Online-väitlus: Eesti peab langetama valimiskünnise 3 protsendile

LIIA HÄNNI ARGUMENDID
Eesti peab langetama valimiskünnise 3 protsendile

Selleks, et ühiskonnas olemas olevad erinevad arvamused oleks riigikogus esindatud, tuleb senist 5-protsendist valimiskünnist alandada 3ni.

Riigikogu valimistel pääsevad parlamenti erakonnad, mis ületavad 5-protsendilise valimiskünnise.

Lähenevate riigikogu valimiste eel on prognoositud, et taasiseseisvunud Eestis tavaks saanud 6-7 erakonna asemel võib Toompeal esinduse saada ainult 4 erakonda. Valimiskünnise taha jäämise oht ähvardab nii Rahvaliitu kui rohelisi.

Tõsi, rohelised on riigikogus esindatuse säilitamiseks appi võtnud «vabamehed», kuid pole selge, kas see samm ka tulemuse annab.

Seega võib Eesti erakondlikku maastikku ees oodata oluline muudatus, mille suhtes on vaja seisukoht kujundada.

Mina pean riigikogu poliitilise mitmekesisuse vähenemist halvaks suundumuseks, kuna väheneb parlamendi võime muuta avalikus debatis nähtavaks erinevad huvid ja väärtused, mis ühiskonnas on reaalselt olemas.

Senine kogemus näitab, et igal erakonnal on ees omamoodi erakondlikud prillid, mis ei võimalda näha ühiskonnaelu kogu selle värvikirevuses.

Parlamendierakondade arvu vähendamine viitab veel ühele ohtlikule arengule, milleks on erakondliku süsteemi jäikus ja suletus.

Jäikus tähendab seda, et olemasolevad poliitilised veelahkmed süvenevad, järjest vähem on kohta konsensuslikel otsustel. See omakorda süvendab inimeste võõrandumist poliitikast.

Silmapiiril kumab üheparteiline valitsus mitte ainult Tallinna all-linnas, vaid ka Toompeal.

Suletuse tõttu on uute poliitiliste jõudude esilekerkimine raskendatud, mis äärmuslikel juhtudel võib viia poliitika parlamendist tänavale.

Valimiskünnise alandamine on üks võimalus eeltoodud riske vähendada ja kindlustada, et riigikogu jääb sama «värviliseks», nagu me oleme harjunud nägema.

Aastate eest sisse seatud 5-protsendiline valimiskünnis on meid hästi teeninud, aga aeg on küps muutusteks.

Künnise alandamisel väheneb väiksema toetusega parlamendierakondade risk riigikogust välja langeda ja suureneb tõenäosus, et uued tulijad pääsevad poliitilisele areenile.

Jääb veel lisada, et 3-protsendine valimiskünnis tähendab reaalses valimissituatsioonis ligi 18 000 valija toetust erakonnale.

Miks peaks sellele veel 12 000 häält juurde lisama, et koht riigikogus välja teenida? Mitmekesisus on väärtus mitte ainult looduses, vaid ka poliitikas.

EESTI VÄITLUSSELTS
Valimiskünnis peaks jääma 5 protsendile

Meie lugupidamine Liia Hänni suhtes, kes on algatanud ühiskonnas suurt vastukaja leidnud avaliku debati valimiskünnise osas. Oleme austatud oponendiga ühte meelt, et tuleks vältida erakondliku süsteemi jäikust ja suletust, ning, et arvamuste paljusus on vajalik.

Samas oleme veendunud, et soovitud eesmärkide saavutamiseks ei ole valimiskünnise langetamine seniselt 5-lt 3 protsendini põhjendatud, kuna see ei too kaasa soovitud tulemust.

Alates taasiseseisvumisest on valitud 5 riigikogu koosseisu, mille kõikide puhul on kehtinud 5-protsendine valimiskünnis.

Vaatamata väidetavalt kõrgele valimislatile on riigikogus esindatud erakondade ja valimisliitude arv ulatunud kuuest (2003, 2007) üheksani (1992).

Samuti on lisaks erakondadele kõikidel valimistel riigikogusse pääsenud uued tegijad, viimaste näidetena Res Publica (2003) ja rohelised (2007).

Nn Indrek Tarandi fenomen annab tunnistust ka vabameeste võimalustest valimistel isikumandaadiga sissepääsemiseks.

Seega loob hetkel kehtiv valimisseadus kõik võimalused paljudel erakondadel, sh uutel tegijatel ja üksikkandidaatidel, riigikogusse pääsemiseks, mistõttu pole valimiskünnise langetamine põhjendatud.

Veelgi kõnekam on analüüsida, milliseid muudatusi oleks madalam valmiskünnis tegelikkuses kaasa toonud taasiseseisvumisjärgsete riigikogu valimiste tulemustes.

Selgub, et vaid kahel juhul oleks riigikogusse pääsenud sealt künnise tõttu välja jäänud erakond – aastal 1992 ja 1995. Kõikide hilisemate valimiste puhul aga oleksid riigikogu koosseisud olnud muutumatud.

Nii kogus 2003. aastal esimesena riigikogust välja jäänud Eestimaa Ühendatud Rahvapartei vaid 2,2 protsenti häältest, 2007. aastal aga said Kristlikud Demokraadid vaid 1,7 protsenti häältest.

Järelikult, eelmiste valimiste näitel ei oleks madalam valimiskünnis toonud muutust valmistulemustesse.

Esitame omalt poolt kaks vastuargumenti:

1) 5-protsendine valimiskünnis on valimisseaduse üldise mõtte ja Eesti valijate eelistustega kooskõlas.

Eesti valimisseadus on loodud nii, et soosida pikaajaliste parteide esilekerkimist. Selleks on lisaks künnisele seatud liikmete arvu alampiir erakonna loomiseks, kohandatud häälte ümberarvutamise valemit ja rahastatud eelkõige riigikokku jõudnud erakondi.

Ülalpool näitasime, et see on olnud kooskõlas ka valijate eelistustega – iga aastaga on riigikokku mitte pääsenud erakondadele «kaduma läinud» järjest vähem hääli, viimastel valimistel vaid mõni protsent.

Kui meie kavatsuseks on põhjalikult muuta erakondade maastikku ja tekkimise loogikat, siis on tarvis muuta süsteemi palju põhjalikumalt kui künnise alandamine 2 protsendi võrra.

2) Hetkel kehtiv valimiskünnis toetab teovõimeliste ja stabiilsete valitsuskoalitsioonide teket.

Aastatel 1990-2007 oli Eestis 11 valitsust, mis teeb ühe valitsuse keskmiseks elueaks 1,5 aastat – statistika, mis asetas meid selgelt ebastabiilsete poliitiliste süsteemidega Kesk- ja Ida-Euroopa riikide hulka.

Hetkel riigikogus esindatud erakonnad esindavad Eesti poliitikas pikemaajalist arengutrendi, milleks valijaskonna koondumine suuremate erakondade taha (protsess, millega on selgitatav ka muuhulgas venekeelse elanikkonna toetus Keskerakonnale ja terve rea väikeste vene erakondade kadumine või marginaliseerumine).

Selle tulemusena on Eestil hetkel Euroopa üks kõige kauem ametis olnud valitsusjuht ja pikaajalisem valitsuskabinet.

Avakõnedele järgneb kell 11.30 interaktiivne ristküsitlus, kus saavad sõna sekka öelda ka lugejad. Oma küsimused Hännile võib postitada selle loo kommentaariumisse. Ristküsitlusele järgneb väitluse kolmas osa, kus kumbki pool esitab oma lõppsõna.