toim). Seni olid nad käinud vaid meie lõunanaabrite juures.

Kümne aasta eest seadis Ilves ülesandeks kodanikuühiskonna arendamise. Ma ei oleks nii kiiret arengut kümme aastat tagasi küll uskunud. Ta tunnetas ära ühiskonna valmisoleku ja andis sellele hoogu juurde.

Kui midagi negatiivset otsida, siis Ilves oleks võinud Twitteris vahel veidi tagasihoidlikum olla. Presidendile ei ole sobilik vaielda ilma argumentideta maailmakuulsa majandusteadlasega ega suure naaberriigiga tüli norida.

Ilves oli väga hea president ning tegi meie väikese riigi oluliselt suuremaks ja isikliku eeskujuga ka tänapäevasemaks. Vaatamata oma piiratud võimalustele, suutis president omal moel tasakaalustada meie erinevatest valitsustest levivat stagnatsiooni.