Päris pisikesena mängisin teinekord ühe ketikoeraga. Olud (loe: kett) ei olnud teda kurjaks muutnud. Sasisin turja, milleni parasjagu ulatusin, sügasin ja silitasin teda. Terri oli silmanähtavalt rahul. Ühel päeval võttis ta mu randme oma hammaste vahele ja vaatas armunud pilgul otsa.
Tellijale
Kohtumisi koertega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäletan mõlemat – pilku ja lõugu. Ta ei teinud mulle sugugi haiget, see oli mõeldud õrnusavaldusena, aga hammaste ja randme võrdlus mõjus mulle rohkem kui soe pilk. Mõtlesin, et kui ta vajutaks, puruneksid mu haprad luud, veri ja pehmete kudede purunemine oleks kõrvaline, juhtuks muuseas. Ma ei saanudki seda pilti peast välja. Ma ei läinud enam tema juurde, eirasin ta kutseid. Suutlikkusest piisas, meelestatus ei lugenud.