/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)
/nginx/o/2016/07/26/5658355t1h85bc.jpg)
Poolakad käivad kirikus ega pane vaimulike sekkumist poliitikasse eriti pahaks, sest katoliku usk on tihedalt põimunud nende rahvusidentiteediga, ütleb Krakowi jesuiidiülikooli politoloogiaprofessor Artur Wolek.
Tellijale
Poola noorsugu elab liberaalselt ja valib konservatiivselt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teatud kiriku tiiva põimumine parempoolse ja isegi paremäärmusliku poliitikaga sai Woleki hinnangul alguse 1990ndail. Raadio Maryjat ja selle ümber tekkinud meediaimpeeriumi haldav preester Tadeusz Rydzyk hoiab nüüd omamoodi peos ka valitsevat Õiguse ja Õigluse Parteid (PiS).
Kui Krakowis pühapäeval ringi liikuda, siis on märgata, et kirikud on rahvast pilgeni täis ja platsis on kõik põlvkonnad. Sellist vaatepilti ei näe vist kusagil mujal Euroopas. Milles seisneb Poola fenomen?
Teine Euroopa riik, kus kirikud samamoodi rahvast täis, on Rumeenia. Ja tõesti, meil on seal kõik põlvkonnad. Sel fenomenil on mitmeid põhjuseid.
Esiteks, põhimõtteliselt 19. sajandist pärinev traditsioon – poola rahvusidentiteet ja usuline identiteet on omavahel tihedalt põimunud. Poolakate ajaloolises mälus algas võitlus iseseisvuse eest kirikust, sest see oli meie aladel ainuke poolakate käes olnud institutsioon (nn neljanda jagamise järel jäid Poola osad Vene, Preisi ja Austria võimu alla). Meie põhivaenlased – Preisimaa ja Venemaa – olid vastavalt protestantlik ja õigeusku.