Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/07/22/5650701t1hfb6d.jpg)
Kohalikud vanemad elanikud kutsuvad seda siiani «Eesti teeks» – Эстонская дорога. See nimetus ja mõned jupid säilinud teed on ainus mälestus sadadest eesti meestest, kes saadeti 75 aastat tagasi sõja puhkemise järel Põhja-Venemaale ehitama ligi 250 kilomeetri pikkust teed läbi soode ja metsade. Senini ei tea keegi täpselt, kui palju eestlasi on maetud «Eesti tee» kõrvale.
75-aastane Galina Danilova kõnnib väikese jõe ääres ja vaatab pingsalt kaldaid. Lõpuks läheb ta puust sillakese peale ja viipab mulle: «Vist leidsin! Vaata, seal nagu paistavad vana silla jäänused.»