Leif Kalev: värvivaeste valimiste varjatud võimalused

Eesseisvad valimised võivad kaasa tuua rohkemat, kui lihtsalt ootuspäraste tulemuste vormistamine. Uus poliitikaajastu piilub nurga tagant. Aga kas oskame teda ära tunda ja omaks võtta, kui ta ei ole päris selline, nagu ootasime?

Eestis on aastaid räägitud sellest, et poliitika stagneerub ja on ideevaene, et puuduvad taasiseseisvumise ja EL-i/NATO ühinemisteni viinud värsked ideed. Ilmselt jääbki tänane, 1999 valimiste ja 2001 valitsusevahetusega alanud poliitikatsükkel lisaks stabiilsusele ajalukku ka ideenappusega, mida püüti peita agressiivse reklaami ja käraga.

Samas pole ootus lähimineviku tüüpi revolutsiooniliste uuenduste järele päris ajakohane. Tänased radikaalid räägivad sageli teemadest, millega niikuinii tegeleme. Ei paremradikaalide soovitud veel otsustavam Venemaale vastandumine ega vasakradikaalide unistus kohustuslikest sookvootidest lisa viimase kümnendi poliitväitlustele midagi kvalitatiivselt uut.

Valdkonnad, kus oleks edasiminekuruumi, nagu valitsemisaparaadi optimeerimine, avaliku teenistuse kvaliteedikindlustus, strateegilise planeerimise võimekuse arendamine või teadmispõhise riigivalitsemise tugiraamistiku kujundamine, on valimisplatvormides praktiliselt katmata ning kas üldse tähelepanu alt väljas või paremal juhul ametnike poolt käigus hoitud.

See viitab, et poliitika uuenemise lahendused võivad peituda kuskil mujal. Näiteks stabiilsuse võimaldatavas järkjärgulises demokraatia kvaliteedi tõusus.

Erakondade konsolideerumine

Vaatamata uuele tulijale mitmetel viimastel valimistel on meie erakonnasüsteem tervikuna Kesk- ja Ida-Euroopas märkimisväärselt stabiilne. Eesti tänast poliitikat iseloomustavad konsolideerunud ehk vähesed tugevad ja püsivad erakonnad.Võimulaua ümber istub neli suuremat, kaks püüab nina üle laua ääre upitada, ülejäänud lisavad ehk vastavalt võimekusele poliitikale värvi.

Stabiilsus ei tähenda tingimata stagnatsiooni. Püsivates erakondades hakkavad kujunema karjääripoliitikud ja kasvama professionaalsus. Seni on see küll väljendunud ennekõike mänedžeri- ja suhtekorraldusvõimekuste kasvus, ent terava imagokonkurentsi tingimustes on see ka mõistetav.

Esimese põlvkonna karjääripoliitikute Kristen Michali või Karel Rüütli üle on lihtne nalja teha, ent samas on tegu töökate, järjekindlate ja tulemusi saavutavate poliitmänedžeridega, kes suudavad erakonnaorganisatsiooni muuta rohkemaks kui hooajalised talgud ja külapidu. Püsivamate erakondade puhul saame reaalselt jälgida programmi täitmist ning ka nende endi vastutustunne ja oskused suurenevad. Inimesed hakkavad sõprusrühmitustest liikuma sobiva profiiliga erakondadesse.

Kõik see kasvatab võimalust, et erakondades hakkavad arenema kõrgema taseme pädevused, mis iseloomustavad stabiilseid demokraatiaid. Märksõnadeks on ekspertsus ja sisedemokraatia. See tähendab poliitika ja valitsemise analüüsi võimekuse kasvu ning suutlikkust liikmetega kvaliteetsemalt tööd teha, mis on aluseks demokraatia süvenemisele riigi tasandil.

Tõsi, alati jääb küsimus, kas uue põlvkonna mänedžerid ikka oskavad erakondi uut kvaliteeti tekitavalt hallata. Ehk piirdub stabiilsus eliidi järjekordse sulgumisega poliitbüroodesse ja sekretariaatidesse, mille Augeiase tallid puhastab taas vaid uue erakonna pealetulek? Saame näha.

Asjatundlikum avalikkus

Kvaliteeditõusul on oluline mitte ainult erakondade võimekuse kasv, vaid muu ühiskonna hoiakud. Kas õpime ära tundma sisulisemat ja demokraatlikumat tegevusjoont ning seda ideoloogiast hoolimata tunnustama, nagu ka valskust sõltumata erakonnast häbimärgistama?

Võrreldes kahe kümnendi taguste algusaegadega, mil Savisaare Rahva-Keskerakonna ning RKE Isamaa ja MTÜ Res Publica poliitkoolid ja profipoliitika idealism üleminekuaja karmuses purunesid, peaksid avalikkuse oskused ja kogemused nüüd olema oluliselt tugevamad.

Kodanikud ja poliiteliit on näinud hulka erinevat sorti kampaaniaid ning oskavad nendega paremini kohanduda. Eestis on tänaseks tekkinud ka esimesed mõtlevad erupoliitikud nagu Jüri Adams, kes suudavad praktilise kogemuse pinnalt anda tasakaalustavaid kommentaare. Suhtekorraldajate, majandusteadlaste ja värvikate isemõtlejate kõrval on meedia üles leidnud ka poliitika ja valitsemise eksperdid erinevatest ülikoolidest.

Nii on tekkinud võimalus erakondade tegevust sisuliselt analüüsida, mis millalgi võib viia kodanike parema poliitikamõistmiseni. Asjatundlikuma avalikkuse kujunemisel on võtmeroll meedial, kelle vahendatud mitmekülgne sisuline teave võimaldab kodanikel otsustada teadlikult. Vaja on nii oskust poliitikat sisuliselt analüüsida ja mõjusalt kirjutada kui võimekust näha läbi suhtekorraldusnippidest ja oma isiklike eelistuste prillidest. Just erakondade ja avalikkuse võimekuse ühine kasv avaks võimaluse liikuda stabiilse ja jätkusuutliku demokraatia kvaliteetideni.

Realismivajadus

Nurga tagant piilumine ei tähenda uue poliitikaajastu rambivalgust. Postkommunistlike poliitsüsteemide senine kogemus viitab püsivale ebastabiilsusele ja üha uutele murrangutele. Lootus jõuda sellest nõiaringist kvaliteetsemasse demokraatiasse võib hõlpsasti osutuda liigoptimistlikuks – olgu siis tänaste erakondade ja avalikkuse ebaõnnestumise või uute tulijate surve tugevuse tõttu.

Uue poliitjõu läbilöögil Eestis on kõige olulisem piisav raha, ehkki vaja on ka teatud visioonialust. Tugevam surve tekkib järgmisteks valimisteks, kui taas jagub ärimehi, kel piisavalt vaba raha ja aega, et poliitikaga kätt proovida. Eks paistab, kas olemasolevad suurerakonnad suudavad nendega piisavalt kontakti leida või näeme nelja aasta pärast uusi katsetajaid.

Üks suurimaid riske on inimeste kodanikupädevustes. Eesti valija on koolis õppinud küll palju tangensitest ja tähefüüsikast, ent mitte arvestatavalt demokraatiast või turumajandusest. Ka vabatahtliku kodanikuhariduse sildi all õpetatav piirdub sageli klišeedega stiilis demokraatia on tore, suhtleme rohkem või aitame aafriklasi. Vähene ettevalmistus tõstab manipuleeritavust.

Lisaks mõistlikkusele ja süsteemsusele peabki poliitikasse jääma ka verd ja värve, tundeid ja demagoogiat. Uute kvaliteetide arendamisel ei tohi erakonnad unustada suhtekorralduslik-meelelahutuslikku imagokihti. Samas on uute ekspert- ja demokraatiapädevusteni jõudmine täna teravam vajadus ja suurem väljakutse kui imagopoliitilise võimekuse hoidmine.

Uus ei asenda vana, vaid rikastab seda. Põhjamaine või igasugune arenenud demokraatlik poliitika pole mitte midagi täiesti enneolematut, vaid tuttavad teemad kõrgemal kvaliteeditasemel.