/nginx/o/2016/09/16/5841025t1hdd63.jpg)
Tipp-poliitikud räägivad küll rahva teenimisest, küll rahva ühendamisest, aga hoolimata sellest, et enamik neist on saanud võtta, pidanud taluma pahameelt ja rahulolematust, kriitikat ja hukkamõistu – lühidalt: kannatanud! –, pole mitte keegi neist suutnud koguda hindamatut märtrikapitali.
Marina Kaljurand ei taha, kohe kuidagi ei taha, et teda nähtaks haletsust vääriva ohvri, kannataja või märtrina. Kuigi põhjust selliseks nägemiseks ju oleks. Juba suvest saadik rahva suur toetus, kõikide küsitluste kindel liidrikoht – ja siis ühtäkki Reformierakonna teadaanne, et mitte Kaljurand, vaid Siim Kallas saab nende toetuse presidendivalimiste valijameeste kogus. Pettumus sellest laius üle Kaljuranna näo: senine lakkamatu naerusuisus asendus surnumatjaliku mornitsemisega. Kannataja? Kahtlemata. Võimuahne võimupartei tegi rahva lemmikule halastamatult ära, võis õhust lugeda paljude pahameelt. Ohver? Igatahes.
Suure ürituse nimel kannatanud ja siis poliitilises mõttes avalikult justkui hukatud – järelikult märter? Vist küll.