/nginx/o/2011/01/24/504014t1h767b.jpg)
Olen aastakümneid töötanud südamearsti ja õppejõuna ning rõõmustanud kogu südamest taasiseseisvunud Eesti edusammude üle. Paraku on tulnud ka kurvastada ja südamevalu tunda. Erilist meelehärmi tunnen, kui raskuste tekkimises oleme ise süüdi. Vanasõna õpetab: kus viga näed laita, seal tule ja aita. Sellest juhindungi, kui taotlen võimalust riigikogu liikmena kasutada oma teadmisi ja elukogemust riigi hüvanguks.
Riigikogul on juhtiv roll elu korraldamisel parlamentaarses Eesti riigis, mille kiiret arengut kadestavad saatusekaaslased hiljutises ajaloos. Seetõttu on üllatav, et riigikogu kui kõrgeim seadusandlik organ ja tema poolt ametisse kinnitatud täitevvõimu kõrgeim organ – valitsus – on saanud elanikkonnalt suhteliselt madala hinnangu, võrreldes mitmete teiste institutsioonidega.
Kuigi põhiseaduse järgi on kõrgeima võimu kandja rahvas, on märkimisväärselt suure hulga inimeste arvates selle võimu usurpeerinud erakonnad. Vaatamata koostöö puudumisele ja teravale vastandumisele riigi ees seisvate probleemide lahendamisel valitseb erakondade vahel oma privileegide kaitsmisel ja kindlustamisel imetlusväärne üksmeel, mis on paljudelt valijatelt röövinud usu positiivsete muutuste võimalusse erakondade endi initsiatiivil. Riigikogulased ei vastuta oma valijate ees ja sõltuvad tugevasti erakonna juhist või paremal juhul juhtidest. Väidetakse, et erakonnad on seesmise arvamusvabaduse likvideerinud.
Riigikogu mainet kahjustavad segadused rahaasjades ja ülemäära kõrged kulutused valimistele. Mõned erakonnad on võlgades. Raha saamisega annetajatelt kaasneb oht sattuda rahastaja meelevalla alla. Erakondade rahastamise probleeme küll arutatakse, aga endiselt on erakonnad üksmeelselt tõrksad rahaprobleemidesse selguse toomisel.
Meie riigi elu mõjutavad nii riigikogus tehtavad seadused kui ka viis, kuidas neid seadusi tehakse ja kuidas käituvad riigikogu liikmed ise oma riigi kodanikena.
Oponendile vahendeid valimata ärategemine ja omakasu tagaajamine ei jäta mõju avaldamata meie igapäevases elus. Ebaausate võtete talumine ja lubatavaks pidamine hoogustab kiiresti nende kasutamist. Riigikogu madal usaldusväärsus on kindlasti ebameeldiv riigikogulastele, aga veelgi halvem on vähene usaldus riigikogulaste vastu riigile, soodustades võõrandumist oma riigist ja pessimismi tuleviku suhtes.
Meie parlamentaarses riigis peaksid erakondadest sõltumatud liikmed olema erandlik nähtus. Sellepärast on ka mõistetav, miks valimisseadusega on üksikkandidaadi tee riigikokku tehtud nii okkaliseks – kehtiva valimisseaduse järgi vajab üksikkandidaat riigikokku pääsemiseks tunduvalt suuremat valijate toetust kui erakonna nimekirjas kandideerija, kusjuures sõltumatul üksikkandidaadil puudub erakonna rahaline toetus. Kui sõltumatu(d) üksikkandidaat (või kandidaadid) siiski riigikokku valitakse, annab see erakondadele tõsise signaali ümberkorralduste vajalikkusest. Tundub, et praegu on niisugust signaali hädasti vaja.
Üksikkandidaadina valitu, olles ise avalikkuse (oma valijate) kontrolli all, toob kontrolli elemendi tugevamini sisse ka erakondi esindavate riigikogu liikmete jaoks. Ta saab vähendada paljukurdetud «teerulli» efekti. Seaduseelnõude arutelul ja seaduste vastuvõtmisel on ta vaba erakondlikest huvidest ja saab lähtuda vaid sellest, mis on Eesti riigile kasulik ja vajalik. Üksikkandidaadi põhimõttekindel käitumine mõjutab suure tõenäosusega riigikogu liikmeid, kes esindavad erakondi.
Minu konkreetsed ettepanekud: 1. erakondade valimisnimekirjade läbiarutamise avalikustamine ja riigikogu liikmeks saamine valijatelt saadud häälte alusel; 2. riigi esindamine riigifirma nõukogus on riigikogu liikme ametikohustuse osa ega kuulu eraldi tasustamisele. See haakub üsna otseselt põhiseaduse
§ 63 mõttega «Riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis», 3. riigikogu liikme hüvitiste kaotamine või siis vähemalt hüvitatavate kuluartiklite määramine ja piirväärtuse rakendamine.
Rein Teesalu kandideerib üksikkandidaadina riigikokku Hiiu-, Lääne- ja Saaremaal