Ülevaade: president Ilves andis oma ametiajal armu 16 süüdimõistetule (2)

President Ilves vaatas kahe ametiaja jooksul kümne aastaga läbi 907 armuandmispalvet ning andis armu 16 korral.

President Rüütlile esitati viie aasta jooksul 637 palvet armu andmiseks ning ta andis armu 28 korral. President Merile esitati aastatel 1992-2001 kokku 1577 palvet armu andmiseks ning ta andis armu 71 korral.

Presidendi pressiesindaja Toomas Sildami sõnul on kõik armuandmised äärmise hoolikusega kaalutud ja kaalutletud ning presidendile annab seejuures nõu pädev komisjon, kuhu kuuluvad ka riigikohtu ja riigiprokuratuuri esindajad.

«Kellelegi armu andmise põhjused on sageli armuandmispalve esitanud inimese sügavalt eraelulised ning riigipea otsus seeläbi humaansuse akt. Oluline on meeles pidada, et armuandmine ei muuda olematuks armuandmispalve esitanud ja kuritegu kahetsenud inimese karistatust,» rääkis Sildam.

Esimene süüdimõistetu, kes Ilveselt armu sai, oli varguste eest neljaks aastaks ja üheks kuus vangi mõistetud Kristo Piirits. Ilves andis mehele armu 10. novembril 2006 allkirjastatud otsusega. Poevarguste eest karistust kandnud mehel oli olid armuandmise ajal kodus naine ja väike laps.

12. märtsil 2007 andis president armu Ilona Logatšjovale, kes kandis Pärnu maakohtu 28. juunil 2000 langetatud otsusega vanglakaristust. Kuna naise karistus on kustunud, siis kohtud tema süüteo detailide kohta infot ei väljasta. Naise kuritegu ei pälvinud ka ajakirjanduse tähelepanu.

31. oktoobril 2007 andis president Ilves armu Andrei Jevdokimovile, kes kandis erinevate kuritegude eest kolme aasta ja kahe kuu pikkust vanglakaristust. Lääne-Viru maakohus mõistis Jevdokimovi 29. novembril 2005 süüdi väljapressimises. Süüdistuse järgi pressis tol ajal veel koolis käinud Jevdokimov oma koolikaaslaselt raha välja ja lõi teda 2005. aasta veebruaris näkku. Kohus karistas teda selle teo eest kahekuuse vangistusega ja liitis karistusele varem varguse ja röövi eest mõistetud tingimisi karistusosa.

22. detsembril 2009 andis Ilves armu Marina Keningile, kes tappis 2005. aasta augusti keskel Ida-Virumaal Kohtla-Nõmmel peretüli käigus lauanoaga oma abikaasa. Viru maakohus mõistis ta 2006. aasta juulis süüdi tahtlikus tapmises ning mõistis ta seitsmeks ja pooleks aastaks vangi.

8. juunil 2011 andis president armu Niina Grigorjevale, kes kandis Harju maakohtu 2006. aasta augustis langetatud otsusega narkoäri eest üheksa ja poole aasta pikkust vanglakaristust. Süüdistuse järgi ajas naine Paldiskis amfetamiiniäri, samuti saatis Murru vanglas karistust kandvale vangile ümbrikus heroiini.

19. detsembril 2011 andis president armu Anti Vaherile, kellele Tartu maakohus mõistis 2000. aastal varavastaste kuritegude eest kuue aasta pikkuse tingimisi vanglakaristuse. Mees lahkus tingimisi karistuse ajal Eestist. Kuna ta rikkus sellega oma vabaduses viibimise tingimusi, andsid Eesti võimud tema suhtes välja Euroopa vahistamismääruse. Vaher leidis endale ühes Euroopa riigis töökoha ja lõi pere, kuid asukohariigi politsei sai ta kätte ja toimetas Eestisse. Armu andmise ajaks oli mees kandnud oma kuueaastasest vanglakaristusest ühe aasta. President arvestas talle armu andes muu hulgas sellega, et mees sooritas oma kuriteod alaealisena, samuti oli seadusandja on selliste kuritegude eest ettenähtud karistuse alammäära vähendanud.

11. juuni 2012 sai presidendilt armu Kristian Kala, kes kandis sõjaaegsete militaaresemete ebaseadusliku kogumise eest kaheaastast vangistust. Koos varem mõistetud tingimisi karistuse liitmisega pidanuks mees veetma vanglas kokku kolm aastat, kümme kuud ja 17 päeva.

12. veebruaril 2013 sai presidendilt armu Merli, kes tappis 2008. aasta septembris Tallinnas Tammsaare teel Mustika kaubanduskeskuse lähedal tänaval noaga elukaaslase õe. Naise enda sõnul ei tahtnud ta ohvrit tappa ja ta pussitas teda tekkinud rüseluses kogemata. Tüli tekkis segaste peresuhete pinnal ning tapmine leidis aset, kui naised asusid tänaval oma suhteid klaarima. Pärast pussitamist kutsus naine ise kohale kiirabi. Prokurör Ainar Koik nõudis kohtualusele kuueaastast ehk miinimumkaristust, kuna noore naise varasem minevik oli laitmatu, samuti aitas ta uurimisele igati kaasa. Ühtlasi kahetses naine juhtunut ja oma viimases sõnas vabandas kannatanute ees.

12. veebruaril 2013 sai Ilveselt armu Liliya Artamonova, kes kandis abikaasa mõrvamise eest üheksa-aastast vanglakaristust. Artamonova sooritas julma kuritöö 2005. aasta augusti keskel, kui olles oma abikaasast lahutamas, soovis saada endale mehele kuulunud korterit. Naine korraldas abikaasaga Ida-Virumaal surnuaial kohtumise, võttes eelnevalt kaasa haamri ja kirve ning kutsudes sündmuskohale ka oma kaks venda. Artamonova lootis provotseerida oma abikaasaga kakluse ning oli kindel, et löömingusse sekkuvad ka vennad. Artamonova plaan läkski täide ning kolmik peksis kannatanu vaeseomaks. Seejärel vedasid nad mehe jõe äärde, kus Artamonova hoidis oimetu mehe pead seni vee all, kuni ohver uppus. President andis naisele armu ja kuna ta on Venemaa kodanik, saadeti ta pärast vanglast vabastamist Eestist välja oma kodumaale haige ema juurde. Ühtlasi kehtestas riik tema suhtes 10-aastase sissesõidukeelu.

1. oktoobril 2014 sai presidendilt armu Jevgenia Kuznetsova. Viru maakohus mõistis Kuznetsova 9. juulil 2009 kokkuleppemenetluses süüdi narkootilise aine suures koguses käitlemises ning karistas teda kolmeaastase vangistusega. Kohus liitis karistusele varasema kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistusega ning kokku pidi Kuznetsova kohtu otsusega veetma trellide taga seitse aastat ja kuus kuud. Süüdistuse järgi äritses Kuznetsova 2008. aastal Ida-Virumaal korduvalt suures koguses narkootilise ainega. Naine on 80 protsendi ulatuses töövõimetuspensionär. Ilves andis süüdimõistetule armu seetõttu, et ta saaks hoolitseda oma lähisugulaste eest.

1. oktoobril 2014 sai riigipealt armu naine, kes kandis vanglakaristust narkoäri pärast. Tartu maakohus mõistis naise 12. märtsil 2012 süüdi narkootilise aine suures koguses käitlemises ning karistas teda kolmeaastase vangistusega. Kohus liitis ta karistusele varasema kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistusega ning kokku pidi ta kohtu otsusega veetma trellide taga viis aastat, 11 kuud ja 27 päeva. Süüdistuse järgi äritses naine 2011. aastal Tallinnas ja Tartus korduvalt amfetamiiniga. Ilves andis süüdimõistetule armu, et ta saaks hoolitseda oma lähisugulaste eest.

15. jaanuaril 2015 sai presidendilt armu Sirje Truus, kes kandis oma elukaaslase tapmise eest kuueaastast vanglakaristust. Süüdistuse kohaselt tarbisid elukaaslased 2012. aasta 12. veebruaril Jõgevamaal elumaja korteris alkoholi, mille käigus tekkis nende vahel tüli. Mingil hetkel haaras naine noa ning lõi ühe korra meest rindkere keskossa. Pärast juhtunut jooksis naine naabrinaise juurde, kes kutsus kohale kiirabi. Meedikud konstateerisid mehe surma sündmuskohal.

6. aprillil 2015 andis president Ilves armu politsei infosüsteemist andmete lekitamises süüdi mõistetud endisele politseiuurijale Alice Järvetile ja vabastas ta ligi 10 000 euro suuruse rahalise karistuse tasumisest. Samas jäi kehtima Järvetile kohtu määratud keeld töötada kolme aasta jooksul politseiametnikuna. Süüdistuse järgi edastas Alice Järvet 2009. aasta veebruaris kahel korral  politsei andmebaasist «Kairi» teise inimese tervist, eraelu või äritegevust puudutavat teavet. Samas ei kuulunud selle teabe avaldamine tema töökohustuste hulka. Järvet ise on andmete lekitamist eitanud, kinnitades, et andmed, mida ta «Kairi» andmebaasist edastas, olid tööalased.

25. juunil 2015 sai presidendilt armu Taavi Nordström, kes kandis jõhkra tapmise eest 14-aastast vanglakaristust. Süüdistuse järgi tutvusid Nordström ja tema kaaslane 2002. aasta jõululaupäeval Haapsalus ühes baaris 32-aastase mehega, kellega mindi edasi tema korterisse. Seal tungisid Nordström ja tema kaaslasega korteriomanikule kallale ja peksid ta surnuks. Muu hulgas kasutasid süüdistatavad peksmisel tulist triikrauda, millega peksti abielus ja ühe lapse isa pähe ja rindu. Samuti viisid kurjategijad tapetu korterist minema asju 9000 krooni väärtuses. Enne kuritegu kandis Nordström juba ligi 16 aasta pikkust vanglakaristust, kuid vabastati ekslikult enne tähtaega vanglast. Süüdistuse järgi tulistas Nordström 2000. aasta 20. augusti õhtul Tartus autos istunud mehele kärbikust ühe haavlilaengu kõhtu ning tabas autost välja hüpanud teist meest tuharatesse. Mõlemad tulistamisohvrid jäid ellu.

25. septembril 2015 sai presidendilt armu riigireetur Aleksei Dressen. Armuandmine oli eelduseks, et Eesti saaks Dresseni röövitud kaitsepolitseiniku Eston Kohvri vastu välja vahetada. Venemaal spionaažis süüdi mõistetud Kohvrile andis armu Venemaa president Vladimir Putin. Kohvri ja Dresseni vahetus toimus 26. septembri hommikul 2015 Pihkva oblastis Kunitšina Gora piiripunktis Piusa jõe sillal. Kaitsepolitsei pidas riigireetmises kahtlustatud kapo endise töötaja, 1968. aastal sündinud Aleksei Dresseni kinni 2012. aasta veebruaris. Sama aasta juulis mõistis Harju maakohus Aleksei Dresseni süüdi riigireetmises ja asutusesisese teabe edastamises ning karistas teda 16-aastase vangistusega.

4. aprillil 2016 sai Ilveselt armu Nikolai Tome, kes kandis Türil mehe püstolilaskudega tapmise eest kaheksa aasta pikkust vanglakaristust. Süüdistuse järgi tulistas Nikolai Tome 27. augustil 2012 Türil Tehnika tänava kontorihoone eest seisva 23-aastase ja 33-aastase mehe suunas, kellest esimesega oli tal nädal varem ühes Paide toitlustusasutuses tüli tekkinud. Pärast tulistamist jooksid mõlemad mehed ära, kuid Tome hakkas 33-aastast meest taga ajama. Järgnevate sündmuste käigus tulistas Tome põgenenud meest mitu korda, ohver suri vigastustesse sündmuskohal. Tapetud Auris oli väidetavalt Türi kohalik allilmaliider. Tome rääkis kohtus, et tulistamisele eelnes pikka aega kestnud konflikt Aurisega, kes pressis talt raha välja. Sõber viis Tome pärast tapmist autoga metsa, kus mees rahunes ja otsustas õhtul ennast ise politseile üle anda. President andis Tomele armu inimlikest kaalutlustest lähtudes, arvestades ka tema loodetavat toimetulekut ühiskonnas.

President Toomas Hendrik Ilvese sõnul ei ole ta süüdimõistetud kurjategijate armuandmispalveid läbi vaadates võrreldes eelmiste riigipeadega liiga karmikäeline, kuna temani jõuavadki enamasti väga raskeid kuritegusid toime pannud inimeste armuandmispalved, mida ei ole võimalik rahuldada.

President Toomas Hendrik Ilves andis juba oma esimesel ametiajal süüdimõistetutele armu tunduvalt vähem, kui tema eelkäija president Arnold Rüütel. Ilves põhjendas seda 2012. aastal BNSile antud intervjuus sellega, et vanglad on vahepeal saanud seoses elektrooniliste jalavõrude kasutuselevõtmisega suuremad volitused süüdimõistetute tingimisi vabastamiseks ning temani jõuabki vähem armuandmispalveid, kui eelmiste presidentideni.

«Siis tulid presidendile otsustamiseks igasugused armuandmispalved, kuna ei olnud paljusid praegusi mehhanisme, millega kurjategijad enne tähtaega vanglast vabadusse pääsesid. Aga praegu paljud juhtumid minuni enam üldse ei jõuagi. Minuni ei jõua otsustamiseks selliseid südantlõhestavaid lugusid, kuidas keegi on vanglas, kuna on jätnud 50 krooni maksmata ja samal ajal elavad kolm last kodus kehvades oludes isata,» tõdes president.

Ilvese lisas, et nüüd jõuavadki praegu temani sageli tapjate ja mõrtsukate armuandmispalved. «Põhimõtteliselt Juri Ustimenko sarnased juhtumid jõuavadki minuni ja ma tõesti ei taha, et sellised inimesed vabadusse pääseksid,» ütles Ilves 2012. aastal.