Oponendid: emapension tuleks laste arvelt

Täname oponenti sisuka ja tulise väitluse eest!

Leiame, et kuigi lapsevanemate toetamine on väärt ettevõtmine, tuleks seda teha siiski ajal, kus raha vajatakse kõige rohkem.

Esiteks väitis oponent, et emapension soodustab sündimust, kuid meie hinnangul on meetme mõju iibele sügavalt kaheldav.

Tõime terve väitluse vältel välja ning tõestasime, et laste saamise juures on takistuseks just majanduslik ebakindlus laste kasvamise ajal, mitte vanema pensionipõlves.

Vanemapalgajärgselt kasvavad lapse kulutused veel enam ning just siis on aeg vanemate toetamiseks. Pensioni peale ei mõtle sel ajal keegi.

Oponent vastas sellele IRLi teiste lubadustega - anda lisatoetusi ning emapensioni üheaegselt.

Leiame, et selline plaan on tänases Eestis vastutustundetu ning võimatu teostada. 19 miljonit eurot (ligi 300 miljonit krooni) aastas on suur summa ning kui sinna lisada IRLi välja lubatud tasuta kõrgharidus, tööjõuga seotud maksude alandamine ning praeguste lastetoetuse märkimisväärne tõstmine, on see liiga suur koormus meie sotsiaalsfäärile. Seda isegi siis, kui Eesti majandus kasvaks ka kõige optimistlikumaid prognoose ületavalt.

Poliitilisest seisukohast tuleb veel arvestada, et IRLi valitsusse jõudmisel ei pruugi koalitsioonipartner toetada IRLi teisejärgulisi valimislubadusi, nii et isegi kui emapension surutakse läbi, siis selle nahka läheks ka lastetoetuste tõstmine.

Lisaks - vananeva elanikkonna tõttu peame tegema ka teisi radikaalseid reforme pensionisüsteemis, mis ei toimi hetkel jätkusuutlikel alustel. Emasid siin eelistada oleks kohatu.

Oponendi välja toodud Prantsusmaa näide mängib aga tema enda väravasse, sest sealne pensionisüsteem on hea näide jätkusuutmatusest.

Oponent tõi välja, et lastevanemad saavad reeglina madalamat pensionit. Sellise tendentsi põhjuseid, peale haiguslehel viibimise, me ei kuulnud.

Loogiliselt mõeldes saab madalamat pensionit veel põhjustada vabatahtlik tööturult kõrvalejäämine või tööandja poolne diskrimineerimine. Kui vanem otsustab lapsega pärast vanemapalga maksmise lõppu koduseks jääda, on see tema enda individuaalne otsus, mida ühiskond toetama ei peaks. Kui probleemiks on mõistmatu tööandja, tuleb tegeleda klaaslagede purustamisega.

Ainus pädev juhtum paistab niisiis olukord, kus ema on haige lapsega kodus. Seda peaks ühiskond tõesti solidaarselt hüvitama. Aga mis siis, kui isa on haige lapsega kodus? Ühiskond võiks ka seda tõesti solidaarselt hüvitada: seda pole aga võimalik teha emadele eripensioni kehtestamise kaudu.

Mõlema soo suhtes võrdsem ja soorolle mitte põlistav lähenemine oleks see, et lapse haiguse tõttu sinisel lehel viibimise tõttu ei kannataks oluliselt ei ema ega isa sissetulek, sh pensionimaksed.

Veel enam, emapensionil on halb mõju ka meie ühiskonnas juba väga levinud soolistele stereotüüpidele, kus naise koht on köögis.

Pakosta välja käidud idee - et naine on peamine lapsevanem ning väärib pensionit rohkem - on just näide sellistest kiivas väärtustest.

Mõlemale sugupoolele võrdsete võimaluste tagamiseks nii töö- kui eraelus ja pere väärtustamiseks meeste seas on tähtis just see, et isa roll oleks lapse elus sama tähtis kui ema oma.

Emapension süvendab lõhet väga üheselt. Vanemapension oleks vähemalt soolise võrdõiguslikkuse seisukohast loogilisem, ent ka selle meetme mõju iibele oleks ilmselt tühine.

Kokkuvõttes leiame, et lapsevanemate toetamine on tõepoolest tähtis, kuid veel olulisem on olla realistlik riigi poliitilise ja majandusliku olukorra osas ning vastutustundlik võrdõiguslikkuse seisukohast.

Eesti ei ole Prantsusmaa ning praeguses rahalises olukorras on mõistlikum keskenduda toetustele, mis soodustavad sündimust ilma suure hinnalipikuta.

Mõlema poole lõppsõnade avaldamisega on tänane online-väitlus lõppenud! Kohtumiseni homme, kui väitlusseltsiga võtab mõõtu Taavi Rõivas Reformierakonnast!