Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/08/05/5687853t1h0ca6.jpg)
Mul on olnud au osaleda vabatahtlikuna Londoni olümpiamängudel aastal 2012 ja nüüd täidan rõõmuga seda rolli Rio de Janeiros. Kas neid kaht suursündmust saab omavahel võrrelda, ja kui, siis kumb jääb peale?
Kõik algas umbes kaks aastat enne mänge internetis vabatahtliku ankeedi täitmisega. Taustakontrolliks tuli kirja panna täpsed isikuandmed, lisaks nõuti Londoni puhul ametlikku soovituskirja mõnelt kõrgemalt riigiametnikult. Tallinna lennujaama töötaja sobis. Korraldajatele tuli teada anda hariduskäik, töökogemused, muud oskused ja teadmised. Seotus spordiga polnud oluline, sest vaja oli igasuguste erialade esindajaid alates arstidest ja lõpetades jumestajatega. Lõpuks tuli panna kirja isiklikud eelistused – millise spordiala juures ja mis valdkonnas soovin tööd teha. Samuti sai valida, mitu päeva tahan töötada (miinimum oli kümme) ning kas ainult olümpial või ka paraolümpial.
Umbes aasta pärast ankeedi täitmist toimus telefonivestlus. Londoni esindajaga rääkisime pool tundi põhjalikult nii minu igapäevatööst ja oskustest kui ka varasematest spordiürituste korraldamise ja vabatahtlikuks olemise kogemustest. Veel taheti teada, millised on mu ootused ja lootused seoses olümpiaga.
Enne Riot arutasime rühmavestlusel kümne inimesega üle maailma, millised on suurepäraste olümpiamängude toimumise kolm olulist eeldust. Tulemus: sportlased, pealtvaatajad, emotsioonid. Kõik, vestlus läbi.
Järgnevalt tuli oodata ametlikku kinnitust, et mind on paljude hulgast välja valitud. Londoni mängudel osales 70 000 vabatahtlikku, Rios on nende arvuks öeldud 50 000, kuigi esialgne plaan oli 20 000 võrra enam. Soovijaid on kummalgi korral olnud umbes viis korda rohkem.
Ametliku kutse Londonisse sain jõulukingituseks, seega umbes seitse kuud enne mängude algust. Sain teada sedagi, et hakkan tööle hobusetallides. Esimene koolitus Londonis toimus veebruaris, aprillis oli juba ka graafik teada, nii et võis hakata lennupileteid ja majutust otsima.
Rios seevastu käib kõik brasiillastele omaselt viimasel minutil. Ametliku kirja sain mai keskpaigas ehk umbes kaks kuud enne mängude algust, ja täpse töögraafiku alles juuni keskel. Esialgse plaani kohaselt pidanuks kõik vabatahtlikega seotud detailid olema paigas mai lõpuks, kuid 1. juunil teatati, et see tähtaeg on teadmata ajaks edasi lükatud, aga nad annavad endast parima, et me kogu info ikka enne mängude algust kätte saaks.
Selle aja peale olid lennupiletid teisele poole maakera juba päris krõbeda hinnaga, majutusest rääkimata – selle eest küsitakse praegu Rio de Janeiros kolm korda rohkem kui kuulsa sambakarnevali ajal. Kuna kõik kulud tuleb endal kanda, mõtlesin esialgu, kas kogu asi on ikka seda vaeva väärt. Olin ju neli aastat tagasi neid hirmkalleid hobuseid ja osavaid ratsanikke juba näinud ja mis seal teisel pool ookeani ikka nii väga teistmoodi on. Paari nädala jooksul sai aga soov kord Brasiilias ära käia ning maailma tippu kuuluvate hobuste ja ratsanike krossisõitu näha siiski kahtlustest võitu.
Keskmise vabatahtliku profiil ja kas olümpia on tõesti koht, kus uusi spordialasid avastada?
Suure osa Londoni olümpia vabatahtlikest moodustasid naised vanuses 35+, aga üsna tavaline oli kohata ka särasilmseid hallipäiseid paarikesi. Inglismaal hinnatakse vabatahtlikku tööd! Mujalt saabujaid oli vähe ja needki pärinesid peamiselt ingliskeelsetest riikidest nagu USA, Kanada jne.
Rios seevastu tundub keskmise vabatahtliku profiil kattuvat Eestiga, vabatahtlik olla on popp ja noortepärane. Keskmine vanus jääb 20 ja 30 eluaasta vahele, mehi ja naisi on enam-vähem pooleks, vähemalt ratsaspordis. Välismaalasi on kohale tulnud üllatavalt palju, nii mujalt Lõuna-Ameerikast kui ka üle maailma. Põhjuseks võib olla ka inglise keele vajalikkus võistluste ajal (krossisõit eeldab umbes 50 inimese tihedat kommunikatsiooni raadiosaatjatega), brasiillastest räägivad seda piisaval tasemel aga vaid vähesed õnnelikud, kes on erakoolides käinud.
Londoni tallides töötanud vabatahtlikud olid eranditult kõik varem hobuste ja ratsavõistlustega kokku puutunud. Rios on krossisõidu tiimis aga palju neid, kes näevad hobust nii lähedalt esimest korda. See oleks vastuvõetav muudel aladel, kuid hobustega töötades peab teadma, kuidas käituda nii, et sa ei looma ega ratsanikku ohtu ei sea. Paraku pole see oskus kolme päevaga õpitav, vaid nõuab aastatepikkust kogemust.
Nii et üsna riskantne värk, arvestades, et krossisõidus vastutavad just vabatahtlikud pealtvaatajate ning ratsanike ja hobuste turvalisuse eest. Lisaks lasub nende õlgadel terve võistluse kommunikatsioon võistluskeskusega, seega jooksevad live-ekraanidel tulemused, mille on edastanud just vabatahtlikud. Kui puuduliku inglise keele oskuse või kohtunike terminite mittemõistmise tõttu peaks siin arusaamatusi tekkima, näeb seda kaost terve maailm. Parimal juhul ilmuvad tulemused välja viivitusega, halvemal juhul on need valed.
Üks sakslasest vabatahtlik oli märkinud eelistatavateks aladeks jalgpalli ja kergejõustiku, kuid temagi määrati ratsasporti. Ratsutamisest, veel vähem krossisõidust, ei tea ta mõhkugi. Rio olümpia korraldajad pole töötanud välja ühtset koolitusprogrammi, esimesel päeval paluti meil lihtsalt iseseisvalt ringi jalutada ja vaadata, kus miski asub ja toimub, hiljem on jooksvalt mõned teemad läbi arutatud.
Londonis seevastu tuli enne tööleasumist läbida mitmeid koolitusi nii konkreetse töö spetsiifilisi kui ka üldisi võistluspaiga ja sellega seotud turvanõudeid silma pidades.
Töö vabatahtlikuna – kassipüüdjast kommunikatsioonijuhini
Igal vabatahtlikul on oma graafik, tööpäevade arv ja tööaeg varieerub. Minul on Rios kokku kaheksa tööpäeva, neist viis enne ametlikku olümpia algust. Viimane päev kulmineerub krossisõiduvõistluse endaga 8. augustil. Olen aga kohanud ka vabatahtlikke, kes teevad vaid kolm vahetust, samas näinud hirmutavat graafikut, mis eeldab kaheksatunniseid tööpäevi kuuel päeval nädalas – ja nii viis nädalat jutti. Vaat sellist tasustamata tööd ma vist küll enam ei teeks, isegi mitte olümpia heaks.
Londonis jäid ka kõige pikemad graafikud siiski nelja-viie tööpäeva juurde nädalas. Inimene vajab ometi puhkust, isegi kui tegu on vabatahtliku tegevusega.
Võistluspaika saabudes läbivad kõik turvakontrolli, lisaks on Rios üles seatud desomatid, et keegi ei saaks tuua kaasa hobustele ohtlikke haigusi. Londonis desomatte ei kasutatud, aga seal polnud pidevalt vaja ka hulkuvaid kasse ja koeri püüda.
Võistlusteks valmistumine tähendab minu jaoks krossiraja ettevalmistamist, eelkõige pealtvaatajate alade piiramist ning rajaületuskohtade ehitamist. Teine tähtis ülesanne on võistluste protokollimise ja kommunikatsiooni koolitus. Krossisõit toimub umbes 30 takistusega kuue kilomeetri pikkusel looduslikul rajal, iga viie minuti järel lastakse rajale uus ratsanik. Protokollida ja võistluskeskust teavitada tuleb ratsaniku igast tegevusest terve raja ulatuses. Iga takistuse juures on küll kohtunik, kuid pidev kommunikatsioon võistluskeskusega käib vabatahtlike kaudu. Kolmas ülesanne on krossisõidu soojendusväljaku haldamine ehk sportlaste abistamine ükskõik mis küsimustes. See toimub iga päev 1,5-tunniste vahetustega.
Tööpäev kestab tavaliselt kaheksast viieni ja selle sisse kuulub ka umbes tunniajane lõunapaus. Rikkalik lõunasöök on korraldajate poolt ning toitlustus annab Londoni omale mitmekordselt silmad ette, söögid on siin imemaitsvad.
Kokkuvõttes võib öelda, et brasiillased tulevad olümpia korraldamisega kindlasti toime. Pinget ja närvikõdi saavad tunda vaid briljantse PDCA-tsükliga (plan-do-check-act) harjunud eurooplased ja teised punktuaalsed rahvused. Kõik käib viimasel minutil, pigem isegi viimasel sekundil, ja üllatused ei ole enam üllatused. «Liiga vara ei ole vaja muretsema hakata, küll kõik lõpuks laheneb»-suhtumist on tunda igal sammul.